/nginx/o/2017/05/26/6710835t1h7dc0.jpg)
On märgiline, et Poola kino suurkujust Andrzej Wajdast jääb tema viimase lavastajatööna maha eleegia kunstnik Władysław Strzemiński kannatustest stalinistliku režiimi tsensuuri all. 2016. aasta oktoobris 90-aastasena meie seast lahkunud Wajda, kes pistis ise kinotsensoritega rinda juba kuue- ja seitsmekümnendatel, pidi viimastel aastatel pealt vaatama Poola praeguse poliitilise ladviku üha jõhkramat sekkumist lavastajate ja teiste kultuuritegelaste loominguvabadusse.
Möödunud aasta detsembris kultuurilehes Sirp avaldatud essees «Hea muutus» kirjutas Marta Bałaga, et Poola filmitsensuur on võtnud pöörde, mida pole nähtud isegi sotsialismiajal. Et loomevabaduse süsteemne tõkestamine pole riigi ajaloos ka midagi uut, teeb «Järelkujutis» vaatajale puust ja punaseks selgeks.
Film algab II maailmasõja järgses pilkases vaimupimeduses, mil kõigi kunstiteoste otsaette vajutati banaalselt lihtsustav ideoloogiatempel ning kõik kommunistlikule režiimile sobimatu kuulutati riigivaenulikuks ja ühiskonda õõnestavaks. Ainsaks mõeldavaks kunstivormiks pidi saama sotsiaalne realism – töisest igapäevast ainest ammutav, muutumatu, jõuline, kindel, üheselt mõistetav. Mugav poliitiline hoob, et tõsta esile vankumatut töölisklassi, selle pingutusi ja vaprust, konstrueerida ja kinnistada ühist ning edasi kannustavat eneseteadlikkust. «Ma usun televiisorit, usun ajalehti / usun armeed ja parteid / mu jälgedes käivad mu imelised lapsed / suur tulevik ootab meid,» nagu laulis Villu Tamme neli aastakümmet hiljem.
Enamik koogutas kogu oma maailmatunnetuse vastavalt ladviku ootustele ja survele, kunstiõppejõud Strzemiński keeldus seevastu senistele põhimõtetele sülitamast. Oma kuulsaimas raamatus «Visiooni teooria» oli ta seletanud lahti oma seisukohad inimese maailmanägemisest kui millestki pidevalt muutuvast ja täienevast. Termin «järelkujutis» tähistab just tajuja kujutlusse jäänud pilti või meelelist muljet pärast seda, kui mulje tekitanud stiimul on juba kadunud. See tähendab muidugi, et maailm on üks lõputu platonlik varjude mäng, tõde aga subjektiivne ja suhteline.
Ainutõde kummardav süsteem asus seepeale Strzemiński pärandit pikemalt tseremoonitsemata jalge alla trampima ja seda protsessi «Järelkujutis» üpris sombusel ning ilustamata kombel kujutabki. Wajda näitab teerulliga ülesõitu loovast üksikisikust, banaalsuse võidukäiku ning vaba vaimu lämmatamist. Üht-teist tuttavat peaks siin olema ka kodumaisele loovintelligentsile kohtumistest kõiksugu nõukogude aja kultuuritarifitseerijatega.
Temaatika olulisuse ja päevakajaliste poliitiliste implikatsioonidega on keeruline vaielda, «Järelkujutise» enda kui kunstiteose vastuvõtt on olnud aga märksa polariseerivam. Teemale kohaselt on tegemist raske ja masendava filmiga, kus ruumi hingata või põhjust olukorra paranemist loota on vähe. Oma ajalooga tegelemisest on saanud ka praegusest võimust sõltumata Poola kino leib ning eriti rõõmsat koloriiti neist minevikukillukestest otsida ei maksa.
Seda demonstreerivad ilmekalt nii paar aastat tagasi võõrkeelse filmi Oscari võitnud Pawel Pawlikowski võrratu «Ida» kui ka möödunud PÖFFil linastunud teosed, nagu vastleitud vabaduse tingimustes kohatud üksindusest kõnelev «Armastuse ühendriigid» ja Zdzisław Beksiński eluloodraama «Viimane perekond». Beksiński, muide, oli samuti kõrgelt tunnustatud kunstnik, kes pidi süsteemi tsensuuri tingimustes suure osa karjäärist kodumaal madalat profiili hoidma, ning kelle elu lõppes Strzemińskist pool sajandit hiljem sama kuulsusetult.
Wajda maalib õigupoolest palju paksema pintsliga kui nooremad kolleegid Pawlikowski või «Viimase perekonna» lavastanud Jan P. Matuszyński. Erilist kahtlusruumi ta vaatajale ei jäta, manades Strzemiński kannatused ekraanile täie viha ja kurbusega. See on südamest tulnud etteheide, millega kaasneb kõigile emotsionaalsetele väljaütlemistele omane vastandlikkus: ühelt poolt läheb see ehedus korda, teisalt jääb sisult natuke üheplaaniliseks. Tahaks röögatuse järel ka rohkem teada saada. «Järelkujutis» annab vaatajale aga üsna vähe aimu, milline Strzemiński pärand õigupoolest oli ning mis temast nõnda hinnatud meistri tegi. On paratamatu, et lavastajal tuleb teha raskeid valikuid ja väljalõikeid, kuid keskendumine kunstniku viimasele eluperioodile pikalt pärast esimest kuulsust pakub kohati frustreerivalt vähe konteksti nii tema isikliku elu kui ka loomingulise töö poolest.
Kui «Järelkujutise» viis oma lugu esitada on pisut üksluine ja lineaarne, siis pildikeelelt on kahtlemata tegemist äärmiselt läbimõeldud tööga. Isegi kui Strzemiński kunst jääb tagaplaanile, raamivad lugu temast Wajda viimase 15 aasta ihuoperaatori Pawel Edelmani mõjuvad kaadrikompositsioonid. «Järelkujutise» pildikeel on piisavalt nägus, et hoida pilk kindlalt ekraanil, kuid samas ka täpselt nii minimalistlik, et kõlama jääks ennekõike lugu ise. Wajda viis seda lugu rääkida ei pruugi olla kõigi tass teed, kuid see ei kahanda «Järelkujutise» temaatilist olulisust ning enam kui poole sajandi pealt niidiotsi kokku viivat kõnekust. Vanameister on lahkunud valjult, kuid väärikalt. Teiste võitlus tsensuuriga kestab edasi.