Sinu brauser on natuke ajast maha jäänud. Et kõik töötaks, nagu vaja, palun uuenda enda brauserit.
Küpsised aitavad meil teenuseid edastada. Meie teenuseid kasutades nõustute sellega, et kasutame küpsiseid. ROHKEM INFOT >

Aja auk. Mürgel käib

KOMMENTEERI PRINDI ARTIKKEL
George Clinton | FOTO: Kuvatõmmis

Kui George Clinton 1967. aastal Detroiti jõudis, kääris seal. Detroit oli sel ajal USA suuruselt neljas linn. Töötus kasvas ja neid mustanahalisi, kes mootorilinna autotehastes tööd said, koheldi tihti halvasti. Koolid oli alarahastatud ja domineerivalt valge politsei tihti rassistlik.

Vimm lahvatas 23. juulil, kui politsei korraldas haarangu ühes tegutsemisloata öises joomisklubis, mida kutsuti «pimedateks sigadeks» ja mis olid olulised mustanahaliste sotsiaalelus, sest neid ei lubatud paljudesse baaridesse ja klubidesse.

Pärast 10 000 inimese neli päeva kestnud mässu olid 33 musta- ja 10 valgenahalist surnud, 2000 hoonet hävitatud ning plaadifirma Motown juht Berry Gordy hakkas otsima maja Hollywoodis.

Clinton oli kord Motowni palgal ja tema kogemus seal üks põhjus, miks ta asus kasutama rohkem rokkmuusikat ja sündis P-Funk, psühhedeeliline funk. Detroit oli radikaalide ja lindpriide paradiis; erinevalt New Yorgist või Los Angelesest sai seal tegutseda nii, et sind jäeti rahule. Linnas elas bluusilegend John Lee Hooker, sellega olid seotud džässmuusikud Elvin Jones, Paul Chambers, Donald Byrd, Alice Coltrane jpt.

Just oli algamas Detroiti rokirevolutsioon, mida juhtisid MC5 ja nihilistlik The Stooges. 1969 asutati Detroitis rokiajakiri Creem, milles alustas kriitik Lester Bangs. Tema arvates kuulsid valged lapsed pidevalt tehastest metallikolinat ja muutsid selle mehaaniliseks metalseks rokiks. MC5 on öelnud, et soovis tegutsemisega toetada Musti Pantreid ja protesteerida Vietnami sõja vastu.

Oli väga tavaline, et Clintoni bänd Funkadelic esines MC5ga samal kontserdil. Kirjanik Norman Maileri sõnul asus MC5 kuskil Rimski-Korsakovi «Kimalase lennu» ja kosmosemuusiku Sun Ra vahepeal. Free jazz oli Clintoni seks-funk’i üks suuri eeskujusid ja Clinton kasutas Ra afrofuturismi, kosmoselaevu. Nagu blaxploitation’i filmid võtsid mustanahalised esmakordselt peaosadesse, nii asetasid Clintoni ja Ra panoraamilised ulmevisioonid nad väljapoole maistest reeglitest ja eelarvamustest. See oli koht, kus must kultuur sai hullu panna, võtta alter ego’sid ja persona’sid tähelaevakomandörist tsirkuse õhtujuhini.

Mõlemad valitsesid suurte ansamblite üle, mille võis sõrmeliigutusega vaikima sundida. Ra valmistas ise kostüüme ja ka Clinton võttis lihtsalt hotellist lina, lõikas pea jaoks augu ja ajas selle siis selga. Aluspesu ei olnud, jalga käisid saapad. Hiljem tehti hapet ja siis tulid roosad püksid, karvamantlid ja roosad prillid.

Funkadelicut ei piiranud miski, neil polnud plaadilepingut. Nad esitasid poliitilist bluusi töölisklassile, mustadele, kes tahtsid tänavate funk’i, ja valgetele, kes armastasid Hendrixi pöörasust. Lõpuks asutas üks kohalik plaadilevitaja plaadifirma, et Clintoni muusikat välja anda. Funkadelicu omanimeline debüütalbum, mis algas nende ühe tuntuima looga «Mommy, What’s a Funkadelic?», ilmus 1970. aastal.

Clintonist inspireeritud artiste on muidugi rohkem kui tema eeskujusid. Lisaks tegi üks neist, Detroiti house-muusik Moodymann kodulinna tänavarahutustest 2008. aastal miniplaadi «Det.Riot ’67».

Tagasi üles