/nginx/o/2017/05/19/6681161t1h13e0.jpg)
Kõik oli hästi ja kõik oli halvasti. Kurk kriipis, nina eraldas happelisi olluseid, silmad märjad nagu luuletaja Vello Alemeelel, liikmetest vilistas tuul läbi. Et mõnda meest hüüdnimega Poni – millele ma isegi reageerin – õnnistatud, siis diagnoos: tatitõbi, nõletõbi ja pätk, mis kõik hobuste haigused pidavat olema.
Sellisel hetkel ei taha muud, kui et roniks oma tuima peaga teki alla, loeks midagi võimalikult paksu, natuke igavat. Loomulikult kõik kodustatud nõiaella varutud mürgiteed, meed, ingverid ja küüslauk abiks. Ega need aita, vähemalt mitte kärsitut inimest, aga vähemalt oleks justkui midagi ette võetud, see lohutab.
Vedas selle Peter Nadasiga. Täielik Kesk-Euroopa vanamoeline kirjandus. Ikka tunda, et tosin aastat kirjutatud, nagu muiste, krabinal-õhinal lehte pöörama ei pane, aga huvitav on ikka, ja kui juhtubki tõbi pildi eest viima, siis olgu nii, ärkad, pilgutad seasilmakesi, loed aga edasi, oled pidulikult väga-väga haige. Uhke ka veel, justkui üks Muumipapa. Ainult ei kirjuta memauure, vaid loed.
Oh, mõnus oli.
Kuni tuli õudne teadmine peale. Ei oska lugeda. Enam. Ometi oli kunagi aeg, kui mida paksem raamat, seda parem. Ikka jätkub natuke ka. Kuigi homne koolipäev läheb unise põnevusega, mis edasi saab, ja kellavaatamisega, millal teada saab. Hiljem, samasugustes kehvades olekutes, ei võtnud enam põnekaid ette, vaid kuskilt Hefka-Kasse (mis mõeldud sõnademänguna) laadist: natuke igav, aga nauditav.
Sinane teos pole isegi igav. Kuigi on üks paras eneseurgitsemine, mida pannakse toime kadunud maailmades. Põrunud maailmades, mille olemasolugi raske uskuda. Kunagisel Saksamaal, kus SMS teps sõnumit ep tähendanud, vaid Tema Majesteedi Laeva. Sm Hitler on igasuguse germaani värgi ikka nii põhjalikult täis teinud, et raske uskudagi kunagise keiserliku Saksa olemasolusse, kus kõvakraede ja -kübaratega härrad, kuigi iga päev samas kontoris töötasid, elu lõpuni teie peale jäid, aga töötasid välja kosmoselaevu ja puure maakera südamesse, möödaminnes ja suitsunurga meelelahutuseks sildu, maju, vedureid, autosid ja mida tahes, mis inimkonna elu mugavamaks teeks. Hullud unistused igapäevase ranguse hullusärgi varjus.
Ega teised maailmad, puna-Ungari oma hullemal ajal ja Ida-Berliin vähem huvitavad ole. Ungari keel on juba sihuke, et ainult hispaania keeles kommunismust ajada võib tunduda veel väärakam. Bolševism ikka vene värk, igas muus tuleb sellele eriline haiglus manu. Ja nagu targemad vanemad relvavennad meenutanud sõprusvisiitidest Honeckeri maale: kell kukub, siis kõlbavad Weimari-aegsed möllumehed Genosse’dele parimal juhul küünlahoidjaks ja kõik, ka nuhid, peavad orgiast osa võtma, sest niikuinii on kõik nuhid. Nii hull siin pole, aga vihjekesi ikka. Ega saksa keeles kah punasus hästi välja tule. Või kukub jabur välja.
Pidanuks mõnulema. Aga loed natuke ja jääd hädasse. Tahaks kogu aeg klikata. Interneedus on ära rikkunud. Kohe kui miskist tahaks rohkemat teada, harjunud mõne -peedia lahti tegema ja ennast sinna unustama, kuni meelde tuleb, et loeti ju vanast Berliinist, aga ees on... jummal, mis pilte küll inimesed üles riputavad? Mitte nii hull, nojah, kes see usub.
Millalgi mõni aasta tagasi oli Akadeemia-ajakirjas terve artikkel, kuis arvuti muudab seniseid lugemisharjumusi. Juba see, et me loeme ülevalt alla, mitte ei keera lehte paremalt vasakule, rääkimata kärsitumaks muutumisest. Varem haarasid huupi mõnikümmend lehte ja vaatasid: aa, see jääb ellu, sest 54 lk edasi on ta tegevuses. Nüüd ei viitsi.
Nõnda kujunes oodatud tõbine mõnulemine päris proovilepanekuks. Tõsiseks vaimseks harjutuseks, kas pead vastu. Kasi teki alla, haige, karjuti ja ähvardati erilisi mürke joota, kui sõna ei kuula. Poolvihaga loeti läbi, no ei saa olla nii viletsaks jäädud, et enam head juttu vastu ei võta. Valmis sai. Hea oli. Tõbi kestis küll veel neli tuima päeva, nii et meditsiini seisukohast soovitada ei saa. Muidu küll.
***
Peter Nadas
«Mälestuste raamat»
Tõlkija Lauri Eesmaa
Iselugu 2015
804 lk
/nginx/o/2017/05/19/6681171t1hd777.jpg)