Sodoomia, lingvistika, Soome ja Kivirähk. Mis on neil ühist? HeadRead!

Alustame teise (25.05.2017) kirjandusfestivali päeva ülevaatega. Kõik kolm üritust toimusid järjepannu Kirjanike maja saalis, kirjelduste peale aega ei raiska, see oli täna sama ilus kui eile, hakkame kohe väga asjalikuks.

Esimene külaline, keda kuulasin, oli Jean-Pierre Minaudier, vestlust juhtis Indrek Koff. J.P. Minaudier on hariduselt ajaloolane ja töötab ajalooõpetajana, kuid tal on elukestev sügav huvi ja armastus  lingvistika ning erinevate kultuuride vastu. Ta on tõlkinud prantsuse keelde Tammsaaret ja Kivirähka ja saanud selle eest preemiaid ja tunnustust mõlemast riigist.

Vestluses väga elav ja avatud, räägib kiiresti. Refereerin üldjoontes vestluse põhimotiivid ja ei too eraldi välja suunavaid küsimusi, andku härra Koff mulle andeks, vaid kirjutan kõik kuuldu kokku ühtlaseks mudruks.

J.P Minaudier’ keeltehuvi algas juba lapsepõlves, kus ta selle asemel, et minna randa nagu teised, istus kodus ja mõtles välja uusi käändeid, luges anarhiliselt keeleraamatuid, ajapikku tegeles oma hobiga üha süstemaatilisemalt, ostis kokku õigeid raamatuid ja praegu võib öelda, et ta on lausa lingvistikate kollektsioneerija. Alguses olid huviorbiidis  n.ö «kasulikud» keeled (hispaania etc), peagi aga liikus ta järjest perifeersematele aladele nagu soome-ugri keeled, sealt edasi juba ekstreemsusteni nagu uus-paapua keel, mida räägib maailmas võib-olla 30 inimest. Ehtne kollektsionääri värk, kunagi ei saa küllalt!

Enamik vestlusest puudutab Jean-Pierre Minaudier' Eestiski vastilmunud raamatut «Grammatika ülistus» (tõlk I.Koff). Autor ütles, et ei oleks ise söandanud sellist tööd ette võtta, see olevat olnud tema kirjastaja utsitus ja ettepanek ning alanud kogu lugu Andrus Kiviräha romaani «Mees, kes teadis Ussisõnu» internetti riputatud  tutvustavast saatesõnast. Ussisõnadel läks Prantsusmaal väga hästi nii müügis kui retsensioonides. Ka «Grammatika ülistusel» on läinud väga hästi. Mis võib olla selle põhjuseks, et inimesed järsku huvituvad nii tugevalt lingvistikast? 40 aastat tagasi ei oleks see olnud võimalik. Üks seletus on kindlasti see, et praeguses globaliseeruvas maailmas otsitakse järjest enam oma lokaalseid juuri, tegeldakse kaduvate murrete taaselustamisega, hääbuvad rahvad ja kultuurid on teatavas mõttes «moes», näites prantslased on hetkel väga huvitatud indiaanlastest ja ka nendest on raamatus juttu. Olles ise õpetaja on Minaudier püüdnud kirjutada ka oma raamatu nõnda, et ridade tagant oleks kuulda õpetaja häält.

«Kui ma koju tagasi sõidan, on meil jäänud veel kolm nädalat tunde. Küsisin oma õpilastelt, mida nad sooviksid minult veel kuulda. «Aga muidugi eesti ja baski grammatikast!» vastasid nad.»

Neile inimestele, kes keelte vastu sügavamat huvi tunnevad, soovitab Minaudier mitte oma otsingutes liialt abstraktseks muutuda. Alustada millestki väga konkreetsest, mõnest lihtsast, kuid hästikoostatud grammatikast, uurida ja tunnetada keele geniaalsust. Tähele panna ka seda, et igas lingvistilises teoses on selle autor alati väga tugevalt kohal. Ei ole nii, et teaduses saaks inimese taandada. Juba näidete valikus peegeldub kirjutaja eripära. Patagoonia keele teatava keelereegli selgitamiseks pidi üks autor vältimatult tooma näite sodoomiast. Teisiti lihtsalt ei olnud võimalik asja arusaadavaks teha! On lingviste, kellel on kiindumus kindlate loomaliikide vastu, ühes käsitluses illustreeris tervelt viitkümmet näidet üks spetsiifiline Amasoonia metsades elutsev loomaliik.

On lingviste, kellel on uskumatud hüpoteesid, on avantüriste, surnud keelte dešifreerijad jne. Näiteks maiade piltkirja dešifreerimisega tehti algust Nõukogude Liidus, sest isolatsiooni tõttu ei olnud Leningradi teadlased kursis lääne seisukohtadega, et see keel on dešifreerimatu.

Ja kõige suurem lingvistiline müsteerium on algkeele müsteerium, siin ei lõppe vaidlused niipea. Kas keelel on süvastruktuur või on kõik üks suur juhus?

Mulle tundub, et sedasama vaatepunkti saab laiendada kogu maailma peale.

«Grammatika ülistus» on saadaval hästivarustatud raamatupoodides ja HeadReadi ajal ka Kirjanike maja raamatuletilt.

Soome vestlusringis osalevad Venla Hiidensalo, Kjell Westö, Riikka Pelo ja Philp Teir, kõik tunnustaud ja pärjatud vennasrahva kirjanikud. Soomlased otsivad oma identiteeti täpselt nõndasama nagu meiegi rahvakild. Mille külge ennast kinnitada? Kui palju muutuda, kui palju jääda muutumatuks? Ka neil on oma ajalooga kana kitkuda, 27 aasta sisse mahtus neli sõda ja nende sõdade jäljed on rahva mälust visad kaduma. Joonistub välja säärane muster, et rasketest asjadest rääkimine ongi võimalik üle ühe inimpõlve. Sõjajärgne põlvkond vaikib, alles nende lapsed  hakkavad esitama küsimusi ja uurima oma perekonna valusaid lugusid. Ja alles nende lapsed vaatavad minevikule nagu ajaloole, mis neid enam ei puuduta või vähemalt tundub see praegu nii.

Täna (st eile – toim.) maeti Helsinkis president Mauno Koivistot, keda kirjanikud nimetasid viimaseks klassikuks presidentide hulgas. Matustel osales enam kui 30 000 inimest ja kirjanikud tõdesid, et selle päeva pühalikkus ja paatoski näitab, et Koivisto kandis olulist osa soomlaste identiteedist. Tema valitsusajaga seostus kõigil rahu ja turvalisus, kuigi välispoliitiliselt olid ärevad külma sõja ajad.

Nii nagu meil Eestis, on ka Soomes väga tugev ajaloolise romaani traditsioon, Rootsis ei olevat see hoopiski nii aktuaalne, nende teemad on vähem seotud oma maa minevikuga, käsitledes moodsamaid aineid. Järjest enam pöördutakse mikroajaloo poole, kujutatakse lihtsate inimeste saatust elu tõmbetuules, vähe on räägitud naiste sõjakannatustest, seda auku täidavad praegu paljud kirjanikud nii siin kui seal riigis. Võib tunduda üllatav, et meie mõistes jõukas ja turvaline maa on tegelikult sisemiselt oma mälus sama väike, haavatav ja ebakindel kui meie enda riik.

Minoorsetelt nootidelt tagasi mažoorsete juurde – järgmine esineja on üleüldine rahvalemmik, tõeline päikesepoiss Andrus Kivirähk. Vestlust juhib ja küsimusi esitab taas Indrek Koff, kes alustab nii: «Oled kirjutanud eestlase olemusest ja hingest, oled ikka üks tore eesti mees. Kuidas muidu ka läheb?»

«Hästi.»

«Sul läheb ju jube hästi juba viimased 20 aastat.»

Mul on raske seda vestlust kuidagi lühidalt kokku võtta, sest siin tõepoolest toimus dialoog, küsija küsis teraselt ja vastaja vastas ka nagu naaskel. Rahvas saalis muudkui muheles. Saime teada üht koma teist, näiteks seda, et Kirjaniku tiitel on midagi sellist, mida ei saa endale ise omistada, selle peavad teised sulle andma. Mitte et mina, kirjanik Andrus Kivirähk, vaid ulatad terekäe ja tutvustad ennast lihtsalt: Andrus. Ja teine vastab: Aa, see kirjanik! Vot nõnda on lood.

Natuke urgitseb Koff selle kallal, kas ajakirjanikuharidus kuidagi ka kirjanikutöös kasu on toonud.

«Teadlikkuse tähemärkidest. Päevas jaksan kirjutada tavalise artikli jagu. Pärsib vohamist ja meelisklemist.»

Üht ja teistpidi jõuab jutt selleni välja, kuidas ikkagi autor oma tekstides balansseerib nalja ja tõsidust. Ja kust see nali üldse tuleb.

«Ei tea, väljamaalt pole toonud.»

Liiga tõsistest tekstidest arvab Kivirähk, et need olla natuke invaliidsed. Et päris elus saab ju iga päev natuke nalja ka. Ja kui oleks ainult nali ja jant, siis läheks ka läilaks. Ja et tasakaal nende vahel tuleb ise ja tema seda kuidagi spetsilt mingite kaaludega ei kaalu.

Tekstide sünnist:

«Ma kirjutan suhteliselt järjest ja palju enam ei muuda, ta tuleb kohe alguses nii nagu ta lõpuks jääb. Mingi kondikava on ikka olemas, kui suurt paksu romaani kirjutan. Kõige paremad mõtted tulevad siiski kirjutamise ajal. Teadvuse voogu ei hakka paberile panema. Hoian oma teksti vaos.»

Hiljem tuleb jutuks, et kõik raamatud päris kavakindlat ja ühtemoodi ei sünni: «Teekond maailma otsa. Pildikesi heade inimeste elust» oli suures osas improvisatsioon, paigas olid vaid väga üldised mustrid.  Pole seal kangelastegusid, pole intriige, kõige suurem tegu on kartulikott trepist üles viia, leida midagi pisikestest asjadest. 

«Ma näen siin põrandal kahte huvitavat tolmurulli,” ütleb Andrus. „ma võiksin neid kaks tundi vaadata.»

Indrek ei usu, et Andrus oma fantaasiat vaos hoiaks, see olla ju lausa pöörane. Kõhuuss saab lapsega sõbraks, see on ju pehmelt öeldes respektitu.

«Fantaasia, see on nagu popkorn potis. Improvisatsioon ei ole kõik, midagi peab ka välja mõtlema, algsest ideest, kui selline juba pähe on tekkinud, enam nagunii lahti ei saa. Siis muudkui ehitad teda, see on nagu lumememme tegemine. Paned talle lõpuks porgandi ninaks ja nööbid ka ette.»

Tegelikult mulle muidugi ei meeldi kõhuussid, teatab meie elav klassik. Kirjandus ja elu, need pole päris üks ja sama.

«Ma ei söö eriti sageli mulda ja pesen õunad ära.»

«Ravige ennast, kui teil on kõhuuss.»

Tänapäeval on meil ju moodne kõiksugu transagressiivne kirjandus: aga sinu näidendis Romeo ja Julia oli selline agressioon juba ammu enne tänase päeva sündmusi! Julia oli seal kits ja Romeo karjuspoiss, mis on praegusajal sellele vastu panna! (See on nüüd Koffi provokatsioon. Ei julge õigupoolest otsekõnele jutumärke panna, sest ega need ei ole ju päriselt nende inimeste sõnad, vaid ainult ligikaudu. Päris ilma nagu ka ei saa. Olgu siis parem juba kuidas juhtub.)

Jaa, ilus tükk oli, muutub kirjanik härdaks. Mati Unt lavastas. Romeo ja Julia sõid laval koos rohtu, kõik oli Shakespeare stiilis ja ütlemata ülev. Mina kirjutasin selle ju  sellepärast nii, et inimestele rõõmsat meelt teha, et neil naljakas oleks. Kas siis selle peale võiks keegi solvuda? See kolumnistist jumal on ju ka lahe karakter, selline hoolimatu vanamees, omakasupüüdlik, talle meeldivad väga stjuardessid.

Pikemad proosateosed vahelduvad Kivirähal hoogsamate teatriperioodidega. Proosakirjaniku amet on üksildane ja tüütu, teatris on kõik väga elus. Kogu aeg midagi toimub, enamasti teeb ta kogu prooviperioodi kaasa. Kui kõik panustavad energia ja hea tujuga, on tulemus garanteeritud, aga tekib mingi nagin sisse, siis enam päris head nahka ei saa. Praegu ollagi tal justnimelt see teatriperiood. Kodanikud kaaskirjanikud võivad kergemalt hingata.

Nüüd läheb jutt taas lastekirjanduse radadele ja Indrek toob huvitava faktina välja, et see kirjastus, mis Prantsusmaal «Sirli, Siimu ja saladused» välja annab, sellel ei olevatki lastekirjanduse sarja. Lasteraamat  antakse välja hoopis niisama, nagu lihtsalt raamat.

Ka Kiviräha suured lemmikud Lindgren ja Tove Jansson on kirjutanud sellised teosed, millele ei saa vanusepiiranguid rakendada. Hea raamat on lihtsalt hea raamat.

Lõpetuseks aga rahvakirjaniku kuldsed sõnad:

«Tülikad inimesed lähvad tülli, aga kui oled rõõmus nagu tihane, siis ollakse ka sinu vastu armastusväärne.»