/nginx/o/2018/01/27/7521105t1h5dd3.jpg)
/nginx/o/2017/04/24/6587381t1h4dc5.jpg)
2006. aastal debüüdi teinud Tartu Popi ja Roki Instituut (TPRI) on tänaseks jõudnud oma retrofuturistlike sound'idega ülikoolilinnast Ameerikat vallutama. Grupi kaks viimast albumit – sh tänavu välja tulnud «Sfääride muusika» – ilmusid USA plaadifirma Minty Fresh kaubamärgi all. Märtsikuus käis Instituut teist korda oma ajaloos USAs kontsertturneel. Sellega seoses vestlesin ansambli juhtliikmete Kristiina Reidolfi ja Siim Randveeriga.
Kas ansambli nimes esineva kahe žanrimääratluse – popi ja roki – vahel valitseb harmoonia või konflikt?
Reidolf: Kui aus olla, siis bändi nime valikul sai eelkõige otsustavaks selles peituv huumor, aga muidugi vähe tähtis polnud ka see, et nimi andis meile legaalse õiguse katsetada erinevate muusikastiilidega. Lisaks muusikalisele vabadusele tahtsime bändiga luua ka avatud struktuuri, millega muusikud saaksid igal hetkel liituda. Samuti oleme kõikide plaatide puhul katsetanud erinevaid stuudioid ja erineva käekirjaga miksijaid.
Randveer: Suures osas tunduvad popp ja rokk olevat üks ja seesama asi ning meie bänd just sellel kokkupuutealal tegutsebki. Nii et ses mõttes valitseb ikka harmoonia. Kerge heitlus siiski pehmema või rajuma kõla eelistamise osas on kindlasti olnud – tegelikult kogu meie bändi eksistentsi aja. Ma ise arvan, et mažoorse päikesepopi komponent on aastatega vähenenud ja asendunud millegi tõsisemaga.
Kuidas te näete oma uut albumit võrdluses eelmistega? Mida üritasite saavutada ning mis välja tuli?
Reidolf: Idee uus album salvestada ja see just nimelt vinüülplaadina välja anda tekkis 2015. aastal USAs tuuril olles. Mäletan, et elasime bändiga Minneapolises produtsendi sõbranna majas, kus oli grammofon ja palju vanu vinüülplaate. Üks ühiseid lemmikuid oli Santo & Johnny esikplaat 50ndatest. Nende Brooklynist pärit vendade steel-kitarr kõlas niivõrd sulnilt, et tekkis mõte pühendada uus album 50ndatele. Reaalsuses kukkus välja nii nagu loominguliste plaanidega ikka – «Sfääride muusika» plaadil on vaid nimilugu 50ndate vaimus ja Siimu esitatud slide-kitarri soolo ainus, ent seda sügavam kummardus rock'n'roll'i kuldajale.
Randveer: Tahtsime uutele territooriumidele tungida. Ansamblil on ka uus trummar – Martin Tamm (Wrupk Urei) –, kellel teistsugune käekiri. Plaadile jõudis varasemast natuke erinevaid lugusid, aga tulemus pole vist siiski midagi radikaalselt teistmoodi. See siiski ei tähenda, nagu arvaksime, et plaat ei saanud hea – pigem jäime sellega väga rahule.
Reidolf: Bändi algusaegadest peale loomingulise tandemina töötades on meie rollid viimasel ajal natuke muutunud. Siimu loominguline panus on suurem ning mina olen tegutsenud suures osas bändi manager’ina.
TPRI kõlab minu kõrvus eklektiliselt ning seetõttu üsna isikupäraselt. Kas selle asjaolu taga, et ansambel pole püsinud ühe žanri ja ajastu piirides, on pigem suutmatus või soovimatus? Hirm kedagi tahmatult kopeerida?
Reidolf: Žanri- ja ajastupiiridest kinnihoidmine võib viia üsna etteaimatava tulemuseni, niisamuti nagu klammerdumine selle külge, mis on parasjagu moes, ükskõik kas peavoolu- või alternatiivmuusikas. Meile meeldib vabadus mängida erinevate muusikastiilide, žanrite ja ajastutega, võtmata arvesse parasjagu kehtivaid trende. Vahel mulle tundub, et Eesti väiksus tingib nii peavoolu kui ka alternatiivi liigse reglementeerituse, autoriteetide naabrivalve selles osas, mis on hetkel in ja mis out. Kuna USAs on turg kordi suurem, siis tundub, nagu oleks seal ruumi kõigile. Väike ühiskond kipub tasalülitama eripära.
Randveer: Eklektika imbub peaaegu tahtmatult ise sisse, igatahes ei ole tegemist mingi kalkuleeritud tegevusega. Avaldan selle kinnituseks mõned lugude tekkimise «saladused». Näiteks lugu «Meteoor» sai alguse ansambli War on Drugs vaimustusest. Akustilise kitarri tihe trummeldamine ühes rütmimasinaga vajasid järeleproovimist. Refrääni jaoks «laenasin» akordid mustlassvingi loost «Django's Tiger», mida samal ajal juhuslikult harjutasin. Headele akordidele tekivad viisid aga peaaegu iseenesest. Hiljem sain aru, et midagi oli nagu ikka puudu. Sel ajal olin aga jällegi juhuslikult avastanud enda jaoks Tindersticksi plaadi «Simple Pleasure». Siit tekkis vahekoht Tindersticksi vaimus. Proovikasse jõudes ma teistele loo «saladusi» muidugi ei avaldanud ja nii küttis Kaspar süüdimatult mustlassvingile peale Tšaikovskit ja Tindersticksi kohale Ruben Gonzalest. Nii on enam-vähem iga looga, ainult et seesugust külma kõhuga «laenamist» toimub tegelikult harva. Sel meetodil kirjutatud lugudel on tegelikult statistiliselt võimatu kellegagi liiga palju sarnaneda. Nii et kopeerimist väga ei karda.
TPRI muusika on suures osas ülimalt eneseteadlik ja stiilitundlik retro. Mida te mineviku pärandist otsite? Muusika tulevikku?
Reidolf: Võib öelda, et me mängime ajastutega nagu Lego klotsidega – süveneme 50ndatesse, 60ndatesse ja 70ndatesse ning segame stiile ja mõjutusi omavahel. Kuid see pole ainult arhivaari mäng. Kõige vaimukama termini meie muusika kirjeldamiseks andis Margus Kiis meie esimest plaati «Madise margikogu» arvustades – retrofuturism. Kuid täiesti sõltumatult Kiisist öeldi kunagi New Yorgi raadios WFMU meie kolmandat albumit «Marienbad» tutvustades, et tegemist on tuleviku popiga. Ehk siis – tagasivaatepeeglist võib kumendada tulevik.
Randveer: Ilmselt kõlame väga retrolikult (metallofon, 12-keelne kitarr), seda salata ei saa, aga vähemalt mina ei otsi seda kõla teadlikult. Teen seda, mis tundub õige. Kasutan neid sound'e, mis tunduvad head või stiilsed. Mingite moodsate sound'idega (vocoder jms) seoses pole lihtsalt veel saanud ilmutust, et need on ka väga ägedad. Vocoder on tundunud naljakas, aga sellest on vähe.
Lisaks ma ei saa tegelikult hästi aru, mis asi see uus muusika hetkel üldse on. Vaimukalt sämplitud arvutimuusika? Pole väga suur asjatundja, see on sageli tõesti väga teravmeelne ja üllatav, aga midagi jääb ikkagi kirgastumiseks puudu minu jaoks. Praegustest uutest bändidest meeldivad ka tegelikult kõige rohkem just sellised, mis ise ka on pisut retromaigulised – Unknown Mortal Orchestra, Tame Impala, Arcade Fire, Foxygen, War on Drugs, Weyes Blood, Mac DeMarco, Ariel Pink, Here We Go Magic. Kõik nad sünteesivad vana muusikat omavahel ning ka lisavad uusi elemente. Seepärast tunduvad nad jälle värsked. Muusika tulevik on arvatavasti ka ikkagi mingi süntees vanast ja millestki täiesti uuest.
Kas muusika helipilt – sh kõiksugu sound’i-tsitaadid – on teie puhul eraldi eesmärk?
Randveer: Ei ole. Aga on mingi kogus sound'e küll, mis meile kõigile meeldivad ja lähevad võimalusel alati käiku. Näiteks madalad brassid. Metallofon ilmselt muudab meie muusika pehmemaks, aga on tõenäoliselt nagu firmamärk, millega teistest bändidest erineme. Kosmosesündid – no ilma nendeta ei kujuta ka elu ette.
Äsja ilmunud «Sfääride muusika» on teie neljas album. Ning ühtlasi järjekorras teine, mis tulnud välja USA plaadifirma Minty Fresh kaubamärgi all. Kuidas teil õnnestus teenida plaadileping piiri taga?
Reidolf: Elasin kümmekonna aasta eest New Yorgis, kui sain kirja Christian Fritzilt, kes on väikese plaadifirma mpls ltd omanik. Olin täiesti kindel, et tegemist on spämmiga, ning otsustasin selle ilma avamata kustutada. Kuid teadmata põhjusel sajandik sekund enne delete-nupu vajutamist muutsin oma otsust ja avasin kirja, millest käivitusid kõik järgnevad sündmused. Kummaline, et vahel osutuvad sellised sajandiksekundid otsustavaks...
Christian Fritz andis vinüülplaatidel välja kaks kogumikku, kus olid ka meie lood peal, ning ühtlasi soovitas meid nimekale indimuusika plaadifirmale Minty Fresh. Olime siis just Eestis oma esimese plaadi «Madise margikogu» välja andnud. Minty Fresh asus meiega läbirääkimistesse juba toona, 2007. aastal, et saada esimese plaadi õigused ja teine album juba oma label’i alt välja anda, kuid elu läks nii, et teine album «Biidermeier-psühhedeelia» ilmus Seksoundi alt. Minty Freshiga sõlmisime lepingud alles 2013. Aastal, kui Minty Fresh sai meie esimese ja teise albumi litsentsiõigused muusika levitamiseks USAs ja mujal maailmas, ning kolmas album «Marienbad» (2014) ja neljas album «Sfääride muusika» (2017) ilmusid juba otse Minty Freshi plaadifirma alt. Sealjuures ametlik «Sfääride muusika» väljaandmine ja turule viimine USAs leiab aset selle aasta maikuus. Koostöös Minty Freshi ja Christian Fritziga on toimunud ka kaks plaadiesitlustuuri USAs 2015. aastal ja selle aasta märtsis.
/nginx/o/2017/04/26/6593349t1h51ec.jpg)
Kui suur osa teie kuulajaskonnast asub väljaspool Eesti riigi ja kultuuri piire? Ning kas või kuivõrd on eesti keel, milles laulate, olnud teie loomingu levikul takistuseks või eksootiliseks lisaväärtuseks?
Reidolf: Kindlasti jõuaks inglise keele kaudu enama publikuni. Teiselt poolt aga annab eesti keel muusikale teatava omapära. See tõenäoliselt ei ole muusikamaailmas veel nii atraktiivne nagu islandi keel, kuid tundub, et mingit eksootikat see muusikale ikkagi juurde annab. Näiteks arvustas kunagi briti muusikakriitik Kieron Tyler TPRId MOJOs: «Almost Japanese-sounding, it's tremendously pretty» («Kõlades jaapanipäraselt, on see tohutult ilus»). Kuulajaskonna suurust on raske hinnata, aga teame, et Minty Fresh ja Christian Fritz tegelevad aktiivselt USA raadiojaamadega ning meid on üsna palju USA raadiotes ja vahel ka Euroopa netiraadiotes mängitud.
Olite tänavu märtsis teist korda USAs turneel. Millistes linnades esinesite ja kuidas läks?
Reidolf: Kahenädalane plaadiesitlusturnee toimus selle aasta märtsis USA lääne- ja idarannikul. Esinesime koos viie bändiga San Franciscos välikontserdil, samuti New Yorgis, Brooklynis, hipsterite muusikaklubis Union Hall, kus kaasesinejateks olid New Yorgi ansamblid.
Üks olulisemaid esinemisi oli aga New Yorgi sõltumatus raadiojaamas WFMU, kus toimus Joe McGasko juhtimisel tunniajane raadiosaade meie muusikast. WFMU on Ameerika kõige kauem tegutsenud sõltumatu jaam, mille ajakiri Rolling Stones on nimetanud ka riigi parimaks muusikajaamaks. WFMU netiraadiot kuulatakse ka Euroopas. Salvestasime raadiosaate jaoks ka viis lugu laivis, mida saab nüüd WFMU vaba muusika arhiivist alla laadida.
Tuuridel on muidugi tähtis esineda koos kohalike bändidega kohalikule publikule – ühelt poolt võtad teiste bändidega mõõtu ning teisalt esined täiesti uuele ja eelarvamustevabale publikule –, mistõttu näiteks mõlemal tuuril toimunud New Yorgi kontserdid ongi olnud ühed lõbusamad elus üldse, aga suurema kuulajaskonnani jõuad ikka raadio kaudu nagu seekord WFMUs või eelmine kord Chicago rahvusringhäälingus. Raadiod, netiraadiod, virtuaalne muusikalevik ja plaadimüük ongi tõenäoliselt tänapäeval kõige paremat tulemust andev suund muusikaekspordis.
Nüüd kui uus album on väljas ning esitlustuur nii Eestis kui USAs tehtud, mis edasi? Kus teid sel aastal veel üldse kuulda ja näha saab?
Reidolf: Oleme rohkem stuudiobänd kui live-ansambel. Kui valmistame uut materjali ette, siis üldjuhul me ei esine. Kui uus plaat ilmunud, siis tuleb muidugi esitleda uusi lugusid siin- ja sealpool piiri. Kindlasti juuni alguses koos Phloxiga Tartus.
***
Tartu Popi ja Roki Instituut
Siim Randveer – muusika autor, kitarrist, laulja
Kristiina Reidolf – muusika autor, manager, klahvpillide ja metallofoni mängija
Silver Sikk – sõnade autor
Pille Vilgota – laulja
Maarja Mitt – laulja
Peeter Piik – basskitarrist
Martin Tamm – trummar
Kaspar Aus – klahvpillide mängija ja perkussionist
Tanel Aavakivi – trompeti, flüügelhorni ja eufooniumi mängija
TPRI diskograafia
Albumid:
«Madise margikogu» (CD), Forwards (Eesti), 2006
«Biidermeier-psühhedeelia» (CD), Seksound (Eesti), 2012
«Marienbad» (CD), Minty Fresh (USA), 2014
«Sfääride muusika» (LP), Minty Fresh (USA), 2017
Singlid:
TPRI/Basement Apartment (7-tolline singel), mpls ltd (USA), 2006
«MPLS Ltd loves you» (7-tolline singel), mpls ltd (USA), 2009