Looja on oma tegudes üks ja ainus. Laotagu ta oma andeid erinevatesse olelustesse, ilmutagu end erinevates vormides – me tunneme ta ära sõnumist, mis neid tegusid saadab.
Hando Runneli tähendamised
27. märts 2011, 00:00
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Nõnda on lugu ka Hando Runneliga – loojaga, kellest on saanud 1960. aastate keskpaigast tänapäevani kestev peatükk mitte ainult eesti luule- ja mõtteloos, vaid mitme institutsiooni kaudu ka peatükk eesti kultuuriloos. Runnel on ise institutsioon, korraldav-ühendav-vormiv isik ja kooslus. Olen kunagi niimoodi iseloomustanud Tuglast. Nüüd võin sellesse ritta kindlasti lisada ka Runneli.
Veendusin selles taas, oles lugenud läinud aastal ilmunud luulekogu «Ütles mu naine», Loomingu Raamatukogu käimasolevat aastat avanud proosakogu «Vee peal käimine keelatud» ja vaadanud äsja vanameister Andres Söödi dokumentaalfilmi Hando Runnelist «Kodu-käija». Kõik need kolm tegu on omavahel viitamisi seotud.
Runneli eri aastatest pärit proosatekste ühendava kogu nimiloos «Vee peal käimine keelatud» meenutab Runnel, kuidas ta koos Söödiga sõitis Nõukogude ajal Läänesaarestikku ning kuidas nad sinna mõneks ajaks ilmavangi jäid.
Ühel tutvumismatkal mööda saart jõudnud nad plakatini hoiatava kirjaga «Vee peal käimine keelatud». See on üks müstiline lugu, mida ma siin ümber jutustama ei hakka.
Igatahes vahendas Runnel seda oma sõbrale Madis Kõivule, kes öelnud talle, et käia on võimalik mitte ainult vee peal, vaid ka õhus ja seetõttu olevat niisugused sildid igati omal kohal.
Ta näitlikustas seda Runnelile oma töökabinetis, keskendudes ja tõustes seejärel peaaegu lae alla. Runneli ehmatus katkestanud aga tema õhukõnni, Kõiv kukkunud alla ja murdnud jalaluu. Hiljem saatnud Sööt Runnelile pildi sellest, kuidas too, naasnud Läänesaartelt, ületab koduteel Tartus Emajõge mööda pontoonsilda.
Suurvesi on jalakäijatele mõeldud silla keskelt kumeraks kergitanud. Söödi fotoaparaat tabab Runnelit silla keskel. Pildilt jääb mulje, et Runnel kõnnib õhus. «Elu on imelik,» jääb Runneli sedastus lõpetama seda proosapala.
Aga selles loos kohtame Runnelile olemuslikku, mida ma tema kui looja puhul rõhutada tahaksin. «Vee peal kõndimine keelatud» on tähendamissõna. Seesugust tähendamist kannavad endas mõned teisedki lood («Honorar», «Kõndijad», «Piip», «Kääriteritaja», «Kivi», «Paber»).
Oleks, nagu istuks Runnel kuulajate keskel (sobiks kindlasti ka «ajaviitena peeruvalgel»!) ja jutustaks monotoonsel, mõttepausidest küllastatud moel mõnd lugu, milles on salapära ja moraal, mida aga jutustaja otsesõnu ei vahenda, vaid mis jääb kuulaja/lugeja enda avastada.
Neis on sarnast Runneli joonistustega, mis võrdväärses positsioonis ilmestavad 2010. aastal ilmunud «Piltlaule». Söödi filmis on pikk arutelu Runneli joonistuste üle. Käibki parasjagu joonistuste valimine «Piltlaulude» raamatu jaoks. Kunstnik ütleb: «Runneli käsi joonistamisel on kindel, aga joonistus ise avatud.
Kui alustab, siis ei tea ometi, kuhu see viib.» Need on emotsioonide jäljed joones. Runneli pildidki on niisiis tähendamised. Jah, just tähendamised. Nii jõuangi asja ja Runneli tuumani. Tähendamine kui mõistukõne, tähendamine kui osutamine ja tähendamine kui elu ja kultuurikestvuse tõukejõud.
«Ütles mu naine» on samuti tähenduste kogu. Selle eelkäijaks võiks ühelt poolt pidada Runneli «Mõistatusi» (2000), pöördumisi (oma) naise poole või viis aastat hiljem ilmunud «imestamise koolina» võetavat «Sinamut» (2005), aga teiselt poolt on see ikka uus, järgmine samm Runneli «minemise pidevusest ja astumise katkendlikkusest» (nende Runneli sõnadega on pealkirjastatud tema 70. sünnipäevaks Tallinna Ülikoolis ilmunud uurimuste kogu).
Kõik vabavärsilised luuletused on selles kogus sisse juhatatud või paaril juhul ka lõpetatud lausega «ütles mu naine» (tiitellehe pöördelt leiame, et raamatu korrektuuri luges samuti «Mu Naine» – muide, siin on kirjutatud «Mu» ja «Naine» – suurte tähtedega). Esimene pähe tulev seos on Nietzsche «Nõnda kõneles Zarathustra».
Jaan Undusk on Nietzsche Zarathustra kohta öelnud, et see on «kujutluslik protagonist, kes on vaba mis tahes kitsendustest, mahutades enesesse täiuslikult kogu idee». Runneli ütleja «mu naine» (ja «Mu Naine») on samuti luuletaja (kujutluslik, aga mitmes luuletuses ilmselt ka tegelik) eestkõneleja, kellele ta kannab üle omaenda väljendatut.
See on jagatud luule. Mees ja naine on üheks ringiks koondunud yin ja yang – ütlemine ja kuulamine sulavad sujuvalt teineteiseks. Osa neist luuletustest on n-ö möödaminnes öeldud täheldused, osa aga tähendamissõnad par excellence.
Üks neist – ja minu meelest ka selle kogu võimsamatest luuletustest – kannab lausa pealkirja «Tähendamissõnad» ja on väärt, et seda siin täielikult tsiteerida:
Ütles mu naine:
– Kui ma olen laulnud
ja sina oled kuulnud,
ei saa mina oma laulmist
tagasi võtta,
ega sinu kuulmist
kustutada, –
on nagu on,
jääb nagu jääb,
saab mis saab!
Mina olen laulnud.
Sina oled kuulnud.
Sina – armas!
Filmis «Kodu-käija», milles Runnel tutvustab talle elus tähenduslikke (sic!) inimesi, jäävad ajaloost sõelale Villem Reimann, Hendrik Adamson, Oskar Kallas ja Jaan Tõnisson, kõik suured
19. sajandil sündinud, aga Eesti 20. sajandit mõjutanud kultuurikangelased. Ja siis ütleb Runnel äkki: «Olen kogemata sattunud 21. sajandisse.» Ja jätkab mõtet, et oma hingelt, tahtmistelt, missioonilt kuuluks ta meelsasti nende meeste seltsi. «Eesti mõttelooga» on ta meie kultuurilise mineviku kättesaadavaks teinud. Iseenda luule ja mõtlemistega on Runnel aga ise üks suur tähendamissõna eestlaste vaimukultuuri ajavoolus.
Raamatud
Hando Runnel
«Ütles mu naine»
Ilmamaa, 2010, 159 lk
«Vee peal käimine keelatud»
Loomingu Raamatukogu, 2011, nr 1-2, 119 lk
«Kodu-käija»
Režissöör Andres Sööt, filmistuudio F-Seitse
Esilinastus 7. detsembril 2010, ETVs 23. märtsil 2011