Sinu brauser on natuke ajast maha jäänud. Et kõik töötaks, nagu vaja, palun uuenda enda brauserit.
Küpsised aitavad meil teenuseid edastada. Meie teenuseid kasutades nõustute sellega, et kasutame küpsiseid. ROHKEM INFOT >

Manet’ piknik Nõukogude Eestis

KOMMENTEERI PRINDI ARTIKKEL
Saada vihje
VAT Teatri lavastuse «Eine murul» tõi lavale Tanel Saar, näitlejatest teevad kaasa Liisa Pulk, Margo Teder, Meelis Põdersoo, Kaia Skoblov ja Tanel Saar (puudub fotolt) ise . | FOTO: Siim Vahur

Tanel Saare tõlgendus Priit Pärna kolmekümne aasta tagusest animafilmist «Eine murul» ei paista esmapilgul silma kuigi aktiivse kontseptuaalse kaasaloomisteravusega. Kahe nii erineva meediumi kõrvutamine, nagu seda on Pärna kahemõõtmeline joonisanimatsioon ning lihast ja luust näitlejate läbielamise toel animeeritud teatrilava, tundub idee tasandil intrigeeriv eksperiment.

Ka kolm aastakümmet intervalli võiks pakkuda ühiskondlikus plaanis pingelist dialoogivõimalust. Saar on aga mänguvõtmeks valinud omaaegse multika peaaegu üksühese imiteerimise.

Loomulikult sünnib juba sellestki esteetikaerinevusest sõnuminihe: paindlik animatsioon kohmaka, kuid hingestatud inimorganismi kaudu toob esmalt esile materjali vastupanu: meedium ongi siinkohal sõnum, kui klassikuid tsiteerida. Pärn animeeris ajastu ängid, kuid jättis nende tagant aimatavaks ka unistused ja ideaalid. Paberil ja pliiatsiga on visioonidelgi kõrgem lend. Tollased nime ja näota hallides toonides kodanikud olid ilma nii vabadusest kui mingis laiemas mõttes ka vastutusest.

Nivelleeriv totalitaarne surve surus alla inimlikkuse, kuid sellest tulenev ligimest alla tallav empaatiavõimetus oligi igas mõttes perspektiivitu. Leti alt saadav õun või vorstijupp pakkusid küll hetkelist asendusnaudingut, kuid ei loonud progressiillusiooni. Pateetiliselt väljendudes tajusid elu mõttetust ühtviisi nii suuremad kui ka väiksemad süsteemimutrikesed. Seda kandvamad tiivad olid võimatuna näivatel unistustel.

Ühiskondlikult olult viimseidki väheseid värvivarjundeid neutraliseeriva Süsteemi surve võiks ju tänapäevalgi inspireerida – panna võrdlema indiviidi enesetunnet «ühest liidust teise» siirdumisel, tõmbama paralleele korruptiivsete skeemide, eduvalemite ning inimpalgelisuse alandamisvormide vahel. Dramaturgilises mõttes ei ole seda lavastuses aga tehtud. Sotsiaalset konteksti ei ole tänapäeva teisendatud, küll aga on kavalehe kaudu mängu toodud Albert Camus’ kirjeldatud absurdiinimene tema «Sisyphose müüdist».

Võrdlus on mõneti pateetiline ja laialivalguv – ülekantav põhimõtteliselt igasse ajastusse –, kuid lavaline eksperiment lähtub just neilt ausatelt eeldustelt: ärme karikeeri ajastuerinevusi, ärme lasku liialdustesse ühe või teise epohhi hüvede ja pahede eritlemisel, asetame hoopis lihast ja luust ning animeeritud kangelase täpselt samadesse oludesse ning jälgime katset justkui sipelgaid tikulabürindis.

Kas oludes, kus Süsteem oma ideoloogia kaudu inimest justkui ei pärsi, vaid julgustab end vastupidi ületama, kõik oleks justkui vaid iseenda kätes, mõjub Édouard Manet’ «Eine murul» sama idülliliselt või asjastab ja argistab end vabatahtlikult nimetuks ja näotuks rabelenud inimene hoopis ise oma ideaalid?

Lavastuse lähte-eeldused on ausad ja paljutõotavad ning neilt alustelt võiks saada väärtuslikku äratundmismaterjali, ometi tundub, et selles kiretus eksperimendihoiakus ei ole puht-teatritehniliselt kuigi kerge püsida. Kui tahta Pärna nõukaaegse animatsiooni ja Manet’ impressionismi inspireerinud maali vahel tekkivale väärtuskonfliktile luua lavalist ekvivalenti, kaasamata kontseptuaalseid tähendusnihkeid, tunduks tõhusaim ja põnevaim meetod midagi Vsevolod Meierholdi biomehaanika laadset.

Biheivioristliku psühholoogia lavavaste aitaks ehk selgitada, kas iga eraldiseisva indiviidi jaoks on üldse olulist vahet, mis ajastu ja ühiskonnakorra kontekstis ta lavale lükatakse või toimib determinism idealistlikest visioonidest sõltumatult.

Ometi ei vali VAT Teatri teadupärast füüsiliselt võimekas näitetrupp võtit, kus püütaks puhttehniliselt maha mängida Pärna kontseptuaalselt laetud animatsiooni, toomaks erisusi kiretult teise meediumi ja ajastusse. See lahendus ei välistaks emotsioone, vaid laseks ehk katse-eksituse meetodil esile tõusta inimsuhtluse hetkedel, kus emotsioone vältida ei anna, hetkedel, kus tehnokraatlik šabloon mureneb ning saame kinnitust antiutopistlikele ennustustele inimolemuse animeerituse kohta.

Lavastus näis aga taotlevat mingit vahetuma tasandi kontakti publikuga. Seda ei saa süüks panna ja valitud mänguvõti oli sellegipoolest läbivalt välja peetud, ent kui trupp ohverdanuks mõned publiku esmasest äratundmisrõõmust sündinud naerukohad selle nimel, et Sisyphos saanuks oma kivi publikuergutuste saateta mäetippu trügida ning alles seejärel totrailmelise, kuid läbinägeliku visionäärimuigega selle mäest allaveeremisele vaatajal stiilipunkte anda, olnuks kahe meediumi ja riigikorra kolmekümne aasta distantsilt peetud dialoog ehk informatiivsem ja esteetiliseltki kandvam.

Kui tahta mõista, mida teeksime kolmkümmend aastat hiljem päriselt teisiti (olgu siis fosforiidisõjas, Rail Balticu aktsioonides või teisele inimesele lihtsalt hüvede sabas kontsaga vajutades), siis peaksime hetkeks püüdma võõritava iroonia välja lülitada. Lavastus seda läbivalt ei teinud, kogudes sellega küll mõned populaarsuspunktid, kuid kaotades teosena kandvuses.

Enim suutis minu jaoks ajastuid dialoogi viia Madis Muul, kelle esile manatud nostalgilised Kasekese ja Radari assotsiatsioonid lavastuse lõpuosas lõid heliekvivalendi Manet’ piknikule Nõukogude Eestis.

ARVUSTUS

  • Lavastaja: Tanel Saar
  • Kunstnik: Pille Kose
  • Helilooja: Madis Muul
  • Koreograaf: Marge Ehrenbusch
  • Valguskunstnik: Sander Põllu
  • Osades: Liisa Pulk, Kaia Skoblov, Margo Teder, Meelis Põdersoo ja Tanel Saar
  • Esietendus 4. mai VAT Teatris
Tagasi üles