Sinu brauser on natuke ajast maha jäänud. Et kõik töötaks, nagu vaja, palun uuenda enda brauserit.
Küpsised aitavad meil teenuseid edastada. Meie teenuseid kasutades nõustute sellega, et kasutame küpsiseid. ROHKEM INFOT >
Postimees 160 Juubeli puhul loe seda lugu tasuta!

Romantiline rõveromaan sugudevahelisest vaenust

KOMMENTEERI PRINDI ARTIKKEL
Maria Turtschaninoff | FOTO: Karin Lindroos

Maria Turtschaninoff on hinnatud soomerootsi autor, kelle noortele mõeldud fantaasiaromaanid on võitnud hulgaliselt auhindu ja tõlgitud paljudesse keeltesse. «Maresi» (2014) on tema «Punase kloostri kroonikate» sarja esimene raamat, mis lubab lugeja viia maagilisele kloostrisaarele, kus naiste võluvõimed peituvad nende praksuvates juustes ja hõbedased hauakambriuksed varjavad vaimude maailma.

Turtschaninoffi peetakse väga feministlikuks autoriks, ning tõepoolest, «Maresi» on raamat, mis räägib naistest ja tüdrukutest, kellel on salapärane tarkus ja kes võitlevad jõhkarditest meestega. Mehed on selles raamatus tõepoolest ühed hirmsad tegelased, väiklased, vastikud, saamahimulised ja hirmutavad. Ainsad positiivsed meestegelased on minategelase Maresi isa, möödaminnes mainitud kalamehed ja kapihomost sõjamees Vinjan. Kõik teised mehed on nii psühholoogiliselt kui ka sotsioloogiliselt põhjendamatult misogüünsed koletised, kellele «ei meeldi, kui naine naerab» (lk 88) ja kes üritavad väikseid tüdrukuid hooraks müüa.

Turtschaninoffi loodud düstoopia veidrate nimedega saartel tundmatu maa rannikul on tume ja vägivaldne nagu keskaeg. Kuigi raamatus määratakse ajaks teose siseloogika järgi «kolmekümne teise Ema valitsuse üheksateistkümnendal aastal», annab autor piisavalt ajastumärke käsitöö, sõiduriistade, toidulaua ja üldise maailmapildi kaudu, et lugeja kuskile 16. sajandi Euroopa kanti pidama jääks. Või 15. sajandi, ega suurt vahet ei ole.

Mis peamine, naise roll selles näljahädadest ja vägivallast piinatud maailmas on vägagi keskaegne. Naisi, eriti tüdrukuid pekstakse, kamandatakse, alandatakse, neil ei ole pääsu hariduse ega võimu juurde. Elu on rõve ja raske. Maresi külas möllanud nälg, millesse muuseas suri tema õde, kummitab teda läbi teose. Maresi sõbranna ja õpilase Jai isa aga peksis oma tütreid ja mattis ühe neist elusalt, ise «trampis ta haual» ja läks siis kõrtsi tähistama.

Siin tulebki mängu Punane klooster, mis asub rannikust eemal turvalisel saarekesel ja kus elavad ainult naised. Turtschaninoff kehtestab nappide lausete ja lakoonilise kirjeldusstiiliga pelgupaiga, kus naised saavad end harida, rahulikult kitsi kasvatada ning niisama elada. Klooster loodi saarele kauges minevikus ja nüüd õpivad noviitsid, kelle hulka kuuluvad Maresi ja Jai, nende kohta, nagu päris keskajal oleks tuubitud kristlikke pühakuid. «Ürgõed otsustasid põgeneda maalt, kus üks kuri mees haaras kogu võimu rahva ja sõjaväe üle ja kohtles inimesi väga halvasti,» seletatakse lastele pateetiliselt (lk 40).

Skandinaavia kirjandus on igasugustest kergemapoolsetest krimi- ja õudusromaanidest viimase 20 aastaga nii üleküllastunud, et uutel autoritel tuleb lugeja šokeerimiseks aina hullemaid rõvedusi välja mõelda. Tihti pöördutaksegi nii viimasest voorusepiirist üle astudes laste teema juurde, kas siis täiskasvanute raamatutes igasuguseid pedofiilseid perverte mängu tuues või noortekirjanduses viimseid kui tabusid paberile kandes.

Mulle tundub, et Turtschaninoff on šokeerimisega üpris hästi hakkama saanud. Kuigi selline üldine mehed-on-pahad-loogika on minu arvates põhjendamatu ja sugudevahelist vaenu õhutav, on noor autor siiski päris haaravad rõvedused kirja pannud. Ka täiskasvanuna on Turtschaninoffi maailma neitsidest kloostriõdede vägistamisest või väikeste laste käperdamisest, tüdrukute elusalt matmisest, enesevigastamisest ja muust sellisest lugeda väga põnev. Kui ikka kamp Punase kloostri naisi on saare peal mäe otsas vangis ja neid ajavad taga jõledad verehimulised mehed mandrilt, siis ei saa tõesti seda teost käest panna.

Millegipärast meenutab «Maresi. Punase kloostri kroonikad» mulle väga Charlotte Brontë klassikalist romaani «Jane Eyre». Jah, Brontë oli naturalist ja tõsiseltvõetav klassik, aga just peategelase hiirelik olek, varjatud anded, tagasihoidlik allaheitlikkus ja lõpuks alati õige otsuse tegemine on neis teostes sarnane. Tegelikult hakkab Turtschaninoffi puhul lõpuks häirima, et tema Maresi nii ühekülgselt ideaalne on, aga samas võib selliste eeskujulike tütarlaste kohta lugemine nii mõnegi teismelise minapildile kasuks tulla. Maresi on otsustaval hetkel hästi julge ja muidu väga aupaklik.

Igal juhul soovitaksin ma kõnealust teost raamatuna, mille abil noort lugemispisikuga nakatada, sest igavat ega halli pole siin tõesti midagi. Tahaks juba täitsa teada, mis kloostriõdedega järgmistes osades juhtub ja kas Turtschaninoff ise suudab kirjanikuna veidi sügavamaks ning psühholoogiliselt usutavamaks muutuda. Küll aga peaks keegi vanem ja targem potentsiaalsele noorele lugejale seletama, et tegelikult võib olla feminist ka mehi jälestamata, kartmata ja vihkamata. Ega need sugupooled nüüd nii erinevad ka ei ole – see ongi ju tegelikult feminismi mõte.

***

Maria Turtschaninoff

«Maresi. Punase kloostri kroonikad»

Tõlkija Maarja Aaloe

Varrak 2017

212 lk

Maria Turtschaninoff esineb kirjandusfestivalil HeadRead neljapäeval, 25. mail algusega kell 17 Tallinnas Eesti Lastekirjanduse Keskuses (Pikk tn 73).

«Maresi. Punase kloostri kroonikad» / Rahva Raamat

Tagasi üles