Tagasi mobiilivaatesse
Värskendamiseks tõmba

Uudised

:

Lahkus nukkude hing Toompere

Esmaspäeva õhtul suri 62. eluaastal ootamatult kauaaegne Eesti Nuku- ja Noorsooteatri näitleja ning lavastaja ja ETVs Hunt Kriimsilma ning Postikana rollis tuhandete vaatajate mälestustesse jäänud Hendrik Toompere seenior.


Toompere oli nukuteatri staažikaim näitleja, maja hing ja ikoon, kellel selle aasta septembrikuus täitus 45. tööaasta ühes ja ainsas koduteatris.

Armastatud nukunäitleja sündis 17. juulil 1946. aastal ning lõpetas 1966. aastal nukuteatri õppestuudio Ferdinand Veike käe all. Juba stuudios õppides paistis Hendrik Toompere silma ülima andekusega ning võeti seetõttu juba 1963. aastal, kolm aastat enne stuudio lõpetamist Eesti Nuku- ja Noorsooteatrisse tööle. 

Ürgne kujutlusvõime


Näitleja on ise öelnud, et tema kõige viljakam periood oli nukuteatris peanäitejuht Rein Aguri käe all, kes teatavasti viis teatris läbi olulisi uuendusi, millest üks tahk oli nukunäitlejate sirmi tagant välja toomine. Agur meenutab, et Hendrik Toompere oli selles uuendusprotsessis 100 protsenti osaline ning ilma temata ei olekski kõik soovitud eesmärgid täitunud.

«Ilma temata ma poleks suutnud seda teha,» meenutab Agur. «Seda öeldes ei võta ma ülejäänud trupilt maha nende panust – igaüks oli trupis oma kohal, aga Toompere oli tipus.»

Lisaks kiidab ta, et Hendrikus oli juba ürgselt peidus niipalju kujutlusvõimet, et ta suutis elutu materjali elavaks teha.

«Paljud nukunäitlejad peavad seda kunsti õppima, kuid Hendrikus oli see juba sees. Ning temas oli see eriline oskus panna ennast laval situatsiooni, mis on nukule vajalik – sageli on nukul tarvis ju just seda, et näitleja seisaks tema taga, aga oleks samas nähtamatu, et kogu publiku tähelepanu oleks suunatud nukule,» kõneleb Agur.

Omapärane hääl ja väga hea huumorimeel tegid Toomperest laste lemmiku, kelle kehastatud tegelaste ilmumist lavale alati põnevusega oodati. Lastesse suhtus Toompere Aguri sõnul aga kui võrdsetesse partneritesse, mõistes, et ka nemad on täiesti mõtlemisvõimelised inimesed, kellele ei ole vaja materjali lavalt maha mämmutada.  

«Tema oli see mees, kellele polnud vaja seletada, et lasteetendus pole midagi odavamat ja magedamat kui õhtune etendus. Toompere oli kohe nõus, et lastele saab ja tuleb mängida ka keerukamat dramaturgiat, ainult see peab olema väga targalt tehtud,» räägib Agur.

Produktiivne vaidleja


Armastatud ja oodatud ei olnud Toopere aga mitte ainult väikeste teatrisõprade hulgas vaid ka nukuteatri õhtustel, täiskasvanutele mõeldud etendustel. Näiteks tegi Toompere Aguri sõnul väga säravad rollid Gulliverina Mati Undi kirjutatud näidendis «Gulliver ja Gulliver» (1979 ja 1987), Lysanderi ja Demetrusena Shakespeare’i «Suveöö unenäos» (1985 ja 1994) ning Romeona «Romeos ja Julias» (1984).

Oma töös oli Toompere väga põhjalik ja süvitsiminev samuti see, kes julges alati välja öelda oma arvamuse ning vajadusel kolleegidega ka tulistesse  diskussioonidesse laskus. Agur meenutab, et need polnud kunagi kiuslikud vaidlused vaid väga produktiivsed ja suisa oodatud mõttevahetused.

Ka Toompere kauaaegne kolleeg, «Kõige suuremas sõbras» Leopoldi kehastanud Harry Kõrvits meenutas eile postimees.ee-s, et saates Postikana mänginud Toomperele meeldis salvestuste ajal tihti kunstilistes küsimustes vastu vaielda, et lõpptulemus võimalikult hea saaks.

Kõrvits lisab, et põhjalik oli Toompere ka nukunäitlejana: «Mõtlemine tegi temast täiusliku nukunäitleja – ta lähenes professionaalselt ja sügavuti ning tutvus taustsüsteemiga.»

Lisaks eelnevale pani Hendrik Toompere aluse ühe tugeva teatridünastia sünnile Eestis – näitlejad on nii tema ja Maie Toompere lapsed Hendrik Toompere jun ja Harriet Toompere kui ka lavakunstikoolis õppiv lapselaps, kolmandat põlve näitleja Hendrik Toompere jun jun.

Hendrik Toompere sen ärasaatmine toimub esmaspäeval, 20. oktoobril kell 13 Eesti Nuku- ja Noorsooteatri saalis.

Toompere Seenior

17. juuli 1946 – 13. oktoober 2008
• Õppis Pärnu I keskkoolis ja Tallinna Polütehnikumis
• 1966 lõpetas nukuteatri stuudio
• Alates 1963.nukuteatri näitlejana, alates 1981. ka lavastaja
• Alates 1964 abielus nukunäitleja Maie Toomperega
• 2001 Valgetähe V klassi orden

Rolle nukuteatris:
• Siil-Tuletõrjuja – «Buratino lendab Kuule»
• Lysander, Demetrus jt – «Suveöö unenägu» 1985
• Beranger – «Ninasarvik», 1989
• Ätt, Isa – «Nukitsamees», 2004
• Pimpelsang – «Timbu-Limbu ja lumemöldrid» 2004
• Ämblik-filosoof Kusti, Lepatriinu Mauno, Põrnikas Pedro – «Lepatriinude jõulud»2006

Lavastusi nukuteatris: «Kukkur kahe krossiga» (1981), «Ninatark muna» (1996), «Luiged, mu vennad» (1997) jpt

Rolle Eesti Televisioonis: «Kolme põrsakese seiklused» (Hunt), «Tipp ja Täpp» (Hunt), «Hunt Kriimsilma» erinevad versioonid (Hunt Kriimsilm), «Kõige suurem sõber» (Postikana)
--------------------------------------------------------

Kommentaar

Raivo Järvi
kolleeg:

Meie ühises saates «Kõige suurem sõber» oli ta läbi ja lõhki proff, kes kunagi ei virisenud. Näitlejatel oli seal laua all ikka väga kitsas ja tihtipeale oli  Toompere lõpuks läbimärg, aga kunagi ta ei kurtnud ja ütles ikka, et: «Poisid lähme jälle tanki!» Tal oli ka fenomenaalne improviseerimisoskus – kõik need Postikana rolli n-ö pirnid ei olnud mitte teksti sisse kirjutatud, vaid olid Hendriku leiud ja tabavad ütlused, mis tegid selle saate ka täiskasvanutele huvitavaks.

Ja üks tema kõige suuremaid fenomene oli muidugi oskus nukku liigutada – ta suutis ka kõige raskema nuku elama panna. Näiteks seesama minu välja mõeldud ja joonistatud Postikana oli  tegelikult täiesti paindumatu ja väga raske nukk, aga Hendriku käes hakkas ta elama.

Huvitav oli ka tema heegeldamishobi, kõigil ringreisidel ta heegeldas. Kord käisin ka nukuteatriga reisil kaasas ja Hendrik oli terve selle bussitäie heegeldamisega nakatanud. On räägitud, et isegi Harry Kõrvits oli mingil perioodil heegeldanud. 

Helle Laas
kolleeg

Lavapartnerina olen ma temaga küll suhteliselt vähe kokku puutunud, aga ta oli väga hea  partner ja hästi improvisatsioonivõimeline.

Kord oli meil etendus «Pardike Tuttpütt», mina olin sel ajal veel stuudios, aga asendasin üht näitlejat, Hendrik oli siis juba teatris ja nii me koos mängisime. Hendrik mängis seal Jänest ja mina pidin mängima Õitsvat Kevadet. Mul oli käes hästi raske nukk ja ega ma ei osanud ka tuhkagi veel, aga rääkisin oma ilusat juttu: «Lükake kõik lahtised jäätükid mere poole...» Ja Hendrik järsku küsib: «Aga mis ma kinnistega teen?» Mina mõtlen kramplikult, et mis asi tal kinni on, ma ei saanud üldse algul aru, aga vastasin siis muidugi et: «Lükake aga mere poole.»

Nii et temaga koos mängides tuli vahel olla valmis ka sellisteks nöökamisteks.

Kirjuta toimetajalePrindi
LinkMail
Samal teemal
raamatud, mida tasub jõuluvanal kingikotti pista
uus kino
rahastamispoleemika
uue maja ootuses
mandariinid kuldgloobusel!
Viimased uudised
RaamatublogiKõik
Top lood
Top kommentaarid
48h populaarsemad teemad
POSTIMEES.eeKõik
JõulueriKõik
Elu24Kõik
Majandus24Kõik
SportKõik
TallinnCityKõik
NaineKõik
TarbijaKõik
MaailmKõik
ArvamusKõik
UudisedKõik
VIIMASED GALERIID
Arhiiv