Sinu brauser on natuke ajast maha jäänud. Et kõik töötaks, nagu vaja, palun uuenda enda brauserit.
Küpsised aitavad meil teenuseid edastada. Meie teenuseid kasutades nõustute sellega, et kasutame küpsiseid. ROHKEM INFOT >

Telesarjade kuldajastu hiilgab üha kirkamalt

Seitse vaatamissoovitust

KOMMENTEERI PRINDI ARTIKKEL
Saada vihje
Meesteneelajast jumalanna Bilquis (Yetide Badaki) sarjas «American gods» | FOTO: Kaader sarjast

See on tõsi, teleseriaalide maailmas valitseb kuldajastu, seda juba pea teist aastakümmet, ning näib, et haripunkti pole veel jõutud.

Seriaalid on muutunud üha köitvamaks, rabavamaks, kvaliteetsemaks ja sisukamaks. Kohati annavad need pärisfilmidele silmad ette, sarjades saab julgemini eksperimenteerida, kunsti teha, sinna saab lisada julgemaid stseene, seriaal võib olla poliitiliselt ebakorrektne, midagi niisugust, mida peavoolu kinod oma levisse ei julgeks võtta.

Netflixi menuseriaalis «Stranger Things» lööb kaasa ka nö päris näitleja Wynona Rider. / Kaader sarjast

Selle eredaks näiteks võib tuua 30. aprillil startinud seriaali «American Gods», mis iga uue osaga üha rabavamaks ja julgemaks muutub. Esimeses osas on unenäoline veresaun, teises mustanahaline seksijumalanna, kes konsumeerib oma partnereid, kolmandas osas tuuakse vaataja ette kahe moslemist habemiku seksistseen, mille edasiandmisel on ikka kõvasti vaeva nähtud, et see oleks piisavalt jumalik (see õnnestub hästi), paljast ihu siin ei varjata, seksi ei markeerita, vaataja fantaasiale jäetakse küll ka mänguruumi, kuid kogu lihalik himu on siin siiski ehe, mitte nii sordiini all, nagu see on suure kino filmides.

Jutlustaja Custer ja Iiri päritolu vampiir Cassidy armastavad koos napsu võtta (Dominc Cooper ja Joseph Gilgun) sarjas «The Preacher» / Kaader sarjast

Vähe sellest, et julgus on kolinud seriaalidesse, sinna on läinud ka tippnäitlejad. Ammu on möödas ajad, mil seriaalinäitleja oli küll oma nišis tegija, kuid kellele need õiged filminäitlejad siiski kõõrdpilke viskasid. Kunagi oli seriaalinäitleja justkui kõrgemal sellest seisusest, et olla näitlemist õppiv baaritöötaja, kuid madalamal «päris» näitlejatest, nüüd aga on seriaalide tase niisuguseks tõusnud, et seal mängivad Oscaritega pärjatud suure kino staarid, näiteks Susan Sarandon, Jessica  Lange («Feud»). Mainitud «American Godsis» mängib üht peaosalist briti näitleja, «Lovejoy» seriaalis tuntuks saanud Ian McShane. «Westworldis» on Anthony Hopkins ja Ed Harris. «Stranger Thingsis» astub üles Winona Ryder. Uuesti alustanud «Twin Peaksis» astuvad vaataja ette Kyle MacLachlan, Ray Wise ja Sheryl Lee, viimane neist ongi peamiselt Laura Palmerina tuntud.

«Twin Peaks» ja FBI agent Dale Cooper (Kyle MacLachlan) on jälle sadulas / Kaader sarjast

Oo jaa, «Twin Peaks», ikka David Lynchi taktikepi all, alustas seriaalina taas 21. mail 2017. Olgu meenutatud, et esmakordselt jõudis see müstiline lummav sari publikuni aastail 1990–1991 ning sai kiiresti kultuslikuks, kuigi vaatajate reiting polnud nii kõrge, et seda oleks toodetud rohkem kui kaks hooaega. Harjumaa inimesed said sarja näha Soome televisiooni vahendusel ja vähemalt minu kooliajal oli see nii suur hitt, et esmaspäeval (uus osa oli eetris pühapäeva õhtuti) kõik koolis rääkisid, mis seal nüüd siis olnud oli.

Stseen telesarjast «The Magicans» / Kaader sarjast

Õigupoolest oli see «kõik rääkisid» juba varem, lasteaias vaatasid kõik «Kivinõida», edasi «Rüütel Ässa» («Ritari Ässä», Knight Rider), siis «Imemeest» («Ihmemies», MacGyver), «A-rühma», «Miami Vice’i» jne. Oma lapsepõlvest mäletan veel seda, et soome pealt sai vaadatud koduperenaise Lucy komöödiat, Addamsite perekonda, veidrat briti kultusseriaali «Vang» («The Prisoner», 1967–68), Batmani, Supermeest, «Star Treki», «Battlestar Galacticat» (oh, kuidas ma kartsin neid roboti moodi sõdalasi), «Twilight Zone’i» jne, jne.

Telesarjad on osa meie kultuuriteadlikkusest, nendest võib saada ka osa mingist ajastust, näiteks Eesti kontekstis jääb «Rosa Salvaje» alati 90ndate pitseriks, vanemad inimesed meenutavad heldimusega «Emmanuelle’i» ja «Dünastiat» või «Dallast».

Peab ütlema, et hilisemas elus suure kino filme vaadates on hea sellist sarjatausta omada, sest sageli tehakse viiteid kunagistele teleseriaalidele. Neid on romaanides, uutes teleseriaalides, kinofilmides, arvutimängudes… Telesarjad on osa meie kultuuriteadlikkusest, nendest võib saada ka osa mingist ajastust, näiteks Eesti kontekstis jääb «Rosa Salvaje» alati 90ndate pitseriks, vanemad inimesed meenutavad heldimusega «Emmanuelle’i» ja «Dünastiat» või «Dallast». Seriaalid on alati olnud, on olnud popimaid ja vähem laineid löönuid, kuid ometi on nende kuldajastu saabunud pigem nüüd, mil sarju ei peagi ilmtingimata vaatama teleri vahendusel. Seriaalitootmine on õide puhkenud nüüd, mil televisioonikultus on õigupoolest möödas. Inimene saab ise valida, millal või mis vahendiga ta midagi vaatab. Ja inimene on valinud seriaalid.

Kui päris täpne olla, siis on meil praegu käsil kolmas kuldajastu. Televisiooni esimene kuldne periood oli 50ndail, sealt järgmine 80ndate paiku (minu lapsepõlv langeb sellesse aega) ja nüüd siis kolmas, mille alguseks peetakse millenniumivahetust ehk 2000ndaid. Esimene pääsuke ehk kuldajastu kuulutaja oli krimisari «Sopranod» (1999). Sealt edasi hakkasid riburada pidi tulema «Trailer Park Boys» (2001), «The Office» (2001), «The Wire» (2002), «Deadwood» (2004), «Lost» (2004), «House» (2004), «Prison Break» (2005), «Dexter» (2006), «Breaking Bad» (2008), «Fringe» (2008), «Sherlock» (2010), «Downton Abbey» (2010), «The Walking Dead» (2010), «Game of Thrones» (2011), «Sild» (2011), «Black Mirror» (2011), «American Horror Story» (2011), «House of Cards» (2013), «Vikings» (2013), «True Detective» (2014), «Fargo» (2014), «The Leftovers» (2014), «Penny Dreadful» (2014), «Better Call Saul» (2015), «Mr. Robot», (2015), «Wayward Pines» (2015), «Stranger Things» (2016), «Westworld» (2016), «The OA» (2016), «Feud» (2017).

Vanameister Anthony Hopkinsil on sarjas «Westworld» kandev roll / Kaader sarjast

Muidugi ei jõua ma nimetada kõiki häid ja paremaid seriaale, kuid neid üha tuleb ja tuleb ja need suudavad üllatada nii oma visuaalse poole kui ka sisuga. Sarjadel on tihti suurepärane soundtrack, vinged kostüümid, need on tiitritest alates lihvitud nauditavaks visuaalseks elamuseks, lausa häbiasi oleks praegusel ajal kuulutada, et mina küll seriaale ei vaata! Kinokunst on pugenud seriaalidesse, andekad kirjutajad teevad käsikirjade kallal tööd ning režissööre on ühe sarja kallal töös rohkem kui üks, et sari ära ei kuluks. Tihti teeb ühe osa üks, teise teine režissöör, mõnikord on ka osi, mis on nagu film filmis, väike kõrvalepõige, mis sulab siiski lõpuks tervikuga ühte.

Sarjadel on tihti suurepärane soundtrack, vinged kostüümid, need on tiitritest alates lihvitud nauditavaks visuaalseks elamuseks, lausa häbiasi oleks praegusel ajal kuulutada, et mina küll seriaale ei vaata!

Ma tean, et väidetavalt ei ole Eesti publikul selline maitse, mida ma siin kirjeldan. Väidetavalt tahab eesti publik vaadata eesti seriaale. Mina kahjuks kas ei ole eestlane või igal juhul pole pädev kodumaiste sarjade asjus sõna võtma. Postimees kirjutas eesti seriaalidest pikemalt möödunud aasta aprillis. Mina pakun väikest galeriid välismaistest sarjadest, mille ka eestlased võiksid välja otsida ja vaadata, eriti lugemishimulisem osa rahvast, kellel võib-olla on enne sarja nägemist juba raamat loetud. Paljud praegused seriaalid on alguse saanud nüüdisaegsest kirjandusest. Ja me kõik teame, kui oluline on filmi puhul stsenaarium, eks?

Kes mida vaatab ja miks

Marko Reikop / ERR

Marko Reikop, saatejuht

Minu meelest on õige see jutt, et tõeline filmikunst on kolinud seriaalidesse. Ma olen muidu eluaeg palju kinos armastanud käia, aga viimasel ajal mind kino enam ei köida, mul hakkab seal igav, tahaks ulguda ja ära minna. Kino stsenaariumid on muudetud nii ümaraks ja infantiilseks, et süžeed on ainult lastele. Sisu ja filmikunst on kolinud seriaalidesse, minu jaoks on oluline lugu, mida saab seriaalis sügavuti edasi anda, rohkem arendada. Seisundifilmid mind ka ei köida, ma käin teatris ja ooperit vaatamas, kinos ootaksin liikuvat pilti ja põnevust, mitte seisundit.

Lapsena vaatasin selliseid sarju, nagu «Dempsey & Makepeace», «Miami Vice» Soome televisioonist. Me pidime laupäeval ka kolis käima, «Miami Vice» oli reede õhtul üsna hilja, mäletan, et oli kõvasti tegemist, et ärkvel püsida. Veel vaatasin üht ulmelist õudussarja, «Sapphire & Steel», kus peaosas oli Joanna Lumley. See oli nii õudne, et kui ma selle sarja ajal juhtumisi üksi kodus olin, siis üksi ma seda küll vaadata ei julgenud. Midagi nii hirmsat ma hiljem elus ei mäleta, täiskasvanuna olen need üle vaadanud, siis on hoopis teine pilk, aga lapsena seda vaadates värisesin hirmust.

Mõnuga vaatasin ka «Dünastiat» ja «Falcon Cresti», «Dallas» jäi minust puutumata. Hiljem vaatasin «Twin Peaksi», mis oli väga põnev, terve linn oli sellel ajal tühi, no muidugi pühapäeva õhtuti näidati seda. Igal juhul olid seal väga grotesksed tegelased, aga tegevus oli usutavuse piiril, minu jaoks on usutavus oluline, ma tahan uskuda seda, mis toimub, kui selles osas jamaks keerab, siis mind ei köida. Ka ulme saab olla usutav.

Praegu ma vaatan «Kaardimaja», ootan uut hooaega. Seal kajastatakse päriselu, tänapäevast mõttemaailma. Viimase aja sarjadest meeldib mulle väga «Feud», kus peaosades suurepärased näitlejad, Oscari-võitjad Susan Sarandon, Jessica Lange, veel on seal Judy Davis. Selle sarja puhul vaimustun näitlejate andest, sellest, kuidas nad näitlevad, kõik on nii usutav, imetlen seda, kui päris see kõik on. Veel olen vaadanud «American Horror Storyt», see on hooaegade kaupa kõikuva tasemega, viimane ei kõlvanud üldse kuskile, aga näiteks  hullumajas toimunud hooaeg oli hea.

Seriaale soovitavad harilikult sõbrad, usaldan nende maitset, kelle puhul ma tean, et see on meil sarnane. Ma ei hakka vaidlema sel teemal, kas mingi sari on hea või halb, mul žanrieelistust ka pole. Ulme, õudus, põnevus meeldivad mulle, sobivad head draamasarjad, miks mitte krimi.

Katrin Kern / Tartu Ülikool

Katrin Kern, TÜ eesti filoloog

Seriaalid tulid minu ellu suuremalt jaolt koos Sat-TVga ja saksa keeles, sest olen ju nõukogudeaegne lõunaeestlane. Seetõttu olin Gillian Andersoni häält kuuldes natuke pettunudki, sest saksakeelne Scully oli mõjuv metsosopran, originaal tundus natuke nigel. Hilise stardi tõttu vaatasin aga algul asju üsna valimatult, kinnitades endale, et see kõik toimub keeleõppe nimel. Saksa keele oskus aktiivses mõttes piirdus lausetega «Seit 12. Jahrhundert ist Leipzig als Messestadt weltberühmt», aga juurde tulid kahtlemata vajalikud «Ein Mord ist geschehen» ja «ich liebe wenn ein Plan funktioniert». Kui Sat-TV paketti sai ka MTV, Filmneti ja BBC Prime’i, lülitusin inglise keele peale tagasi, aga jah, MacGyver ja B. A. Baracus rääkisid minu maailmas saksa keelt ja kuna vaatasin ka «Stargate’i» saksa keeles, siis pole kindel, et olen kunagi Richard Dean Andersoni häält kuulnud.

Vahepeal pidin ilmtingimata ära nägema kõik krimisarjad, mis üldse olemas olid, mida keerulisem sarimõrvar seal möllas, seda parem. Millalgi sai see tahtmine küll ka otsa, jäid need, kus krimisarja on segatud natuke teadust (või «teadust») nagu «Bonesis» ja «CSIs». Haiglasarjades pidi ette tulema inimeste elude päästmist üliinimlike arstide pingutustega, nagu «ERis» ja «House’is». Siit vist muster on kujunenud: kiireks meelelahutuseks peab olema probleem, mis saab 45 minuti jooksul lahenduse. Krimkadest eelistan praegu britte, eelkõige neid, millega on kuidagi seotud Morse. Või ka «that dishy sergeant Hathaway», nagu minuealised daamed kippusid «Lewises» õhkama.

Kui nüüd need laupäevaõhtused klassikalised krimivaatlused välja arvata, tundub, et vaatan muinasjutte, rohkem selles mõttes, et mõnel osalisel (aga «Leegioni» puhul enam-vähem kõigil) on mõni võime, mida eraelus sooviksin. Hea oleks, kui natuke nalja ka saaks. Omaette sahtel, õigemini vitriinkapp on muidugi «Game of Thronesil». Raamatu lugemise jätsin esimese köite pealt pooleli, võib-olla kunagi võtan jälle ette. Mis seal siis nii veetlevat on? Peenelt öeldes kõik see omailm vist, veidrad olendid, võttekohad, kostüümid. Ja ilusad inimesed. Seda olen ka viimasel ajal täheldanud, et filmides võivad kõik peletised olla, aga sarjas peab olema neid, kelle peal silm puhkab.

Hirmsasti tahaks, et nalja saaks, aga ma ei talu seda, kui selle nalja aluseks on piinlikkus. «Brooklyn Nine-Nine» oli viimane, mille hooaja jupi kaupa ära vaatasin, kui Netflixiga katsetasin.

Enamasti vaatan telekat kududes ja mõnikord ka internetis luurates, seega indikaator, et sari on tõesti vaatamist väärt, on suletud kuvar. Selle testi on viimasel ajal läbinud «True Detective’i», «Leegioni» ja «Fargo» esimene hooaeg. Nende puhul eirasin ja eiran isegi seda «45 minutiga lugu räägitud» reeglit.

Läbi aegade enim muljet avaldanud sarjad tuletasin ka meelde: «Six Feet Under» (see tunnusmuusika tuleb sekundipealt meelde), «Homicide: Life on the Streets», «Lie to Me», «Gilmore Girls», «West Wing» ja «Freaks and Geeks».

Oleks väga lõbus, kui keegi teeks uue versiooni legendaarsetest lapsepõlvesarjadest, nagu «Neli tankisti ja koer» või «Seitseteist kevadist hetke».

Timo Diener, filmilevitaja / Erakogu

Timo Diener, filmilevitaja

Seriaalide juures köidab mind ennekõike see, et näen pikka ja põhjalikku tegelaskujude arengut mitme osa ja hooaja vältel, mida filmides pole tihti võimalik näha just ajapiirangu tõttu. Heas draamas ja isegi heas komöödias on tegijatel (kes ei pea kartma oma sarja enneaegse lõpetamise pärast) võimalik poetada erinevate karakterite kohta nüansse siia-sinna, mis tähendab seda, et esialgu nõmeda või negatiivsena tundunud tegelane ei tundugi enam sajaprotsendiliselt must ja paha, ning sama võib öelda ka tegelase kohta, kes alguses oli nagu rüütel valgel hobusel.

Eks ilmselt sellepärast valitsevadki telemaastikul ennekõike antikangelased (Tony Soprano, Walter White, Al Swearengen jne). Nad on huvitavad, inimlikud, haavatavad nagu iga teinegi meist ja neil on ka oma positiivsed küljed, mida paaritunnises narratiivis ei näe.

Teine asi seriaalide juures on muidugi see, et kui üks sari juba meeldima hakkab, võib hea õnne korral see nauding kesta aastaid, hooaeg hooaja järel.  Ja siis hoiad pöialt, et tegijad ei hakkaks lati alt läbi jooksma (nagu juhtus väga paljulubavalt alanud sarjadega «Lost» või «Prison Break», millest viimase esimest hooaega ma lausa neelasin ja siis ühel hetkel lihtsalt pettusin).

Eks lapsena sai muidugi raudse eesriide taha piilutud Soome televisiooni abiga. Sa ei saanud kooli minna, kui sa polnud «Knight Rideri» uut osa vaadanud, ja muidugi lajatas oma uudsusega lagipähe «Miami Vice». Kui näiteks «Galaktika valvurite» järge tuuakse austusavaldusena sisse David Hasselhoff ja tema rääkiv auto, siis tekitab see sinu ja filmi autori vahel otsekui sellise (väga avaliku) salamaailma või -klubi, kuhu on automaatne juurdepääs kõigil, kes Michael Knighti tegemisi omal ajal lapsepõlves hindasid.

Kui rääkida lemmikseriaalidest, siis pean kohe õhku viskama disclaimer’i, et on väga palju sarju, mille kallale pole ma veel jõudnud asuda. Aga küll aja jooksul jõuab. See on ka sarja juures lahe. Kui oled jäänud näiteks siiani «Elavatest surnutest» või «Troonide mängust» puutumatuks, siis kunagi võib kätte jõuda hetk, mil need kõik hooajad ette võtad. Ega nad kao kuhugi. Spoileritest hoidun, kui saan.

Viimase aja lemmikdraamad on kindlasti (võib-olla on see igav valik) «Kaardimaja», «Breaking Bad» ja tollest välja kasvanud «Better Call Saul». Lisaks kindlasti ajatu kuld «Sopranod» ja selline superasi, nagu «Deadwood». Komöödiatest kindlasti «Parks and Recreation», «The Big Bang Theory», «How I Met Your Mother» «30 Rock», «Silicon Valley» ja «Arrested Development», aga toonitan – need on ainult mõned üksikud, lemmikuid on ääretult palju, lihtsalt pole mõtet ette loopida kolmekümmet nimetust.

Draama või komöödia, vahet pole, sarjade maailmas on kuldaeg ning kvaliteetset kraami tuleb süle ja seljaga.

Tagasi üles