Sinu brauser on natuke ajast maha jäänud. Et kõik töötaks, nagu vaja, palun uuenda enda brauserit.
Küpsised aitavad meil teenuseid edastada. Meie teenuseid kasutades nõustute sellega, et kasutame küpsiseid. ROHKEM INFOT >

Ira Lemberi lugude lugu

KOMMENTEERI PRINDI ARTIKKEL
Saada vihje
Kirjanik Ira Lember, kelle sulest on ilmunud 70 raamatu ringis. | FOTO: Liis Treimann

Homme, 21. mail üheksakümne esimest (!) sünnipäeva tähistava Ira Lemberi kahekümne teisel romaanil – mõlemad arvud räägivad erakordsest elu- ja vaimujõust ning viljakusest – on eepilist mõõdet, kuigi jutustus ise kulgeb vesteliselt.

Mida ma nende iseloomustuste all silmas pean? Kõigepealt avaneb meie ees kahe suguvõsa, Söderlandi ja Hiielaiu pere elusaaga, mis hõlmab tervet sajandit, 20. sajandi algusest tänaseni koos taustal kulgeva Eesti saatusega. Perekonnasaagade kirjutamine on olnud Lemberi kirjanikuveres. Koos Erika Esopiga (pseudonüümi Artur Erich all) on ta ju kirjutanud pentaloogia Tallinna keskklassi kuulunud nelja õe ning nende perekonna saatusest aastatel 1938–1989.

Lemberi järgnevateski romaanides on ikka ja jälle esiplaanil nii pere- kui ka suguvõsa lähiliikmete omavahelised suhted ja nende hinges toimuv ning see, kuidas aegade vahetumine (ühiskonnakorra muutumine, riigikaotus, okupatsioonid ja riigi taastamine) neid mõjutab. Suurt rolli Lemberi kujutatud inimeste elukäikudes mängivad juhused. Nii selleski romaanis. Üks neist, lausa võtmejuhusena võetav, on kolmandat põlvkonda esindava Loviisa Hiielaiu kohtumine vana näitleja Karbalasega – too, Somerset Maughami meenutav tegelane on kujutatud ka raamatu kaanel –, kes õhutab Loviisat kirja panema oma kuulsa näitlejast vanaema Reesi Hiielaiu lugu.

Tema loo leiamegi romaani teises osas, mida võiks ju pidada tekstina tekstis, sest seda jutustab, tõsi küll, autori vahendusel, juba Reesi tütretütar Loviisa. Kirjanikul on varuks puänt, mida ma siinkohal ette ütlema ei hakka, küll aga kujutab romaani esimene osa teed selle puändini, mis kulgeb läbi unistuste, tahtmiste, pettumuste, ent siiski, läbi neid kõiki krooniva ootamise ja lootmise.

Lugu algabki ühest provintsiteatrist – võiksime siinkohal kujutleda selles «rollis» Rakvere teatrit või Viljandi Ugalat –, kus Reesi Hiielaiu kultuuriajakirjanikust tütar, viimast kuud rase Valeeria (isekeskis kutsutakse teda Valliks) hakkab sünnitama «Niskamäe naiste» esietenduse lõppedes. Niisiis – Juhus! Haiglasse jõudmiseks enam aega ei jätku. Loviisa sünnivoodiks saabki laval olev Niskamäe vanaperenaise voodi.

See on tähenduslik vihje lugejale, mida tajuvad ka kohalolijad: Loviisale on ette määratud näitlejaks saada. Järgnevatel lehekülgedel rullubki lugeja ees lahti Loviisa elu. Siia mahuvad tema vanemate lahkuminek, poolvenna sünd isa Valmari uues peres, õpingud teatriinstituudis, armumine kursusekaaslasse Agosse, sõbrunemine teise kursusekaaslase Normaga, kursuse lõpuetendus «Libahunt», milles Loviisale antakse Mari roll, ehkki ta oli tahtnud mängida Tiinat.

Paar päeva enne etendust sõidab Loviisa väikelinna teatrisse vanaema Reesi juurde. Tema, «näitlejanna iga oma rakuga», on öösel näinud und, millest ta ka oma tütretütrele räägib: ta olevat tantsinud laval koos oma tütretütrega. Vanaema Reesi loeb sellest välja ennustuse, mis on ühtlasi ka tema unistus, esineda kunagi laval koos oma lapselapsega.

Siin on romaani sõlmitus. Vanaema sureb. Loviisa abiellub Joel Laomehega, sünnib tütar, kellele Loviisa tahab vanaema auks panna nimeks Reesi, kuid Joel tahab tütres ka oma vanaema mälestust jäädvustada, lisades Reesi nimele Daisy. Kaksteist aastat jõuab Loviisa ema Valli aidata hoida Daisy-Reesit. Siis sureb temagi. Hiljem, kui Loviisa tütargi suureks sirgunud ja Viini Muusikaakadeemia lõpetab, muudab ta oma nime Desireeks. Loviisa saatuseks näib olevat mängida vaid väikseid rolle. Ühel päeval pisut enne pensionileminekut kaotab ta needki. Loviisa koondatakse. Kogu seni elatud maailm näib kokku varisevat, sest ta pidi igaveseks hüvasti jätma oma elutööga, kuni ühel päeval saab temast ajarändur...

Ei ole sobilik kogu lugu ümber jutustada. Juhin vaid tähelepanu sellele, et kuigi pealkiri viitab «teatriromaanile», on teatris endas toimuv, ettevalmistused lavastusteks, teatrisisesed intriigid, kogu loominguline protsess siiski taustategija. Keskne on kokku võetav vanaema õpetuses, mida ta Loviisaga jagab: ei teatris ega elus ole väikseid rolle, «iga roll on sama tähtis kui iga kivi hoones või müüris, kui võtad ühe kivi ära, siis laguneb kõik koost». Teose moraaliks on seegi, et tuleb olla kannatlik ja pühendunud, oodata oma tähetundi. Küllap naeratab siis ootajale ükskord ka õnn.

Lemberi narratiivi iseloomustab vestelisus. See on vastutulek lugejale, kes tahab osa saada teiste inimeste lugudest, mida autor n-ö kirjutab lahti. Mis ja kuidas alguse sai, kuidas see kulgeb ja millega lõpeb – niisugune on Lemberi käekiri. Lihtne lausestus, kordused, teksti põimitakse mõtteteri. Paljud laused algavad sugereeriva «ja-ga» või konstruktsiooniga à la «ema ent teadis». Tegelaste välisele joonisele lisatakse hingeeluline kirjeldus. Naistegelaste puhul saadab seda empaatiatunne.

Lember on romantik. Kavalerid on vanamoodsalt galantsed, näiteks Loviisa hiline silmarõõm Jan Druk. Kirjaniku sõnakasutuseski lööb välja «eestiaegsus»: oober, paraadnauks, langenud naine jmt. Lemberi kirjutusviisi võib nimetada pretensioonituks. Jutustajana ei taha ta olla pealetükkiv. Näiteks Joeli meeldivuse põhjuseid loetledes ütleb suurt kasvu ja kohmakas Loviisa tundvat end hoopis haprana, «kui lubate liialdada». See lausepool on suunatud lugejale.

Kõik see ei tähenda dramaatika vältimist. Aga autoril on alati käepärast võtta kaastunne. Võib-olla just see, kirjaniku kaasatundev jutustamisviis on Lemberi romaanide suure loetavuse üks põhjustest, mida näitab ka raamatukogulaenutuste rohkus. Nagu mõnes Lemberi varasemaski teoses, on ka romaanis «Lavale sündinud» lahtisi otsi, mida edasi arendada. Ma ei imestaks, kui järgmisena loeksime seda, mis saab Desireest. Jutustamise mõnu ja oskust Lemberil jätkub. Küllap ka kuulajaid-lugejaid.

***

Ira Lember

«Lavale sündinud»

Canopus 2017

279 lk

Ira Lember «Lavale sündinud» / Raamat

Tagasi üles