Soome-Eesti suhteraamat ei ole kollane ega mustvalge

Marjo Näkki ja Kaja Kunnase «Ülelahe suhteraamat. Uue ohu aastad» Foto: Raamat

Soome ajakirjanike Marjo Näkki ja Kaja Kunnase mullu ilmunud «Ülelahe suhteraamat. Uue ohu aastad» («Suomenlahden suhdekirja. Uudet vaaran vuodet») on nüüd avaldatud ka eesti keeles (tõlkija Tiina Maripuu).

Raamat on kirjutatud soome lugeja jaoks ja sai põhjanaabri ajakirjanduses tunnustava vastuvõtu just sellepärast, et kandis endas NATO suhtes skeptilise Soome ühiskonna jaoks julgeolekupoliitiliselt olulist sõnumit: Eesti julgeolek ei ole ainult eraldi Eesti asi, see on ka Soome asi, Põhjala asi ja terve Läänemere piirkonna asi.

Autorid rõhutavad mitut moodi fakti, et vaatamata erimeelsustele NATO küsimuses ja mitmes teises välispoliitika nüansis, näiteks suhtlemises Venemaaga, on Eesti ja Soome vahel tegelikult aastakümneid toiminud väga tõhus sõjanduskoostöö nii koolituste, relvastus- kui ka nõustamisabi vormis.

Sihitust soome lugejale on tunda eriti just neis peatükkides, mis annavad reportaažlikke, tutvustavaid ülevaateid Eesti viimaste aastate poliitika suurematest skandaalidest ja korruptsioonilugudest. Need on Eesti lugejale küll tüütuseni tuttavad, kuid mõjuvad sellises kontsentreeritult asjalikus ja erapooletus esituses veelgi masendavamalt kui oma kaasajal, mil nad rullusid ja rulluvad lahti pigem pikkamisi, tuimestades paraku niimoodi ära meie endi demokraatia suhtes tundlikud närvilõpmed.

Siiski võinuks ajakirjanduslike reportaažidena kirjutatud peatükkide lõpus esitada ka mõned analüütilisemad kokkuvõtted nähtuste põhjustest. Õiglane olnuks asetada Eesti poliitika korruptiivsed juhtumid laiemale rahvusvahelise korruptsiooniindeksi võrdluskaardile, kus oleme 176 riigi võrdluses juba üsna heledad (2016. aastaks olime kerkinud 22. kohale), mitte tumedad, nagu on paraku veel teised Balti ja Ida-Euroopa riigid (Transparency International Corruption Perception Index 2016). Soome on samas võrdluses kolmandal kohal pärast kõige korruptsioonivabamat Taanit ja Uus-Meremaad.

Autorid kirjutavad küll samas, et Eesti on juba mitmeski asjas (e-riik jm) Soomest ette läinud, aga miks, milles ja kuidas täpsemalt, mis on selle põhjused, sellest on kahjuks vähe juttu. Neil teemadel võinuks raamatus vabalt veel üks lisapeatükk olla.

Raamatu Soome poliitikat esitlev-eritlev osa on eesti lugejale uudsem ja seetõttu olulisem aines, näiteks peatükk «Kolme Niinistö Soome». Teos tutvustab lähemalt nii ajaloolisi kui ka tänapäevaseid põhjuseid, miks Soome ühiskond on seni jätkuvalt eelistanud iseseisvat riigikaitset, mitte NATOga liitumist, ja millised on tänaste Soome valijate ja poliitiliste juhtide motiivid, kui nad on teinud Eestist erinevaid otsuseid.

Autorid näitavad võrdlevalt, kuidas Venemaa mõjutab valimisi küll nii Eestis kui ka Soomes, kuid Eestis saab otsustavaks pigem välispoliitiline aspekt (Venemaa agressiivne mõjusfääride poliitika, Krimmi okupeerimine ja hübriidsõja oht). Soomes on endiselt peamine motiiv soov säilitada pragmaatilised majandussuhted Venemaaga.

Ajakirjanikud hoiduvad üldiselt hinnangute andmisest kummalegi poolele, kuid kohati lööb neis siiski välja nende soome veri. Näiteks meenutavad nad Kirsti Narineni (Soome saadik Eestis) diplomaatilist ütlust Soome ja Eesti välispoliitika stiilierinevuste kohta: «Soome mängib aeglast malet, Eesti on tennisemängija», ent lisavad sellele omapoolse hinnangu: «Võib-olla mängib Eesti hoopis squash’i, seinatennist, kus pall põrkab ootamatult kord ühes, kord teises suunas» (lk 131).

Autorid pühendavad palju tähelepanu Vene propaganda ehk uute ohtude küsimusele Eestis, näidates veenvalt, kuidas me oleme infosõja eesliinil asudes sõja igapäevasele intensiivsusele ja laiahaardelisusele vaatamata osutunud selle vastu üldiselt üsna immuunseks ning kokkuvõttes hästi vastu pannud. Seda asjaolu rõhutas ka Helsingin Sanomates 6.02.2016 ilmunud kiitva arvustuse autor Jukka Tarkka.

Kunnas ja Näkki toovad oma raamatus ära mõningaid uusi fakte, mis aitavad meil infosõjas end kaitsta. Näiteks juhivad nad tähelepanu 2016. aastal Peterburis kaitstud Kirill Aleksandrovi doktoritööle, millest selgub, et natsi-Saksamaa armees võitles 450 000 – 480 000 vene vabatahtlikku. «See number on kaks korda suurem kui Saksa vägedes sõdinud eestlaste, lätlaste ja leedulaste arv kokku» (lk 39). Samuti hoiatavad autorid, et Venemaa uusim mõjutusrelv on traditsioonilised pereväärtused, ja osutavad, kuidas seda on Eesti sisepoliitika survestamiseks ja muutmiseks osavalt ära kasutatud.

Kui autorid käsitlevad Soome ja Eesti presidendi omavahelisi suhteid, eksib muidu asjalikku ning professionaalsesse stiili kohati ka kollase pressi detaile ja toone, aga seda juhtub haruharva. Üldiselt ei ole nn suhteraamat pealkirjale vaatamata kollane ega lasku inimeste isiklikke suhteid lahkava seltskonnaajakirjanduse tasemele, ehkki möödaminnes on juttu nii Edgar Savisaare kui ka Toomas Hendrik Ilvese eraelu seikadest.

Ajakirjanikest autorite teose suurim voorus on see, et tegu pole kollase ajakirjanduse mustvalge kirjeldusega valgest, eeskujulikust, alati seadusi järgivast Soomest ja musta tööjõudu Soome pumpavast krimi-Eestist, vaid see on nüansseeritud, mitmevärviline teos, mis aitab kindlasti kaasa kahe lähedase naaberriigi erinevast ajaloolisest kogemusest johtuvate poliitiliste erinevuste mõistmisele.

***

Marjo Näkki ja Kaja Kunnas

«Ülelahe suhteraamat. Uue ohu aastad»

Tõlkija Tiina Maripuu

post_factum 2017

304 lk

Marjo Näkki ja Kaja Kunnase «Ülelahe suhteraamat. Uue ohu aastad» Foto: Raamat