Sinu brauser on natuke ajast maha jäänud. Et kõik töötaks, nagu vaja, palun uuenda enda brauserit.
Küpsised aitavad meil teenuseid edastada. Meie teenuseid kasutades nõustute sellega, et kasutame küpsiseid. ROHKEM INFOT >
Postimees 160 Juubeli puhul loe seda lugu tasuta!

Konservatiivne Art Cologne

KOMMENTEERI PRINDI ARTIKKEL

Samal ajal kui Documenta Ateenas on juba hoo sisse saanud ja teine osa samast iga viie aasta tagant toimuvast kunstinäitusest Kasselis pole veel alanud, leidis Kölnis aset igakevadine, peaaegu sama pika ajalooga kunstimess Art Cologne.

Tänavu 26.–29. aprillini toimunud Art Cologneʼi kunstimessist on aastakümnete jooksul kujunenud üks tuntuimaid ja tähtsaimaid kunstiüritusi Saksamaal. 1967. aastal Hein Stünke ja Rudolf Zwirneri ellu kutsutud Kölner Kunstmarkt on vanim omasugune, kus nii kohalikud kui ka rahvusvahelised galeriid eksponeerivad ja müüvad töid sõjajärgsest avangardist kuni kõige tänapäevasema kunstini.

Aja jooksul peaaegu muutumatuna püsinud osalevate riikide hulk oli ka tänavu 20 ümber. Messihoone kolme korruse pea 40 000 ruutmeeril esitles ligi 200 galeriid enam kui 2000 tuntud ja alles tähelepanu püüdva kunstniku tööd.

Kölni tuntud näitusekeskus võimaldab korraldada väga suure ulatusega messe, sest selle 11s omavahel ühendatud hallis on 284 000 ruutmeetrit sisepinda. 2016. aasta statistika järgi on Kölni messikeskus maailmas suuruselt kuuendal kohal.

Tänavune Art Cologne võttis enda alla ühe messikeskuse halli kolm korrust.

Messihalli esimene korrus erines oma boksidega teistest korrusest nii bokside kujunduse kui ka üldise väljanägemise poolest. Põrandat katvad pehmed vaibad, suured lillebuketid laudadel ja tõeliseks kunstigaleriiks kujundatud boksid rõhutasid soliidsust. Sellele korrusele olid ennast sisse seadnud maailmas tuntud ja pikka aega tegutsenud galeriid. Nendel galeriidel paistis tegemist olevat, sest igal pool toimus vestlus, sisenejat tervitati lahkelt ja laud oli pigem abivahend raamatute ja lillede hoidmiseks kui galeristile mõeldud puhkenurk. Väga paljudel töödel võis näha punaseid täpikesi, mis ilmselt märkisid toimunud ostutehingut. Mitmesse boksi ehitatud väikesed ruumikesed olid samuti kujundatud maalidega, nendes hoiti suuremat tööde tagavara, võimaldades potentsiaalsel ostjal tutvuda teistegi huvipakkuva kunstniku töödega.

Galeriide valikusse kuulus hulgaliselt ammu klassikuteks saanud kunstnike teoseid, nagu Andy Warhol, Le Corbusier, Emil Nolde, Christo või Yayoi Kusama, aga ka noorema põlvkonna kunstnike töid.

Kui valdav oli traditsiooniline maal, võis siiski näha ka mitmesuguste materjalide kasutamist. Väga põnevalt mõjusid Saksa kunstniku Willi Siberi (Caldwell Snyder galerii, San Francisco) erinevas tehnikas tööd, milles oli kasutatud epoksiidvaiku. Ülima tehnilise meisterlikkusega paistsid silma tema skulpturaalsed objektid, aga ka seinale riputatavad tööd, milles on materjalina kasutatud naelu.

Naelade kasutamine paistis kunstnike hulgas üldse populaarne olevat. Väga põnevalt mõjusid naelakunstnikuks kutsutava Günther Ueckeri tööd (galerii Schwarzer, Düsseldorf), kus pinnast eenduvad naelad hele-tumeduse varjundeid moodustasid. Kunstniku põhiline materjal ongi naelad, mille abil loob ta mitmesuguseid objekte ja isegi installatsioone. Siinkohal meenub Ueckeri mõni aasta tagasi Londonis Skarstedti galeriis nähtud lõbus kineetiline töö, mille liikuma panemiseks tuli vaatajal jalaga nupule vajutada.

Hispaania kunstnik Francisco Farreras Ricart on oma rikaste värvinüanssiga töödes kombineerinud kasutatud puitu mitmesuguste muude materjalidega.

Teine korrus pakkus nüüdiskunsti alates maalidest kuni foto, skulptuuri, installatsioonide ja videokunstini. Tuli ette ka juba varem nähtud kunstnikke, nagu näiteks juba paarkümmend aastat Aasia nüüdiskunsti Euroopasse vahendanud Pearl Lami galerii esindatud Chun Kvwan Young. Kunstnik mässib erimõõdulisi kolmnurkseid vorme korea mooruspuu paberisse, kinnitab need nööriga ja moodustab neid alusele kleepides põnevaid reljeefseid pindu.

Pariisi Laurent Godini galerii esindatud, samuti Aasia päritolu kunstniku Wang Du skulptuurigrupp kassi ja hiirega «Médicine interne» (2016) oli üks suuremaid messil. Hoopis pisemad loomad on oma filigraansetesse töödesse toonud Kölni kohalik kunstnik Claire Morgan (galerii Karsten Greve). Põhja-Iirimaalt Belfastist pärit noor naine kasutab oma töödes looduslikke materjale, näiteks võililleseemneid, kärbseid või väikeste loomade topiseid. Oma peenuses ja õrnuses mõjuvad tööd siiski pisut õõvastavalt.

Kolmas ehk vähem kui kümme aastat tegutsenud galeriide päralt olev korrus üllatas esmapilgul oma lihtsuse ja inimtühjusega. Mitmes boksis tundus keset ruumi asetatud laud koos arvuti või nutiseadme ekraani süvenenud galeristidega olevat oluline vaatamisväärsus. Õnneks ei olnud see häiriv mulje valdav, kuid kahjuks mõjus sellisena osa ka Eesti boksist.

Kui galeristi Olga Temnikovaga jutule sain, tuli välja, et planeeritud Toomiku kaks maali ja video ei olnud kohale jõudnud, aga olukord lahendati Estna väikeseformaadiliste maalide väljapanekuga, mis on muidugi väga tore. On siiski kahju, et ma Toomiku töid ei näinud, ja mõtlen, mida kunstnik ise võib tunda, kui tema tööd õigeks ajaks näitusele ei jõua. Hiljem sain siiski teada, et Toomiku tööd jõudsid laupäevaks kohale. Temnikova peab oluliseks Olga Chernysheva tööde eksponeerimist, kes tema sõnul on ka nende galerii esindatavatest kunstnikest ehk kõige nähtavam.

Juba praegu välismaal tähelepanu äratanud noore kunstniku Kris Lemsalu pilkupüüdev töö «Ciao Cacao» (2016) jäi allakirjutanu arvates teenitud tähelepanust ilma, sest asus puhkeala istmeteruudu keskel. Raske oli jalgu puhkavate külastajate vahelt tööd lähemalt uurida, nii et see jäi üldse varju, rääkimata töö kohta käivast põrandale kleebitud infost.

Berliini Exile galerii standis oli tilluke laud materjalidega seina ääres ja galeristile puhkamiseks mõeldud tool puudus hoopiski. Elementaarne väga paljudel messidel, sest nii on galerist või selle töötaja otseselt keskendunud igale võib-olla juba küllastunud möödujale, et ta tähelepanu püüda. Ja see töötas ka nüüd. Sain teavet kunstnike ja nende tööde tehnikate kohta. Lisaks maalidele seintel püüdsid pilku peegelalustele asetatud hõbedased skulptuurid. Lähemale astudes tundsin ära justkui vana-aasta tinavalamisel saadavad kujutised. Just nii on see ka Erik Niedlingi skulpturaalsete vormide puhul, mille saamiseks on ta üles sulatanud terve tinasõdurite armee. Muidugi ei ole ta selleks aasta viimast päeva oodanud, kuid idee on sama – tuleviku ennustamine. Kõnealune seeria on kui endale soovitud tuleviku taasloomine.

New Yorgis tegutseva Kate Werble galerii tõeliselt pilkupüüdev väljapanek hõlmas nii boksi põrandat kui seinu. Christopher Chiappa ruumiinstallatsioon «Livestrong» (2015–2016) koosnes väga ehtsana mõjuvatest praemunadest. Galeristi sõnul moodustas esimese nende galeriis eksponeeritud ruumiinstallatsiooni 7000 muna, millest 4000 paigutati Kölni messiboksi. Praemuna ehtsus meelitas selles käega katsudes veenduma. Ilmselt oldi sellisest soovist juba teadlik, sest galerist pistis mulle ühe eksemplari pihku. Kergelt eenduv munakollane jättis mulje veel pisut vedelast sisust. Valge on samuti läikiv, kuid servadest juba pruunikaks küpsenud, kõik kipsi peale valatud ja värviga toonitud. Lõbusa mõtte ja osava teostuse taga avas galerist kunstniku mõtteid ovaalsest munast kui ideaalsest vormist, positiivsuse ja lootusrikkuse sümbolist ning praetud munade tulevikule suunatuse lõpust, sest ega ühest praetud munast pole lootustki ühtegi tibu välja haududa.

Üldmulje messist on suhteliselt konservatiivne, mis tulenes kindlasti selle messi väljakujunenud publikuhuvist. Kui esimesel päeval süvenesin ehk kõige enam esimese korruse väljapanekutesse, siis teisel oli minu huviorbiidis teine ja kolmas korrus. Oli põnevaid avastusi, äratundmisrõõmu  ja huvitavaid jutuajamisi.

Minu erilise huvi all olnud Eesti boksist mõlemal päeval mitu korda möödudes või eemalt vaadates oli aga pilt samasugune, mis esimesel korral. Kes tunneks ennast teretulnuna, kui naistel on arvutis muud tegemist? Sellegipoolest loodan, et galerist Olga Temnikova sõnul käimas olevad läbirääkimised institutsioonidega edenevad hästi ning meie kunsti vastu tuntakse mujal maailmas edaspidigi huvi ja sellele jagub ruumi.

Tagasi üles