/nginx/o/2011/03/18/540762t1hafd9.jpg)
«Otsekui lunastusena nõukogude butafoorsele tegelikkusele sünnib Valgre «Saaremaa valss». Mitte ainult eestlaste, vaid ka soomlaste tulevane rahvalaul. Algselt minooris kirjutatud, aga repertuaarinõukogus mažoori pööratud laulu paradoksaalne jõud ilmnebki selles, et lauldes hetkelisest suveööst Saaremaa heinamaal, kus tantsitakse elurõõmu, armastuse ja rahu valgel, väreleb ometi selle taga üks nimetu, kurbusega varjutatud igatsus. Igatsus igaviku järele. See, mis saatis Valgretki.»
Nõnda olen kirjutanud 2014. aastal Eesti Draamateatris Merle Karusoo lavastatud Valgre-näidendi «Laul, mis jääb» arvustuse lõpetuseks. «Saaremaa valss» põimib üheks kolm eesti kultuuri suurkuju – Raimond Valgrest kirjutades jõuame Debora Vaarandi juurde ja laulu muutumises Eesti märgiks Soomes on omakorda saatuslik roll olnud Georg Otsal.
«Saaremaa valss» lõpetab Debora Vaarandi poeemi «Talgud Lööne soos», mis ilmub esmakordselt Loomingu 1946. aasta oktoobri/novembri kaksiknumbris. Vaarandi on kirjutanud selle Kivimäe sanatooriumis, kus toibub kopsutuberkuloosist. «Kirjutasin «Lööne talgute» lõpetuseks viis-kuus salmi ülistust Saaremaa heinamaadele valges suveöös ja uhkele ning ilusale saarepiigale, kes end kavalaist juttudest püüda ei lase,» on Vaarandi meenutanud oma noorusloo raamatus «Aastad ja päevad» (2006). 1949. aastal sünnib Valgre sulest meloodia laulule, mis sünnihetkel saab nime «Ta keerutab, lennutab». Kultuuribiograaf Kulle Raig on raamatu Georg Otsa elust pealkirjastanudki «Saaremaa valsiga» (sm K 2002, ee 2003). 1957. aastal on Ots olnud kontsertreisil Soomes. Sama aasta septembris tuleb ka välja plaat Otsa lauludega, mille A-poolel laulab ta «Saaremaa valssi», B-poolel aga Valter Ojakääru lugu «Rannakolhoosis». Mõlema teksti autor on Debora Vaarandi. Raig kirjutab: «Plaadi müügiedu on tohutu, seda müüakse üle 30 000 eksemplari. «Saaremaa valss» kõlab raadios peaegu iga päev, soovikontsertidel enim soovitud palana püsib see aastakümneid.» Laulu maagia on teinud Saaremaast soomlastele palverännakuga võrreldava sihtkoha. «Saaremaa valsil» on aga samasugune melanhoolne energia nagu ka Arvo Pärdi «Ukuaru valsil».