/nginx/o/2017/04/11/6541173t1hb05c.jpg)
/nginx/o/2017/05/26/6710621t1h9089.jpg)
«Tschick» on pea et täiuslik üleskasvamise seikluslugu, milles on nii rõõme, muresid, viperusi ja nutikust kui ka piisavalt elutervet huumorit, et seda kõike üheks terviklikuks looks siduda. Saksa lavastaja Fatih Akini («Soul Kitchen», «The Edge of Heaven») käe all sündinud linateos seab kaks varateismelist poissi, keda koolis suurt ei sallita, helesiniste unistuste värvi ja laenatud – mitte varastatud – Lada džiibi esiistmele ja Kalle Blomkvisti stiilis road movie võibki alata.
Tahan saada suureks, aga mitte vanaks
Satureeritud koloriidiga ja autoaknast paistvate maaliliste vaadetega filmis tegutsevad poisid asuvad reisile nagu päris tõelises seikluses ikka – ilma juhiloata, vanemate teadmata ja päris kindla plaanita, mis edasi saab, aga kirka veendumisega, et üks vahva avantüür kulub igale tublile inimesehakatisele ära. Tempoka filmi peategelasi kehastavad noored näitlejad, kelle siiras ja lihtne olek paneb ainult soovima, et filmitööstus poisikeste ehedat olekut karjääriredelil tõustes ära ei kibesta. Andekas Tristan Göbel mängib 14-aastast rikaste hoolimatute vanemate, pika tuka ja üksildase hoiakuga Maiki, enam-vähem samas vanuses Anand Batbileg võtab enda kanda mitte vähem värvika rolli linateose nimitegelase Tschickina, kes sügavalt Venemaa avarustest maandub oma kirbutuka, Adidase dresside ja kilekotis kõlkuva viinaga väga ebaordinaarse poisina täiesti tavalisse Saksa kooli.
Klassi heidik Maik ja uues koolis kiiresti teismelise mafiooso tiitli pälviv Tschick satuvad ühte pinki istuma ning sellest saab alguse tõeline sõprus, mida tuleb ette ainult filmis ja lapsepõlves, kui koos oma parima sõbraga elatakse läbi edasist elu vermivaid seiklusi. Tõeliselt mõnusa vaibiga filmis kihutavad poisid oma näpatud Ladaga mööda kuldset maisipõldu, kirjutavad Google Earthi jälgijatele vilja sisse oma nime, mängivad külmutatud pitsadega jalgpalli, kohtavad bensiini varastamiseks voolikut otsides oma eluarmastust, mõni tuleb kapist välja, ja põgenevad seadusesilmade eest nagu kõige väledamad välgunooled.
Ei tasu end peategelaste noorest east ja uljusest eksitada, film on inspireeriv nii suurtele kui ka väikestele täiskasvanutele ja piisavalt lastesõbralik, et võib ka allameetrimehi seda vaatama viia. Hea tuju ja värsked seiklusideed on kinosaalist väljudes garanteeritud. Suve iseloomustab üks suur hapukurgihooaeg, olgu siis ajakirjanduses, kinos või koduköögis – terve suve vältab üks suur paremate palade hoidistamine.
Kinodes valitseb sel ajal suur õudne põud! Järjest enam olen veendunud, et suvel peale mõne erandi kinodest midagi korralikku ei leia ja lavastajad kostitavad suvekuumusest pelgupaika otsijaid filmide asemel nende lahjemate aseainetega. Võttegrupid on suviti ametis uute kaalukate filmide purki panemisega ja oma parimaid teoseid suvel sageli välja ei lase. Seda enam on põhjust filmisõpradel rõõmustada, «Tschick» on üks haruldane pärl kinosaalides lendleva kõrbetuule ja heinapallide keskel – tuletab meelde lapsepõlve vahvust, tiivustab ikka suureks saama, aga mitte vanaks jääma, ning on piisavalt intelligentne, et kruvida pinget lõputiitriteni välja.
Noore Tschicki kannatused
Režissöör, stsenarist ja produtsent Fatih Akin, kes on küll Hamburgis sündinud, kuid tugevate türgi juurtega, sobib seda filmi suurepäraselt lavastama nii oma päritolu kui mõttelaadi poolest. Akin on suutnud näitlejate, võttegrupi ja stsenaariumi vahel luua tõeliselt muheda sünergia, olles sealjuures omanäoline ning samas nostalgiliselt tuttavlik. Laiem avalikkus tunneb teda alates aastast 2005, mil ta pälvis oma rahvuslusküsimusi ja abielu käsitleva draamaga «Head-On» rahvusvahelise edu ning tema linateos pärjati esimest korda ka Berlinale peaauhinna ehk Kuldkaruga. Euroopa filmiauhindade jagamisel lisandus tema riiulisse nii parima filmi kui ka publikulemmiku auhind. Rahvuslik päritolu ja kosmopoliitsus läbivad punase niidina ka «Tschicki». Kullast südamega Tschick kohe üldse ei sobi oma pätiliku oleku ja võõrapäraste näojoontega ametlikult multikultuursesse, kuid südamikult endiselt äärmiselt väikekodanlikku lääne ühiskonda. Kuid ometi just tänu talle leiab üks teine väike poiss elust üles taas just selle essentsi, mis talle rõõmu teeb ja esimest korda endasse uskuma paneb.
«Tschicki» stsenaarium põhineb saksa kirjaniku Wolfgang Herrndorfi samanimelisel noorteromaanil, millest kujunes 2013. aastal pärast autori varast surma ajuvähi tõttu erakordselt menukas bestseller. Näib, et kirjanikel-kunstnikel on ka tänapäeval kombeks saavutada tõeline kuulsus alles pärast surma, ning praeguseks on kõne all olevast teosest saanud üks kõige populaarsemaid nüüdisaja kirjandusteoseid kogu Saksamaal. Kui vaadata saksa kirjandusloos ajas tagasi, mõjub nende kahe poisi üleskasvamise lugu teatud mõttes kui eellugu ühe teise kuulsa Wolfgangi, nimelt Goethe hinnatud raamatule «Noore Wertheri kannatused», mis ilmus 18. sajandi teisel poolel. Mõlemale oma aja üleskasvamisromaani peategelasele meeldib end väljendada joonistades ning kummastki loost ei puudu ka tubli annus esimese tõelise armastuse valu. «Tschicki» tegevus toimub enne Wertheri ajaarvamist, mil teismelised poisid veel ei teadnud, kui segadusse ajav ja põnev võib olla täiskasvanuiga võrreldes puberteediga. Tasub igatahes lugeda nii ühte kui ka teist nendest raamatutest ja võrrelda, mis on noorukite muredes kolmesaja aastaga muutunud. Vähem, kui te arvate!
Eks igaüks meist ole kuulnud mõnda tabavat lugu või anekdooti sakslaste jäikuse kohta, kuid hoolimata Fritzude teatavast enesesse tõmbumisest on nad auga patenteerinud Zeitgeist’i termini ning kõnealune raamat ja selle ekraniseering tabavad erakordselt hästi tänapäeva nooruse vaimu oma ajas. «Tschick» paneb meid tõdema, et kuigi nutitelefonid, arvutimängud ja e-kooli märkused on hakanud teismeliste poiste elu määrama, valmistavad inimhingele tõelist rõõmu endiselt ehedad hetked koos teise üksildase hingega, kellega koos tundub elu üks lõpmata tore seiklus.