Sinu brauser on natuke ajast maha jäänud. Et kõik töötaks, nagu vaja, palun uuenda enda brauserit.
Küpsised aitavad meil teenuseid edastada. Meie teenuseid kasutades nõustute sellega, et kasutame küpsiseid. ROHKEM INFOT >

Kas sa Alfredot ja Violettat tead?

KOMMENTEERI PRINDI ARTIKKEL
PromFesti lavastuses on tiisikushaige kurtisaan Violetta muudetud narkomaanist tänavalitsiks. | FOTO: Reet Sau

Jah, neid kahte teavad ilmselt kõik, kes on elus vähemalt kolm korda ooperis käinud. Sest Giuseppe Verdi «Traviata», milles Alfredo ja Violetta peategelastena seiklevad, on ametlikult kinnitamata, ent siiski väga kindlatel andmetel maailma kõigi aegade enim esitatud ooper. «Traviatast» pole pääsu – see kuulub ooperimajade püsirepertuaari sama suure enesestmõistetavusega nagu kaklus külapeole. Ning jõuab lavalt kadudes ringiga sinna tagasi sama vääramatult ja kiiresti kui Kopli tramm Balti jaama peatusesse.

Et Pärnu vokalistide konkurss PromFest, kes toob ooperilavastusi välja üle aasta ning eelmise võistulaulmise parimatega peaosades, just «Traviata» valis (õigupoolest tegi seda reglemendi kohaselt läinudkordse konkursi võitja Alex Kim), on minu jaoks kerge pettumus. Sest PromFesti 14 aasta jooksul tehtud kaheksast lavastusest koguni pooled on olnud Verdi ooperid, sealhulgas viimasest neljast kolm.

Seekordne lavastus valmis PromFesti ja Kaunase Riikliku Muusikateatri koostöös, nagu ka 2011. aastal esietendunud «Attila» ning 2013. aastal välja tulnud «Tsaari mõrsja». PromFesti ooperiproduktsioonide senist – ja sellisena ülimalt kiiduväärset! – traditsiooni järgides istus lavastajatoolil kohalikku päritolu teatriinimene, kes varem ooperit teinud ei ole. Sedapuhku oli selleks Tallinna Linnateatri näitleja ja EMTA pedagoog Anu Lamp.

Lamp oli püüdnud «Traviata» süžee keskmes olevat 19. sajandi keskpaiga Prantsusmaa eri seisustest pärineva kahe noore läbikukkunud romantilist integratsiooniprojekti natuke nüüdisaegsemaks tuunida. Valides selleks kaks vaieldava väärtusega dramaturgilist muudatust: 19. sajandi sotsiaalse õhustiku asendamine pooleldi unenäolise nüüdisajaga ning tiisikushaige kurtisaani Violetta tegemine narkomaanist tänavalitsiks.

Esimene samm tõmbab vaiba alt selle ooperi dramaatilise mõju vundamendiks olevalt realismilt (draamadünaamika 1. seadus: mida rohkem kunstilist tinglikkust, seda vähem tragöödiat ning selle emotsionaalset mõju), teine asendab romantilise paatose sotsiaalpornoga (tiisikus oli ja on haigusena romantiseeritud, kuna veel 20. sajandi esimesel veerandil usuti see külge hakkavat eelkõige tundlikele ja loomingulistele õilishingedele – narkomaania kultuurilised konnotatsioonid on üsna täpselt vastupidised).

Pärnu PromFesti ja Kaunase Riikliku Muusikateatri koostöös valminud «Traviata» / Ants Liigus / Pärnu Postimees

PromFesti lavastuse finaalis virutab kokaiinipilve mattunud surev Violetta puruksrebitud pulbrikotikesed kõrge kaarega orkestriauku ning jätab elavatele (sh publikule) vastamiseks õhkamise vormi peidetud küsimuse: «Kannatada nii palju ja surra nii noorelt!?» Kas või kuivõrd suutsid lavastus ja esitus seda ilmaliku maailmavaatega inimese jaoks raskesti vastatavat küsimust sisuliselt õigustada ning psühholoogiliselt hingestada?

Anu Lamp surmaga ei koonerda. Tema lavastus ei oota traagilise lõpplahendusega finaalini, vaid toob selle lavale kohe alguses, lisades avamängule lõigukese Violetta lõpuaariast. See on suhteliselt originaalne, ent samas üsnagi autoritruu täiendus. Kuid ega ta sisuliselt midagi juurde anna, sest nimitegelase kurva lõpu on Verdi ise «Traviata» muusikalise nekroloogina kõlavasse avamängu CAPS LOCK nootidega sisse kirjutanud.

Teisalt on Lampi armastusliinist enam huvitanud eneseohverduse ning ühtlasi ohvri palumise teema. Mille tulemusena on ta Alfredo teose epitsentrist natuke välja lavastanud, püüdes võimalust mööda suure(ma)ks mängida hoopis Violetta ja Germonti omavahelist suhtlust.

Neid kahte pakub peategelasteks ka avamängu ajal laval esitatav epiloog, milles Germont leiab Violetta kivikujuna lina all seismas ja äratab ta ellu. Mil moel ja määral, kui üldse, on selles episoodis kujutatud sündmus seotud Violetta kergemeelse eluhoiaku, narkosõltuvuse, õnnetu armastuse, eneseohverduse ning liigvarajase surmaga, teavad ilmselt vaid tegijad ise.

Ilja Siltšukov ja Alex Kim. / Reet Sau/PromFest

PromFesti värske «Traviata» suurim probleem on ülelavastatus. Eelkõige puudutab see kunstnik Madis Nurmsi panust, mis mitte ei laienda loovalt teose tähendusvälja, vaid risustab seda suvalise semiootilise prahiga. Nurmsil on olnud käepärast mõned läbimõtlemata ja -tunnetamata visuaalsed kujutlused ning soov panna pisut punki. Aga nende kahe ajendi konverteerimisel ooperi koguterviku mõjusalt ja mõttekalt kaasarääkivaks kihistuseks on ta olnud sihitu ning järjekindlusetu.

Selle tulemusena on PromFesti «Traviatas» solistid nii üksteisest kui ka koorist täielikult lahku lavastatud. Peategelased kannavad moodsa lõikega tänapäevaseid rõivaid, ainult Germont kuuluks oma torukübara ja põskhabemega justkui 19. sajandisse. Koor kehastab sõltumata stseenist (vahet pole, kas tegu on 1. ja 2. vaatuse salongipeo või 3. vaatuse karnevaliga) mingit sadomaso-maskipidu ning liigub millegipärast aegluubis.

Seega toimuks laval klassikalise armastusloo foonil justkui kellegi allasurutud seksuaalsete fantaasiate võitlus ühiskondlike normide ning kollektiivse reaalsustajuga. Aga kes see keegi on? Alfredol, Violettal ja Germontil ei näi selles mõttelises vastasseisus igatahes mingit rolli olevat. Koori kostüümide ja liikumisloogika kunstilise tinglikkuse aste on realistliku põhihoiakuga muusikadraama jaoks selgelt liiga suur, mistõttu mõjuvad need visuaalse ja semiootilise mürana ning neelavad teose dramaatikat ja traagikat.

Alex Kim ja Anna Denisova. / Ants Liigus / Pärnu Postimees

Nurmsil on läinud kogu aur kostüümidele, lavakujundus näib olevat jäänud suurema tähelepanuta. Juba mitmendat korda kasutab ta ooperilavastuses peamiselt poodiume ega soovi või suuda nende abil erinevate vaatuste lavaruumi kujundada vastavalt teose sisule. «Traviata» dekoratsioonid meenutavad mulle 1980. aastate keskpaiga ja teise poole ETV noortesaadete stuudiokujundusi, milles kasutati tolle ajastu popkunsti futuristlikku esteetikat.

Abstraktse lavakujunduse suurematel pindadel on ära trükitud kellegi ülemeigitud õnneliku noore naise erinevaid portreefotosid. Kuna kujutatu ei meenutanud mulle Violetta tegelaskuju kehastajat, siis hakkasin etenduse kuludes üha enam eeldama, et tegu on Alfredo õega, kelle eluõnne nimel Germont Violettalt eneseohverdust palub. Kui ka Lamp ja Nurms nii mõtlesid, siis on see päris originaalne lahendus, sest olles näinud mitutkümmet erinevat «Traviata» lavastust, pole ma seni kohanud ühtegi, mis selle pooleldi anonüümse, ent teose dramaturgilise arengu seisukohast ülimalt olulise tegelase publiku ette tooks.

Omaette probleemiks, mille võib panna lühikese prooviperioodi arvele, on lavastuse laperdavad misanstseenid (koreograaf Ingmar Jõela). Koori katsed muusikat oma liikumisega illustreerida takerduvad nii ideevaesesse koreograafiasse kui ka selle ülikohmakasse teostusesse. Eriti suure katastroofina mõjus kooriliikmete püüd kangestuda kollektiivselt stoppkaadrisse või peegeldada muusika tempovaheldusi. Violetta tõmblev vabatants 2. vaatuse finaalis järgis kehva kooliteatri parimaid traditsioone.

Erki Pehki dirigeerimisel mänginud Kaunase Riikliku Muusikateatri orkester oli esietenduse esimeses pildis kui haige tiivaga lind, ent sai õige lennukõrguse ja -rütmi kiiresti kätte ning kandis selle üle ka neli päeva hiljem Pärnus aset leidnud etendusele.

Dirigent Erki Pehk ja Violetta osas laulnud Anna Denisova. / Ants Liigus / Pärnu Postimees

Peaosades laulnud Vene sopran Anna Denisova (Violetta) ning Lõuna-Korea tenor Alex Kim (Alfredo) sobisid hästi vokaalselt, ent õiget lavakeemiat nende kahe erinevast rassist pärineva võimeka solisti vahel kahjuks ei tekkinud (sama juhtus mäletatavasti ka PromFesti esimese ooperilavastuse ajal 2003. aastal, kui «Rigoletto» etendusel jäid peaosades laulnud venelanna Anna Samuil ja kasahh Nurlan Bek justkui kumbki omaette üksikule saarele).

Denisova on täiuslik Violetta, kes mängis oma osatäitmisega nii vokaalselt kui ka näitlejatehniliselt välja kergemeelse hedonismi, puhkeva armastuse, eneseohverduse traagika ning kaotatud võitluse surmatõvega, suutes sealjuures edukalt dramatiseerida ka koloratuure.

Kauni hääle ja suurepärase tehnikaga tenor Kim pääses mõlemal etendusel paremini pilti alates teise vaatuse teisest poolest, kuna oli Alfredot kehastades armukadedana veenvam ja huvitavam kui armununa. Valgevene bariton Ilja Siltšukov on Germonti osa jaoks suhteliselt noor, ent suutis laval olles end peaaegu alati peaosatäitjaks laulda ja näidelda.

Võimekast ja sümpaatsest solistide ansamblist hoolimata on «Traviata» PromFesti senise kaheksa lavastuse hulgas oma kunstiliselt tasemelt kõige nõrgem ning ebahuvitavam. Praeguste plaanide kohaselt tuleb see publiku ette veel vähemalt kahel korral: 8. augustil Tallinnas Birgitta festivalil ning üheks õhtuks millalgi tuleval hooajal Kaunases.

***

Giuseppe Verdi ooper

«Traviata»

Pärnu PromFest ja Kaunase Riiklik Muusikateater

Muusikajuht ja dirigent Erki Pehk

Lavastaja Anu Lamp

Kunstnik Madis Nurms

Kaaslavastaja ja koreograaf Ingmar Jõela

Valguskunstnik Margus Vaigur

Kaunase Riikliku Muusikateatri orkester ja koor

Osades Anna Denisova (Venemaa), Alex Kim (Lõuna-Korea), Ilja Siltšukov (Valgevene) jt

Esietendus 5. mail Vanemuise väikeses majas

Tagasi üles