Argentina tango jõudis Eesti ooperisse

Valner Valme
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Stseen Mari Vihmandi uuest ooperist «Armastuse valem», mis esietendub rahvusooper Estonias juba sel reedel.
Stseen Mari Vihmandi uuest ooperist «Armastuse valem», mis esietendub rahvusooper Estonias juba sel reedel. Foto: Rahvusooper Estonia

See ooper valmis aastaid. Eeltöö käis Eestis, Saksamaal ja mujal. Kokku said naised Eestist, Brasiiliast, Argentinast.


Niisiis, reedel tuleb rahvus­ooper Estonias maailmaesiettekandele Mari Vihmandi ooper «Armastuse valem», mis on valminud Argentina päritolu, saksa rahvusest kirjaniku Esther Vilari romaani «Nina Glucksteini matemaatika» põhjal.


Saksa keelest tõlkis selle helilooja Mari Vihmand ise ning eestikeelseks pealkirjaks sai «Armastuse valem», raamat jutustab argentina tangolaulja Chu­cho Santelmo ja tema naise Nina Glucksteini armastusest.


Samanimelise ooperi eellugu algas kaudselt juba aastal 1997, mil Estonia toonane peadirigent Paul Mägi pani Mari Vihmandile ette luua täispikk ooper. Vihmand lükkas asja edasi, kuni leidis sobiva ainese.


Diivan, kirsid, tango


Vihmand räägib, mis sai edasi: «Umbes 2002. aastal nägin ühes Saksa telesaates esinemas Esther Vilari ning mul tekkis huvi tema loomingu vastu. Esimene raamat, mida lugesin, oligi «Nina Glucksteini matemaatika». Niipea kui olin selle läbi lugenud, oli mulle selge, et sellest loost saab ooper.»


1995. aastal kirjutas Vihmand kammerooperi «Lugu klaasist» teksti ja muusika üksi valmis, lavastaja Peeter Jalakas lülitus toona töösse hiljem. Nüüd tahtis Vihmand algusest peale lavastajaga koos töötada. Ta pöördus Berliinis ooperilavastamist õppinud Liis Kolle poole.


Kolle meenutab: «Mäletan hästi esimest tööistungit 2002. aasta suvel minu Berliini korteris, kuhu ma polnud veel õieti sissegi kolinud. Toas oli diivan, kauss kirsse ja CD-mängija, milles keerles argentina kuulsaima tangolaulja Carlos Gardeli plaat. Sel kohtumisel sündis ooperi dramaturgiline plaan: panime paika tegelased, vaatuste arvu, tähtsamad stseenid.»


Skelett tuli nüüd täita tekstilihaga.


Vihmand ja Kolle arvasid, et libreto autor võiks olla keegi kolmas, valik langes Maimu Bergile kui heale saksa keele oskajale, peale selle tahtsid Vihmand ja Kolle, et ooper kõnetaks inimesi ka väljaspool nende põlvkonda.


Saksamaal elavat koreograafi, Brasiilia päritolu Ana Mondinit tundis Kolle varem, ta oli kutsunud Mondini aasta varem EMTA ooperistuudiosse lavalise liikumise meistriklassi tegema. «Tema erakordne anne leida mõjuvaid plastilisi lahendusi tantsulise ettevalmistuseta inimestega, tema fantaasiarikkus, paindlikkus ja muidugi ka temperament veensid mind kohe, et just Ana on õige inimene tegema kooristseenidest liikumiskoorid,» põhjendab Kolle.


Mari Vihmand, kuidas tänapäeval ooperit kirjutatakse?


«Tänapäeval mahub mõiste «ooper» alla palju,» ütleb Vihmand. «Mina võtsin traditsioonilise, meloodilise lähtepositsiooni. Võtsin tekstid ette ja lasin neil muutuda ühehäälseks saateta lauluks. Selle algmaterjali ümber kasvatasin kõik muu.»


Kas «Armastuse valemit» võiks võrrelda ka muusikaajaloo suurte armastuslugudega?

«Mina otsisin vastust küsimusele, kas 21. sajandil on veel võimalik kirjutada üht tõsiseltvõetavat armastuslugu, nagu seda on «Tristan ja Isolde» või «Pelléas ja Mélisande»,» vastab Vihmand. «Neid mõtteid muusikasse üle kandes ei kujuta ma ette, et keegi dodekafoonilist meloodikat ning dissoneerivaid kooskõlasid kasutades armastust avaldab.»


Naistest ja iidolitest


Santelmo oli ju tangolaulja, aga tegemist on ooperiga... «Minu jaoks polnud see oluline, et Santelmo oli tangolaulja,» kostab Vihmand. «Mind huvitab hoopis muu – suured tunded, armastus ja vihkamine. Sellepärast ei ole ma ka eriti püüdnud tangostiili kasutada, ja kas ma seda oleksin osanudki? Meie Santelmo laulmine peaks publikule mõjuma nagu Georg Otsa laulmine omal ajal…»


Liis Kolle, on meil Eestis selliseid iidoleid nagu Santelmo? «Ainsana meenubki Ots, kelle naise Asta ja Nina Glucksteini vahele saab tõmmata paralleele. Valgre polnud nii tuntud ega elanud väga staarilikku elu. Võib-olla jumaldati Venemaal sarnaselt Jaak Joalat. Eestlastele pole selline karjakaupa jumaldamine ka eriti omane, sest väikese rahva staarid on kodusemad ja käegakatsutavamad.»


«Sõna «iidol» kätkeb ju endas ebajumala kummardamist,» jätkab Kolle, «kus ei naudita vaid staari kunsti ja eraelulisi finesse, vaid ta on ka autoriteediks nt moe või tõekspidamiste osas, teda usutakse pimesi. Usuleigete eestlaste juures pole pop­iidolikultusel erilisi šansse.»


Ooperi kunstilises kollektiivis on palju naisi – helilooja, lavastaja, kunstnik, koreograaf.
Vihmand kommenteerib: «Kartsimegi algul, et äkki tuleb sellest «naisteooper», ja siis ma andsin seda raamatut erinevatele meestele lugeda. Oli neid, kellele raamat meeldis, ja neid, kes pidasid seda täiesti mõttelagedaks. Seega on huvitav, kuidas mehed selle ooperi vastu võtavad…»

Esietendus


Mari Vihmand
«Armastuse valem»
Muusikaline juht Arvo Volmer
Teine dirigent Mihhail Gerts
Lavastaja Liis Kolle
Kunstnik Ann Lumiste
Valgus Airi Eras
Tantsu- ja liikumisseaded Ana Mondini (Brasiilia).
Osades: Helen Lokuta, René Soom, Riina Airenne, Angelika Mikk, Janne Ševtšenko või Kristina Vähi, Juuli Lill, Andres Köster, Priit Volmer
17. oktoober
Rahvusooper Estonia

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles