Sinu brauser on natuke ajast maha jäänud. Et kõik töötaks, nagu vaja, palun uuenda enda brauserit.
Küpsised aitavad meil teenuseid edastada. Meie teenuseid kasutades nõustute sellega, et kasutame küpsiseid. ROHKEM INFOT >

Mudlumi blogi. Läbikukkumisest Andrei Ivanovi ülestunnistusteni

Esimene päev HeadRead festivalil, galerii

2
KOMMENTEERI PRINDI ARTIKKEL
Saada vihje

HeadRead 24.05.1017

Alustan oma festivaliblogi kohe suurejoonelise läbikukkumisega. Esimeseks ürituseks, mida tahtsin vahendada, oli Aare Pilve vestlus Sergei Zavjaloviga. Kahjuks saaksin ma peamiselt rääkida Vene teatri ilusast fuajeest, sest Igor Lõssovi loeng «Vana-Kreekast Dostojevskini» oli ilmselt väga haarav ja läks kõvasti üle aja. No nii umbes 40 minutit. Mis tähendab seda, et saalis sain olla mitte rohkem kui 15 minutit. Muidugi oli mul oodates aega vaadata viisakaid, pidulikult riides kirjandushuvilisi inimesi, kes omavahel väga vaikselt, pea poolsosinal vestlesid. Väikese saali ees asuv fuajee on üleni must – mattmustad seinad, neil vaevumärgatav läikivmust muster, must lagi, mustkuldsed pingiseljatoed ja selles valgustneelavas mustas kuubis sädelevad laes tagasihoidlikud kristalllühtrid. Keegi tellib musta siidiga drapeeritud kõrge leti taga seisvalt nääpsukeselt baaridaamilt tillukese tassi kohvi ja pitsi konjakit. Viimaks lõpeb eelmine üritus ja rahvas voogab saalist välja. «Kas nüüd?» mõtlevad kirjandushuvilised läbematult ja tõusevad laudade tagant. Kuid ei, ruumi on ju vaja õhutada! Ühe sündmuse energial lastakse raugeda, enne kui see asendatakse teisega. Ja minu veerand tunni reportaaž on selline: Igor Kotjuh tutvustab esinejaid, esinejad kummardavad ja istuvad toolidele. Minagi lisan tutvustuse, mis sellest, et seda saab HeadReadi kavast ja mitmest muustki kohast lugeda.

Sergei Zavjalov on vene luuletaja ja kirjandusteadlane, kes ei ela enam Venemaal. Praegu elab ta Šveitsis ja õpetab Zürichi ülikoolis vene luulelugu. Eesti keelde on tõlgitud kaks tema raamatut, mõlemad hiljuti  – 2015. aastal luulekogu «Meelika. Kõned» (tõlk. Katrin Väli ja Aare Pilv) ning 2016. aastal esseekogu «Ars poetica» Aare Pilve tõlkes. Samuti 2015. aastal ilmunud teose «Nõukogude kantaadid» eest sai autor Andrei Belõi auhinna.

Ning nimelt sellest tekstist hakkab Sergei Zavjalov ka jutustama.  Ma ei tea, kas seda võib nimetada poeemiks või on see värssjutustus või veel midagi kolmandat, igatahes saab  kõnealust teksti ja intervjuud autoriga  lugeda vist juba järgmisest Vikerkaarest. Seega ei jää keegi ilma Zavjalovita, muudkui ostku vaid Vikerkaar. Mina pidin jooksma kirjanike majja Andrei Ivanovi kuulama.

Kirjanike maja musta laega saal on ehitud magnooliapuudega ja  täis ümmargusi laudu, mida katavad valged maani rippuvad linad. Selline värske, pidulik ja kevadine. Valgust ja inimesi täis. Muist seisavad ukseauguski. Ivanoviga vestleb Grigori Utgof ja teemad on tõsised. Püüan anda lühiülevaate meeldejäänust ja alati peab arvestama, et äkki on sisse lipsanud arusaamise viga. Võib-olla keegi teine sai teisiti aru.

Üldiselt on kirjutamine üks raske ja tänamatu töö. Ka lugeja töö võib vahel olla raske – G.Utgof väidab, et sageli on Ivanovi lugedes esmamuljeks mingi ebamugavustunne, alles teksti edenedes neelab raamat endasse. Näib et Ivanov kirjutab ainult teatavale publikule, neile, kellele tema romaanid ei meeldi, soovitab ta kaane kinni lüüa ja minna ning otsida endale lugemiseks midagi muud. Võib isegi öelda, et tema raamatud on lausa nii komponeeritudki, et filtreeriksid välja need lugejad, kes ei jaga autori esteetikat.

Raamatuks, mis teda ennast on sügavalt puudutanud, nimetab Andrei Ivanov Knut Hamsuni «Nälga».

«Ma otsisin seda tüüpi elu nagu Hamsun kirjeldab,» ütleb ta.

Küsimus: Niisiis sinu eesmärk ei ole meelt lahutada? Järgneb mingi Dostojevski tsitaat, mida ma ei ole võimeline siin kordama, sest mul ei ole kahjuks kogu Dostoka looming peas ja Kunnuselt on liiga hilja küsida. Igatahes oli see vestluse kontekstis oluline, sest Ivanov ei nõustunud surnud suurvaimuga. Ehk oli see umbes midagi sellist et «romaan peab olema natuke ka meelelahutus.»

Üldiselt jääb mulje, et enim hindab Ivanov kirjanduses meeleheite, ängi, valu, rahutuse ja muude sääraste tumedate tunnete ehedat ja ausat kajastust. Mis meelelahutusest siin rääkida!

Enda loomingut soovib Ivanov positsioneerida bestselleritest nii kaugele kui võimalik. Ta lausa ei taha mingit kisa ja kära oma raamatute ümber. Lugejat võib usaldada, arvab ta.

Lõviosa jutust keerleb selle ümber, kuidas romaanikunst ja romaanimaailm kui selline on salakaval ja ablas. Ta neelab autori tükkis naha ja kõrvadega. Mitmel puhul kirjeldab Ivanov, kuidas ta ei ole valmis enda loodud maailmast lahti laskma, kuidas ta ikka ja jälle leiab midagi juurde kirjutada või maha tõmmata, siluda või õgvendada, tegelikult aga ei taha ta lihtsalt lahkuda. Ta ei suuda ennast oma romaanist välja rebida! Asi olnud koguni nii hull, et Bizarre lõpetamise ja Harbini ööliblikate alustamise vahel olevat tal olnud üks tund! Ei suutnud kannatada auku maailma sees.

Ilma kirjutamata võib autor langeda sügavasse depressiooni. Aga kirjutades võib ta sattuda hullumajja! Ta ei saa enam päris täpselt aru, kus lõpeb raamat ja algab tema. Ja vastupidi. Ta ajab maailmad segamini – romaanimaailm ja pärismaailm on tabamatus õrnas seoses ja lõppkokkuvõttes ei ole üldse kindel, kumb neist on tõelisem. Mõned ideed ja mõtted käivad autoriga kaua kaasas, on ammu olemas, aga ta ei oska neid veel teoseks vormistada. On ainult teooria, aga puudub süžee, puuduvad usutavad tegelased. Ometi see kõik kogu aeg on. Sõna otseses mõttes elab.

Andrei Ivanov/ Peeter Langovits

Kui Ivanov oli kümme aastat kirjutanud peaaegu ainult esimeses isikus, siis tekkis tal tunne, et kellegi teise pilguga, kolmandas isikus ei oskagi ta enam kirjutada. Kolmandas isikus kirjutamise puhul tekib see igavene küsimus, et kus siis sina, autor oled. Kelle rollis sa oled? Ivanov ei usu Dostojevski kuradeid, ei saa olla igal pool ja kõike teada. 19. sajandi kirjanikele olid lubatud asjad, mida praegu nii enesestmõistetavalt kasutada vähemalt temal on raske. Enda loomingu paigutab Ivanov möödunud sajandisse. Olen 20 sajandi kirjanik, ütleb ta. Ma ei ole postmodernist. Ning ta ei häbene kasutada oma loomingus teadmisi, mida ta lugejana on õppinud teiste kirjanike teostest.

Vene fašism on teema, mida vene kirjandusest naljalt ei leia, arvab intervjueerija. «Ei ole ühtegi,» vastatakse «mina olen ainuke.» 2015. aastal sai Andrei Ivanov romaani «Harbini ööliblikad» eest maineka NOS auhinna. «Ma olin selle ära teeninud,» ütleb Ivanov ja lisab kohe: «auhindade andmine ei ole üldse õigustatud, tegelikult peaks peaaegu iga kirjanik saama auhinna, sest kirjutamine on väga raske, väga üksildane töö. See imeb sust kogu jõu ja energia. Sa kannad oma romaani kaasas öösel ja päeval. Mina näiteks magan koos oma romaaniga, mul on teistest pereliikmetest eraldi tuba. Kõige viljakamad tööperioodid on unetud ööd. Kui und ei tule, süütad tule, kirjutad päheturganud mõtted üles ja püüad uuesti uinuda. Ja siis tuleb järgmine mõte ja järgmine ja nii hommikuni välja. See on imeväärne, kui palju jõuab ühe ööga! Päeval ma ainult laiendan neid ülestähendatud märksõnu.»

Suured romaanid on nagu sireenid. Arenedes ja kasvades hakkab romaan sind ise juhtima. See ei olevat hea kirjanik, kes laseb tegelasel ennast juhtida, kuid hea kirjanik näeb tegelaskuju võimalusi. Ta näeb, et see tegelane, täiesti halb tegelane, võib teha ka midagi head. Ja see teine, ta võib ehk teha midagi täiesti koledat.

On olemas mingi teine maailm, ütleme siis romaanimaailm ja autor on ainult vahendaja, kelle kaudu see maailm kuju võtab. Õige lugeja jätab autori vahelt ära ja saab kontakti otse selle maailmaga.

Loomulikult kirjutab Ivanov praegu uut romaani. Kui paksuks see kasvab ja millal ta suudab sellest lahti lasta, seda me kõik küllap varsti näeme.

Ühtlasi annan teada, et kirjanike majas on raamatulett, kus nii või teisiti kavas hõivatud kirjanike teoseid osta saab. Ja autogrammi saab sisse küsida, saab lõpuks ometi näost näkku öelda, et sulle väga meeldivad tema raamatud ja hea meel on nii lugejal, kes julges lõpuks öelda, mis meeles mõlkus kes teab kui kaua, aga veel rõõmsam on kirjanik, sest lugeja tänu teeb meele heaks.

26. mail algas Tallinnas kirjandusfestival HeadRead, kus viie päeva vältel toimuval 75 sündmusel esineb üle saja kodu- ja välismaise esineja. Kirjanik ja suur raamatusõber Mudlum annab Postimehe lugejatele kiire ülevaate festivalil toimuvast.

Kirjanike majas toimub kirjandusfestival HeadRead / HeadRead

Tagasi üles