/nginx/o/2017/05/22/6695093t1h6c56.jpg)
Moekunst on kirjandust mõjutanud juba ammustest aegadest ja vastupidi. Ühest küljest kasutab kirjanik moekunsti kui tööriista oma tegelaskujude loomisel, sest riietus annab olulist infot tegelase päritolu, kultuurilise ja sotsiaalse kuuluvuse ning iseloomu kohta. On hulk näiteid, kus kirjanduslik tegelane saab reaalses elus moeikooniks. Teiselt poolt on ka mitmest kirjanikust saanud oma aja kuulsad moe-eeskujud, nagu Oskar Wilde, Virginia Woolf jt.
Kirjanduslik moenäitus on osa 7. Tallinna rakenduskunsti triennaali satelliitprogrammist, mis mõtestab aja käsitlust. Moekunstnikud rõhutavad seost ajaga kirjanike tsitaatide kaudu, mis kõnelevad aja kulgemisest. Näituse pealkiri «Kõik mis tuleb, tuleb sellepärast, mis on olnud» pärineb kirjanik Hele Riin Moonilt – iga tegu viib tagajärjeni, otsused, mis on tehtud enne meid, mõjutavad meie elu samamoodi, nagu meie otsused mõjutavad järgmisi põlvkondi.
Kaksteist moekunstnikku demonstreerivad näitusel oma kirjandusliku lemmikautori stiiliga haakuvaid moejoonistusi ja rõivamudeleid. Need ei pretendeeri kajastama tänapäeva moodi, vaid on kunstnike isiklik visioon kirjaniku loomingust värvi- ja vormikeeles. Kuna tänapäeva moodi iseloomustab vabadus kombineerida meelepäraseid detaile eri ajastutest ja kultuuridest, panevad eksponaadid külastaja justkui proovile: kas ma meeldin sulle, kas ka kõnetan sind?
Merje Rääbis valas moodi Franz Kafka lihtsad, absurdsed ja elulised tsitaadid, mis sobisid ideaalselt tema meestesiluetti kujutavate akvarelli-tušitehnikas joonistega. Kärt Karjatse värvimulla ja pastellpliiatsitega töödelt võib leida Liibanoni kirjaniku Kahlil Gibrani araabiapärase visiooni mitmetimõistetavast ja ilustatud maailmast. «See on tõeline südames olemise maailm, puhas, ehe ja lihtne. Seotus kõige ja kõigiga. Kes suudab olla hetkes, on ajatu ja on ka kõigi aegade hetkedes,» põhjendab Karjatse.
Anne Metsis kohandas oma loomingunäited Aita Kivi luulekoguga «Ära möödu must lähedalt». Metsise isikupärased moejoonistused ja läbipaistev negližee on seotud Kivi luules sageli esineva naise teemaga ajas – küpsemise ja muutumistega, mis käivad paratamatult ja ka halastamatult ajaga kaasas.
Sirje Laansoo esineb näitusel «photoshopitud» joonistusega, mida täiendab Scott Fitzgeraldi mõttelend. Kunstniku valitud tsitaat ja kollaaž kajastavad aga ennekõike kunstniku enda julgeid kannapöördeid elus.
Katre Arulat inspireeris Marie Under, osalt ka isiklikel põhjustel – tema vanaema nimi oli Marie. Lisaks matkib Arula kleidi stiil Ants Laikmaa maali Underist, kus kirjanik sarnaneb samuti autori vanaemaga. Kleidile on liblikatena maandunud autoritehnikas lillemotiivid.
Liivika Põvat-Straus sai ainest Oscar Wilde’i «Dorian Gray portreest». Kui raamatus töötles aeg lõuendit, siis autor kasutas kleidi materjaliks aja töödeldud kangast – ühes varasemas moeprojektis kasutatud vana Jaapani kimono voodrit.
Juta Piirlaid valis Aino Kallase luulevalimiku «Igaviku väraval». Töö idee haakub kirjaniku vastandlikku olemust peegeldava jutustusega «Hundimõrsja», mis on inspireeritud Kallase armastusloost Eino Leinoga. Fotokollaažides on kasutatud Kallase lapsepõlvekodu, Krohnide perekonnamõisa Soomes Kiiskiläs. Nagu kogu Kallase loomes peegeldub läbi elu kestnud hapra tasakaalu otsimine vastandite vahel, on ajas tagasipöördumisega seotud ka moekunstniku karukella motiiv – isiklik sümbol, mille juurde ta ikka ja jälle tagasi pöördub.
/nginx/o/2017/05/22/6695085t1h745d.jpg)
Lee Reinula peab Kristiina Ehinit tänase eesti kirjanduse üheks parimaks autoriks. Nad on ka väga head sõbrad, kelle esteetiline meel ja valikud moes on lähedased. Kirjaniku mõlemast tsitaadist, ühiskonnakriitilisest ja ilukirjanduslikust, peegeldub kristiinaehinlikku tahtejõudu, tarkust, maalähedust ja paindlikkust. Pildivalikus on näha autori armastust 20. sajandi alguse esteetika vastu.
Maire Valdma kujutatud Doris Kareva luule- ja unistustemaailm sulanduvad kokku romantilistes siidimaalingutes, mida autor on aastakümneid viljelenud. Maalitud mudelis on autori sõnul naudingut õhkõrnana olemisest ajas, kõiksuse küütlevas luules ja pintslitõmmete tuules.
Moekunstnike ühenduse ühe vanima liikme, kauaaegse EKA õppejõu Mari Aakre värvikirevates moejoonistustes on isiklik mälestus kirjanik Oskar Lutsust Tartus Tammelinnas koos naabrimees Simmiga jalutamas ja naljatlemas.
Näitusel astub üles ka moekunstnike ühenduse Jaapanis elav külalisliige Yumiko Okazaki, kes sai ainest imperaator Koukou haikust ja tegi aastaaegade ja aja suhtelisusele vihjava moejoonistuse kevadises lumes aedvilju korjavast tütarlapsest.
Anu Hint lähtus Haruki Murakami loomingust ja tegi kontseptualistliku rõivamudeli räsitud kimonost. See kannab nimetust «Nullpunkt» ja sümboliseerib elutee kurba lõppu, kägistav tehislillede kobar tähendab kurnavaid täiuseotsinguid.
***
Eesti Moekunstnike Ühenduse kirjanduslik moenäitus «Kõik mis tuleb, tuleb selle pärast, mis on olnud»
Kuraator Anu Hint
Oma töid esitlevad Juta Piirlaid, Katre Arula, Kärt Karjatse, Lee Reinula, Liivika Põvat-Straus, Anne Metsis, Anu Hint, Maire Valdma, Mari Aakre, Merje Rääbis, Sirje Laansoo ja Yumiko Okazaki
Avatud Eduard Vilde muuseumi Kastellaanimaja galeriis 31. maini
27. mail kell 15 toimub muuseumis moeõppejõu Kai Saare loeng moe kujutamisest kirjanduses
***
Eesti Moekunstnike Ühendus on 1993. aastal loodud Eesti Kunstnike Liidu alaliit, mis koondab moekunsti ja disaini vallas tegutsevaid disainereid, rõivatootjaid, koolitajaid, stiliste, moetoimetajaid ja moeillustraatoreid.
Esinetud on näitustega taaskasutusmoest («Kodustatud kimonod», «Punane raamat», «Läbipaistev mood»), origami ja paberist modelleeritud moest («Lillemotiiv moevormil», «Moejoonis ja origami», kontseptuaalsest pidulikust moest («Must kleit vabal teemal», «Miraažid»); samuti hulga moejooniste näitustega («Mood raamis», «Suvised muusad»). Enim on tähelepanu äratanud rahvuslikku teemat kaasaegsesse moodi interpreteeriv näitus «Olen eestlane», mida on eksponeeritud alates 2009. aastast 23 korral Soomest kuni Jaapanini.