Viljandis koolitatakse tantsuõpetajaid nagu koreograafe

Alvar Loog
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Kultuuriakadeemia etenduskunstide osakonna tantsukunsti programmijuhid Raido Mägi ja Kai Valtna.
Kultuuriakadeemia etenduskunstide osakonna tantsukunsti programmijuhid Raido Mägi ja Kai Valtna. Foto: Elmo Riig

Täna ja homme tähistatakse Tartu Ülikooli Viljandi Kultuuriakadeemias väikese viivitusega veerand sajandi möödumist päevast, mil see õppeasutus – tollase nimega Viljandi Kultuurikolledž (asutatud 1991) – hakkas andma tantsukunstialast kõrgharidust.

Kuni 2001. aastani tegutses koolis omaette tantsukateeder. Sealtpeale on tantsu õppekava kuulunud lavakunstide osakonna (kuni 2009. aastani) ja etenduskunstide osakonna koosseisu. Pidupäeva puhul vestlesin kultuuriakadeemia etenduskunstide osakonna tantsukunsti programmijuhtide Kai Valtna ja Raido Mägiga.

Kui palju on antava hariduse iseloom aastatega muutunud?

Kai Valtna: Väga palju. 1997. aastal tuli õppekavasse nüüdistants. Tänapäeval on meie aluspõhimõte kaasaegne tants, suhtumine kehasse ja liigutuslik loogika, mis lähtub individuaalsest, mitte ideaalsest kehast. Ükski õppeaine ei ole asi iseeneses (ka ballett mitte), vaid eesmärgiga harida nüüdisaegselt mõtlevat, tegutsevat ja väljendavat keha.

Raido Mägi: Esimesel kümnendil oli õppekavas väga palju aineid – mida rohkem erinevaid, seda uhkem. Vahepealses etapis proovisime pakkuda õpilastele võimalust spetsialiseeruda tantsijaks, õpetajaks või koreograafiks. Viimase viie aastaga oleme õppekavas lähenenud fokuseeritult ainete sisule ja sidususele.

Kas osakonna vajalikkust on keegi vahepealse aja jooksul vaidlustanud? Kui jah, siis millise argumentatsiooniga?

Kai Valtna: Vaidlustatud on pigem raha kui sisu. Ähvardatud on. Ma arvan, et igal erialal, mille lõpetajate arv ei ületa tasuvuse piirmäära ja mis ei kuulu oma populaarsuse poolest peavoolu, on Eesti Vabariigis oht kinnipanekule. Tartu Ülikool soovib, et ühel kursusel peaks olema vähemalt 15 õpilast, siis tuleb õppekava odavam. Kuid meil pole 15 õpilase mahutamiseks lihtsalt ruumi. Meie võtame vastu 12, neist lõpetab umbes kümme. Rohkem polegi vaja. Kümme väga head tantsuõpetajat. Eriti super, kui nende hulgas on ka paar koreograafi.

Kas Eesti (või koguni rahvusvahelises) kontekstis võib rääkida Viljandi koolkonnast? Ning kui jah, siis milles selle koolkonna eripära seisneb?

Raido Mägi: Olen seda juba kunagi varem väljendada proovinud, et võib-olla on Viljandi koolkonnale iseloomulik iseteadlikkus ja otsingulisus. Oleme selle poole ka teadlikult püüelnud.

-Kai Valtna: See on küsimus, millele loodame sel nädalal aset leidva konverentsiga vastust leida.

Mis eristab teie osakonda Tallinna Ülikooli koreograafiaosakonnast?

Kai Valtna: Tantsuõpetaja erialale panustamine. Me oleme suutnud varem valitsenud mõtteviisi muuta: tantsuõpetaja pole mitte läbikukkunud koreograaf, tantsuõpetaja amet on ihaldusväärne, professionaalset loomingulist eneseteostust võimaldav seiklus kogu eluks. Me ei tõmba noori õpetades koreograafi ja tantsuõpetaja vahele eraldusjoont. Me koolitame tantsuõpetajat nagu koreograafi...

Raido Mägi: ... ja nagu koreograafi, kes suudab jagada ning edasi anda oma nägemusi peale etenduskeskkonna.

Kuhupoole kaldub Viljandis antav tantsuharidus aktuaalses vastanduses tantsukunsti ja etenduskunsti vahel?

Raido Mägi: Me kindlasti ei ole aktuaalses kreenis kummalegi poole ega vastandu kuidagi kellelegi ega millelegi oma Viljandi tantsuharidusega.

Kai Valtna: Riik ei maksa meile selle eest, et me ütleks: «Tantsimine pole teema.» Liikumiskunstile etenduskunstide kontekstis koht leida – see on teema, mis praegu intrigeerib. «Austab inimkeha väljendusvõimet ja suudab seda ka teistele edastada» – see on esimene lause potentsiaalsele sisseastujale mõeldud eriala tutvustuses. Me mõtleme seda tõsiselt. Miks sa liigud, on meid huvitav küsimus, mitte kas liikuda.

Milliste ootustega noored enamasti Viljandisse tantsu õppima tulevad?

Raido Mägi: Kirest ja armastusest tantsu vastu, hoiakuga «kui ma tantsida ei saa, siis kohe suren».

Kai Valtna: Viimasel ajal on teadlikkus kõvasti tõusnud – tullakse õppima konkreetselt kaasaegset tantsu. Mis iganes selle all ka ei mõelda, aga asjast ollakse teadlikud. Loomulikult tekib alguses konflikt nende mõistete erinevuse vahel. Noore ettekujutuse ja koolis tehtava vahel. Esimesel kursusel. Mida kiiremini, seda parem.

Kus lõpetanud leiavad enamasti rakendust?

Kai Valtna: Enamasti vabakutselistena (tantsuõpetaja ja koreograaf ühes isikus), huvikoolides, tantsustuudiotes (sealjuures mitmed õpilased on asutanud ja juhivad neid ise), üldhariduskoolides. Tantsus puudub riiklik teatrite võrk. On hästi toimivad produktsioonifirmad, mida võib ühe käe sõrmedel üles lugeda, pakkudes vabakutselistele eneseteostust. Ja vabakutselistest vabal tahtel moodustunud loomingulised ühendused. Samal ajal teostab meie lõpetaja ennast süsteemis, mida kutseline maailm eriti näha ei taha. Huvihariduses. Professionaalse tantsuõpetajana, ma rõhutan.

Milliseid uusi sihte olete osakonnale lähitulevikuks püstitanud?

Raido Mägi: Tahaksime veel rohkem siduda erinevaid õppekavasid Tartu Ülikooli sees, näiteks soovime oma osakonnaga teha senisest enam koostööd teatriteaduse ja kultuurikorralduse õppekavadega. Üheks märksõnaks on kindlasti senisest veel tõhusam koostöö teiste kõrgkoolidega nii Eestis kui välismaal.

Kai Valtna: Viljandi etenduskunstide osakonnas koostoimivad teatri-, tantsu- ja teatri visuaaltehnoloogia erialad on rikkus, ainulaadsus ja õnn. Ma arvan, et me pole seda potentsiaali veel täiel määral rakendanud. Nende erialade sümbiootiline koostoime igapäevase õppetöö tasandilt alustades ongi meie siht.

VILJANDI KULTUURIAKADEEMIA TANTSUOSAKOND

Viljandis on tantsuharidust antud alates 1960. aastast, mil Tallinnast koliti sinna Kultuuriharidustöö Kool (1978. aastast Viljandi Kultuurikool). 1991. aastal, kui senine kultuurikool nimetati ümber kultuurikolledžiks, hakati koolitama kõrgharidusega tantsuõpetajaid ja koreograafe.

Alates 1991. aastast on Viljandis tantsukunsti õppekava hoidnud Mall Noormets, Eve Noormets, Inna Sulg, Kai Valtna ja Raido Mägi.

Peamised õppejõud on olnud Paul Bobkov, Mall Noormets, Enn Meiesaar, Anu Ruusmaa, Aare Rander, Inna Sulg, Heili Einasto, Vaike Rajaste, Merle Saarva, Oleg Titov, Anu Sööt, Raido Mägi, Kai Valtna, Mart Kangro, Taavet Jansen, Karl Saks ja Henri Hütt.

Tantsualase kõrghariduse on Viljandis omandanud 163 üliõpilast.

Praegu on tantsukunsti õppijate nimekirjas 43 üliõpilast.

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles