Sinu brauser on natuke ajast maha jäänud. Et kõik töötaks, nagu vaja, palun uuenda enda brauserit.
Küpsised aitavad meil teenuseid edastada. Meie teenuseid kasutades nõustute sellega, et kasutame küpsiseid. ROHKEM INFOT >

Eesti kultuuri täheatlas: rahvushümni sünd

KOMMENTEERI PRINDI ARTIKKEL
Saada vihje
Kaks kõige väärikamat, Gustav Ernesaks ja Roman Toi, 1990. aasta laulupeo rongkäigul. | FOTO: tiit veermäe / riigiarhiivi filmiarhiiv

«Pärast pikemat haiglaperioodi, mis järgnes Jaroslavli pommitamisele (13. IV 1943), elasin stipendiaadina Moskva lähistel. Vahetevahel käisin Moskvas meie esinduses Sobinovski 5. Seal said kirja pandud segakoorilaulud «Mu isamaa on minu arm» (4. III 1944) ja «Puhtad pihud». Leidsin luuletused Rahva Häälest, kus need olid avaldatud Koidula 100. sünniaastapäeva puhul. Alles hiljuti sain teada, et värsse olid ajalehe veergudele valinud Debora Vaarandi ja Anton Vaarandi.»

Nõnda, üksnes sedastavalt kirjutab oma mälestusteraamatus «Laine tõuseb» eestlaste tulevaseks rahvushümniks tõusvast laulust selle autor, 20. sajandi teise poole Eesti lauluisaks kujunenud Gustav Ernesaks. Mälestusteraamatu ilmudes oli aasta 1983, nõukogude aja agoonia, mistõttu tuli laulu sündi ümbritsevate (rahvuslike) tunnete väljendamine vaka all hoida.

Ernesaksa 100. sünniaastapäevaks 2008 kirjastuse SE&JS üllitatud albumist võime lugeda, et Ernesaks sattus haiglasse 1943. aasta kevadsuvel läbi elatud närvivapustuse tõttu, mis oli viinud ta enesetapukatseni. Pole kahtlust, et «Mu isamaa on minu arm» on kantud eksistentsiaalsest meeleolust. Väärib tähelepanu, et see oli teine kord Koidula luuletusele meloodia kirjutada.

Esimesel üldlaulupeol 1869 kõlas see Aleksander Kunileidi viisistatult. Koidula/Ernesaksa «Mu isamaa on minu arm» esiettekanne oli Leningradis 21. juunil 1944 Eesti NSV aastapäeva aktusel. Sealsamas kõlas ka Ernesaksa teine, aga sedapuhku otseselt hümnina mõeldud laul, Johannes Semperi sõnadele loodud «Jää kestma, Kalevite kange rahvas». Ernesaksa rahvushümn lõpetab kõik sõjajärgsed laulupeod, ka siis, kui seda püüti keelata. See on jäänud ülevaks lõpulooks siiani.

Tagasi üles