Sinu brauser on natuke ajast maha jäänud. Et kõik töötaks, nagu vaja, palun uuenda enda brauserit.
Küpsised aitavad meil teenuseid edastada. Meie teenuseid kasutades nõustute sellega, et kasutame küpsiseid. ROHKEM INFOT >

Trad.Attack!: Kui ükskord muu maailm kokku peaks kukkuma, siis meie oma püsib ikka

KOMMENTEERI PRINDI ARTIKKEL
Saada vihje
Trad.Attack! | FOTO: Renee Altrov

Trad.Attack!-i uus album «Kullakarva» ilmub müügile ametlikult 19. mail. Esimesed kiitvad arvustused on juba seda ette kuulutanud, äsja andis albumile maksimumpunktid ka maailma kõige olulisem maailmamuusikaajakiri fRoots. Trad.Attack! on Sandra Vabarna, Jalmar Vabarna ja Tõnu Tubli. Vahvad ja vahetud tüübid nii laval kui ka lava taga.

Trad.Attack! on võitnud sületäie muusikaauhindu, kaasa arvatud aasta ansambli ja aasta albumi tiitel Eesti muusikaauhindade jagamisel. Eestis esinevad nad harva, tänavu ongi plaanis ainult kaks kontserti.

Ise ütlevad nad uue albumi kohta, et «Kullakarva» on sündinud sümbioosina, milles bändiliikmed on rohkem kokku kasvanud ning bänd ise on läbi oma kiire tähelennu avanenud.

-Kui kergelt uus plaat valmis?

Sandra Vabarna: Hakkasime uutele lugudele mõtlema tegelikult juba 2015. aasta sügisel, aga niimoodi rahulikult. Ja ega väga midagi tulnud ka sellel ajal. Põhjalikumalt võtsime uued lood ette möödunud aasta kevadel. Mina tuhnisin jälle arhiivis, loomeprotsess käis nii Tartus, Värskas, Viljandis kui Tallinnas.

Eelmisel suvel olin täitsa stressis, et vat seekord ei tulegi midagi head ja kas me üldse jõuame teha. Õnneks sügisel, kui saime teha pikemaid laagreid, siis läksid loomesooned lahti ja tuli küll!

Jalmar Vabarna: Plaat valmis, nagu üks õige plaat ikka valmib – tõusude ja mõõnadega. Pool uue albumi materjalist valmis üsna sundimatult, ajal, mil veel uue plaadi mõtteid peas polnud, teine pool aga juba eesmärgipärase tööga: tegime bändilaagreid, kus genereerisime, filosofeerisime, olime ja püüdsime leida enda jaoks midagi uut.

Mõni proov läks täitsa aia taha, teinekord aga sündisid lood viie minutiga. Nagu loominguga ikka. Salvestuse ja järeltöötluse protsess oli üsna ajamahukas, kuna plaat on pikk ja kihte palju. Aga nüüd on väga hea tunne. Andsime endast kõik ja meie jaoks midagi väga erilist sai jälle valmis!

Tõnu Tubli: Plaaditegu iseenesest on lihtne, saadad lõppviimistlusega failid trükki ja jääd ootama valmisprodukti. Sisu aga on hoopis teine tera, «Kullakarva» muusika valmis kindlasti kergusega ja selle umbes kahe aasta juures, mil muusika tekkis, küpses ka bändi omavaheline läbitunnetatus ja mõistmine, mis siis on nüüdseks mõnusa maiuspalana ka meie endi jaoks käesolevale albumile talletatud.

-Materjal on nii sisult kui ka vormilt varasemast veidi erinev, minu meelest on rokki, kohati suisa art-rockʼi ning muidki eksperimente. Kuidas selleni jõudsite?

Sandra Vabarna: Järelikult lood vajasid seda. Nagu eelmistegi lugudega, ei seadnud me mingeid piire. Ideed, arhiivisalvestised, loomepuhangud ise viisid sellise tulemuseni.

Jalmar Vabarna: Absoluutselt mitte teadlikult. Me ei oska ise muusikat väga hästi liigitada ja tore on kuulda, et art-rockʼi on, saame nüüd teistele ka öelda (naerab). Kui nüüd veidi tagasi mõelda, siis ilmselt selline art-rock ja rokk tulid sellest, et me muutsime kardinaalselt mitut lugu, mis hakkasid liiga diskoks minema. Näiteks nimilugu «Kullakarva» oli esimeses versioonis täiesti diskotempoga lugu. Mingi hetk viskas see endal üle ja saime aru, et see tuleks pea peale pöörata. Nii saigi sellest 11-minutiline eksperiment.

Tõnu Tubli: See on tegelikult suhteliselt lihtne: ideed tulevad, me katsetame neid ja kui kõigile lõpuks meeldib – ja see on protsessi juures väga oluline –, siis töötame selle kallal edasi ning pole vahet, millist žanrilist nüanssi me tabanud oleme. Peaasi, et see meid muusikaliselt kõnetab.

-Juba plaadi nimes on palju kulda. Kas see on omamoodi vastureaktsioon etnomaastikul mingil perioodil suhteliselt levinud mineviku musta-lae-ahastuse kuvandile?

Sandra Vabarna: Ei ole. See sõna tuleb tegelikult pärimusest. Viimases loos on sõnad «Kulukarva, kullakarva...» ja see jäi mulle kohe kõrvu. Müstiline, romantiline, sügav, küps. Ja kullateema tuli kuidagi loomulikult pärast hõbedasi diskokerasid.

Jalmar Vabarna: Hehe, ei oska seda isegi kommenteerida. Ei ole seda musta-lae-ahastust meie etnomaastikul täheldanud, kuid jällegi, paneme tallele. (Naerab jälle.)

Tõnu Tubli: Tegemist ei ole vastureaktsiooniga. Me lihtsalt arvame, et igasugused Gucci vidinad tuhmuvad seto naiste sõlgede kõrval ja Prada ülikond kahvatub Mulgi kuue kõrval. Nii lihtne see ongi, sama kehtib ka muusikas. «Koorekesest» tuntud Liisa Kümmel on meie jaoks suurem kuulsus kui Lady Gaga ja Jennifer Lopez kokku.

Eestis annab populaarne ansambel sel aastal vaid kaks kontserti. / Renee Altrov

-Kuivõrd folgiks te ennast praegu üldse peate?

Tõnu Tubli: Folk me ei ole, punkt. Me kasutame oma muusikas traditsioonilisi instrumente ja lauludes vanu värsiridu, mida meie esivanemad enne meid oma vanematelt õppisid, aga see ei ole folk, see on pärimus. Ja pärimuslikust taustsüsteemist tuleme  kõik, tahame seda või mitte. Meie lihtsalt hüüame seda uhkusega.

Jalmar Vabarna: Meie lähtepunkt on küll folk, kuid sihtpunkt maailm – ükskõik, mis meile sealt siis ka vastu ei vaata. Olgu see popp või rokk või midagi muud. Lähtepunkt ei ole juba ammu oluline, seda näitab praktika.

Sandra Vabarna: Mina arvan, et juured on ikka pärimuses, sest sealt me ju kogume inspiratsiooni. Aga me ei taha ennast kuidagi piirata. Kui on vaja teha rokikäike või pungilugu ja looming seda vajab, siis teeme.

-Mulle väga meeldib, et te ei jäljenda ega kopeeri, vaid loote oma maailma. Kus selle maailma keskpunkt on?

Jalmar Vabarna: Hea küsimus. Ilmselt seal, kus oleme meie, oma mõtete ja tegudega. Kui ükskord muu maailm kokku peaks kukkuma, siis meie oma püsib – nii et võite täitsa rahulikult meie juurde elama tulla ja meie muusikas võnkuda!

Sandra Vabarna: Ma arvan, et keskpunkt olemegi meie. See, kuidas meie muutume, kasvame, areneme, unistame, loome, töötame – kõik see peegeldub muusikas. Ja üks meie võtmesõnu enda jaoks on kindlasti värskus. Me oleme muusikamaailmas juba päris pikalt olnud, erinevate koosseisudega muusikat loonud ja esitanud, ega ei viitsi enam samu radu käia. Ja kuna elu läheb ikka väga kiiresti, siis võikski teha asju, mis ennast värskena hoiavad, erutavad ja õpetavad.

Tõnu Tubli: Kui piltlikult mõelda, siis meie keskpunkt on Tradi ja Attacki vahelises punktis. Tundub loogiline.

-Seda plaati kuulates haarab kaasa sügavus, suurepärane läbitunnetatus ja sageli ka õhkõrn nukrus. Võimas tulemus, igati. Kas selle taga on rohkem rõõmu või muret?

Tõnu Tubli: Eks alati on mõlemat, kuid lõppude lõpuks on muusikat mängida ning jagada seda oma kuulajate ja fännidega puhas rõõm. «Kullakarva» on meie jaoks natukene nagu kirjaniku jaoks raamat – hinge peegeldus – ja me oleme selle juures ütlemata õnnelikud. Sellesse on pandud kindlasti palju rõõmu ja ka piisavalt nukrust, et asi liiga magusaks ei läheks.

Jalmar Vabarna: Rohkem rõõmu kindlasti. Olgugi et melanhoolseid mõtteid on plaadil palju, oli ja on rõõm seda kõike teha. See, mida me praegusel ajal läbi elame, ongi olnud meie unistus. Isegi kui teinekord oleme väsinud reisimisest või tihedast stuudiograafikust, siis puhtalt mõte sellest, et meie ümber on nii palju häid inimesi ja nii palju fänne, toob jälle rahulolu südamesse. Oleme siiralt tänulikud, et meile niivõrd toetavalt kaasa elatakse.

Sandra Vabarna: Selle taga on kõike. Kõik need viimased aastad, mis on olnud täis hullumeelset kiirust, tööd, rõõmu, naeru, pisaraid. Tundub, et oleme saavutanud nende kogemuste läbi mingi küpsuse, mis peegeldub ka selles albumis.

-Mõni taustalugu ehk mõnele palale ka. Näiteks minu ühe lemmiku «Säde» kohta?

Sandra Vabarna: See sündis nii, et Jalmar tegi harmoonia. Ja kui meil paari nädala pärast oli uus proov, siis mina olin lubanud meloodia teha. Aga tegelikult ärkasin samal hommikul kell kuus ja läksin alla keldrisse, panin kaminasse tule ja lootsin, et nüüd midagi tuleb. Tuligi. Jalmar võibolla räägib teise loo. (Naerab.)

Jalmar Vabarna: «Säde» tuli ühest akordijärgnevusest, mis mind kummitas. Pakkusin pulli pärast välja. Tundus endale veidi imal, kuid teised ütlesid, et ilus ja nii sai see töösse pandud. Skandinaavialik gruuv vaheosas ja akordid olid kõik olemas, kuid meloodia oli puudu. Sellega läks minu mäletamist mööda päris kaua aega, aga kui Sandra lõpuks selle õige meloodia leidis, siis oli kõigil selge, et sellest tuleb kindlasti paljude naiste lemmiklugu – aga seda, et see sinu lemmiklooks saab, poleks keegi osanud oodata. (Naerab.)

Tõnu Tubli: Säde jutustab sellest, kuidas uue ja vana kohtumisel lööb alati sädemeid. See algab meie seest, selline kerge värelus kõhus, mis lõpuks liigub üle kogu keha ja jookseb vooluna üle selgroo ja valgustab kogu meie tundmuste välja soojusega – rõõmusädemega.

-Suur suvi ees, teil Eestis ainult kaks esinemist? Mulluse Viljandi folgi ajal antud kontserdiga tõstsite lati erakordselt kõrgele nii produktsiooni kui ka kvaliteedi poolest. Kas see oli mastaape arvestades ettevõtmine, mida saab üldse ületada?

Jalmar Vabarna: Igal juhul. Piirid on nõrkadele!

Tõnu Tubli: Esiteks, seda on hea kuulda, aitäh! Teiseks, tänapäeval on kõik võimalik ning meil on veel varrukas päris mitu ideed, mis võiksid selle lati veel kõrgemale viia, aga kõigepealt on needsamused kaks kontserti, mis kindlasti oma mastaabi poolest ületavad mitmes mõttes mulluse hulluse. Et selles aga veenduda, peavad kõik huvilised tulema 30. juunil Tallinna Telliskivi loomelinnakusse või 26. augustil Setomaale Treskisse.

Sandra Vabarna: Täpsustan, et mitte ainult suve kaks kontserti, vaid terve selle aasta kaks ainukest kontserti! Ja alati on kuhugi edasi minna, kui ise seda suuta ette kujutada ja unistada. Ja nii me tegimegi. Need kaks kontserti tulevad väga erilised ja suured.

Produktsioonis me allahindlust ei tee ja lava tuleb veel suurem, veel rohkem visuaale ja valgust kui eelmisel aastal Viljandis. Lisaks on kohad ka erilised. Telliskivi loomelinnaku hoovi ootame ikka mitu tuhat inimest. Teine kontsert on augusti lõpus Setomaal Treski küüni heinamaal ja sinna mahub ka väga palju inimesi.

-Kuidas edeneb teie masterplan esineda igas maailma riigis? Kuidas teid raja taga vastu võetakse? On repertuaaris ka mõni ingliskeelne lugu?

Sandra Vabarna: Väga hästi, kuigi mainin üle, et see ei ole meie prioriteet. Meie prioriteet on üles ehitada jätkusuutlik rahvusvaheline karjäär. Aga see on tore mõte, mis meiega kaasas käib. Hetkel on kolme aastaga käidud 29 riigis. Ja sellel suvel ületame kindlasti 30 piiri.

Väga hästi võetakse vastu, inimestele meeldib meie värske ja energiline lähenemine pärimusmuusikale. Inglise keeles ei ole ühtegi pala, eesti keel toimib väga hästi, sest see on midagi erilist ja müstilist välismaalaste jaoks.

Jalmar Vabarna: Tsiteerin klassikat: «Ikka edasi, ikka edasi, mitte sammukestki tagasi.» Vastuvõtt on järjest parem, kuna me ise läheme järjest kindlamaks nii muusikaliselt kui ka suhtlemiselt. Senimaani on inglisekeelsetest (ehk Estonglishʼis) vahetekstidest piisanud.

Tõnu Tubli: Meie repertuaaris on ainult Eesti. See on meie oma ja ei näe põhjust, miks peaksime seda muutma inglis- või saksakeelseks, siis ju kaoks kogu võlu ja eksootilisus ära. Ja kui eestlane satub Brasiiliasse, siis on tema seal eksootika, mitte vastupidi, eks? Siiani on vastuvõtt olnud uskumatult hea. Vahel me ise ka ei usu, et kõigile on meie muusika meeldinud ja keegi pole piinlikkust tundnud. (Naerab.)

-Olete elukutselised muusikud. Elab sellega lahedasti ära?

Jalmar Vabarna: Võiks öelda küll. Jahte ja luksusautosid osta ei saa, kuid lahe on ikka!

Tõnu Tubli: Eks see ole töö nagu iga teine, lihtsalt selle erinevusega, et meie töö ei kesta üheksast viieni, vaid pead tegudeks valmis olema 24/7. Lendamised, ajavahed, pillide kaasas kandmine, soundcheckʼid hommikul, agentidega kohtumised pärast seda, tele-raadiosalvestused selle vahel, kontserdid südaööl või hiljemgi... See kõik võib vaimu ja keha üsna kiiresti läbi põletada. Kui aga harjutad piisavalt pilli ning oled füüsiliselt vormis ja puhkad mõistlikult, on muusikuelu täitsa lahe.

Sandra Vabarna: Oleneb, mis vajadused on. Aga tõesti, kui kõike kokku arvestada – kontserdid, fännitooted, albumid –, siis elame ära. Hetkel veel investeerime väga palju, seega autosid ja maju osta ei saa.

-Vaadates teie aktiivsust näiteks sotsiaalmeedias, tundub, nagu oleks Trad.Attack!-il palgal eraldi tiim. Kuidas sellega tegelikult on?

Jalmar Vabarna: Väga hea, kui niiviisi tundub. Siis oleme õigel teel. Sandra on meil sotsiaalmeedia boss ja vedur. Tööd on palju ja bändis on selle osakonna jaoks ette nähtud ka väike boonus.

Tõnu Tubli: Trad.Attack! ongi rohkem kui need kolm, keda lavalaudadel näha. Meil on palju sõpru ja toetajaid, agente, tehnilist tuge helirežiist juukselõikuseni, kes aitavad meid iga päev. Aga meie oleme see keskne kolmepealine lohe, kes sülgab igast suust tuld, kui vajadus tekib. Ja ütleme nii, et vajadust on. (Naerab.)

Sandra Vabarna: Meil tõesti on väga palju inimesi ümber. Sotsiaalmeediat teen mina, sest arvan, et see peab olema keegi bändist, et tõesti jõuaks läbi arvuti inimesteni ja näidata bändi tegemisi võimalikult ehedalt.

-Ja kuidas oma puhkehetki veedate?

Jalmar Vabarna: Niipalju kui võimalik, värskes õhus maatööd tehes. Teinekord lihtsalt kodus puhates ning koristades ja enda jaoks asju tehes.

Tõnu Tubli: Tõnu veedab oma vabu päevi, juhatades Viljandis džässiklubi, ning tõenäoliselt loeb mõnd raamatut või harjutab pilli. Jalmaril on Setomaal ajada suur talu, kus teatavasti töö ei lõpe mitte kunagi, ning seal on ka meie «Kullakarva» teine esitluskontsert. Sandra teeb joogat, jookseb, jalutab rabades ning hängib Emmiga ja vaatab koos kassiga «Grey anatoomiat».

Sandra Vabarna: Tõepoolest, mina magan, teen sporti või vaatan seriaale.

**

Trad.Attack!
Sandra Vabarna
Jalmar Vabarna
Tõnu Tubli

2017. aastal Eestis kaks kontserti:
30. juunil Tallinnas Telliskivi loomelinnakus
26. augustil Setomaal Treskis

Tagasi üles