Skandinaavia lastetoa sünge saladus

Andra Teede
, kirjanik, «Õnne 13» stsenarist
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Foto: Internet.

Erik Valeur on Skandinaavia krimikirjanduse superstaar, kelle 2012. aastal suurima vastava žanri preemia pälvinud debüütromaan «Seitsmes laps» täidab kõik Taani noir'i austajate ootused. Pompoosne põnevik hammustab hiiglasliku tüki, tegeledes samal ajal Taani heaoluühiskonna varjatud tumedama poole, hulga inimeste elulugude, poliitiliste skandaalide ja loomulikult keerulise mõrvalooga.

Seitse last raamatu pealkirjas tähendab prestiižika Taani lastekodu «beebide toa» seitsme voodi maimukesi, kelle elud hakkavad nelikümmend aastat hiljem pärast lapsendamist ja uue identiteedi pealesurumist taas põimuma.

See on üks «hygge» mõtteviisi ja maailma kõige õnnelikumate inimestega rikka superriigi kõige piinlikumaid saladusi, et veel kuuekümnendatel olid Taanis abordid keelustatud. Samas oli abieluvälise lapse kasvatamine naistele kohutav alandus, põhimõtteliselt välistatud, seega pani valitsus ohtra maksumaksjarahaga õla alla peaaegu et luksuslikele lastekodudele ja efektiivsele lapsendamisprotsessile.

Käima peal naised toodi sünnitushaiglas omaette tiiba, sünnituse ajaks pandi neile näole rätik, et nad beebit nähes liiga ei kiinduks, ja vallaslapsed viidi kohe ilma kummaltki osapoolelt nõusolekut küsimata minema. Seda peeti viisakaks ja humaanseks riigis, kus juba sama kümnendi lõpus algas legendaarse Christiania vabalinna armastusest ja kanepist läbi imbunud hipikommuun.

Erik Valeur veetis ise lapsena paar aastat ühes sellises lastekodus, enne kui tema vanavanemad suutsid ta süsteemi käest päästa. Täiskasvanult ajakirjanikuna karjääri teinud autor tahtis alati Taani lastekodudest uurimistöö kirjutada, kuid lapsendamisprotsessis saadud uue identiteedi läbipaistmatus tegi oma endiste mängukaaslaste ülesotsimise põhimõtteliselt võimatuks. Nii et ta otsustas oma kinnisidee ainese vastu suunata ilukirjandusse ja pälviski debüütromaaniga täieliku jackpot'i.

Mõnes mõttes on «Seitsmes laps» tõepoolest ideaalne Skandinaavia kriminull, mis täidab kõik kastikesed. Juba esimestel lehekülgedel pakutakse meile absurdselt salapärane laip rannal, kelle ümber on neli vihjet, millest lugeja saab kohe kinni haarata: surnud kanaarilind, pärnaoks, silmus ja raamat. Kas pole juba huvitav?

Sarnaselt Stig Larssoni «Lohetätoveeringuga tüdrukuga» või Anna Janssoni Gotlandi-raamatutega hakkab müsteeriumi lahendama ajakirjanik, kellele annab infot vanaldane politseinik. Sarnaselt ETV ekraanilt tuttavate kultussarjadega «Kuritöö» ja «Sild» on pealtnäha lihtinimestega juhtunud hirmsatesse lugudesse seotud kõrged poliitikud ja võimuesindajad.

Mind häirib Valeuri stiili juures kerge pateetilisus, lause iluga ja hetke poeetikaga mängimine, mis võis olla tingitud sellest, et aastaid kiire ning tabava ajakirjanikukeelega tegelenud autor sai lõpuks romaani kirjutades endale mõtte edasiandmiseks võtta nii palju aega, kui kulus. Ka vihjed ja sümbolid on kõik küllaltki klišeelikud, kuid autor väidab, et tahtis mängida kerge muinasjutulisusega. On ju meil olemas maagiline number seitse ja lapsed, miks mitte siis minna paar sammu üle võlli?

«Seitsmes laps» on mahukas, pikk, lood on läbi põimitud, keel ilutsev ja lugeja võib arvestada, et täidab Valeuri seltsis pikki õhtuid. Õnneks hoiavad mõrvalood, atentaadid, salapärased surmad, aastakümnete peale venitatud lugu ja eestlastele nii meelepärane skandinaavlus tähelepanu sadade lehekülgede kaupa enda käes ja igavuse üle ei pea kohe kindlasti kurtma.

Peaaegu kõik kriitikud, kes on Valeuri debüütromaanist kirjutanud, tunnistavad, et kui tema raamatusse sisse elada, on seda peaaegu võimatu käest panna, ja ma pean siinkohal nõustuma. Tegemist on tõelise meistriteosega omas žanris.

***

«Seitsmes laps»

Erik Valeur

Tõlkija Jaan Pärnamäe

Varrak 2016

604 lk

Kommentaarid
Copy

Märksõnad

Tagasi üles