Sinu brauser on natuke ajast maha jäänud. Et kõik töötaks, nagu vaja, palun uuenda enda brauserit.
Küpsised aitavad meil teenuseid edastada. Meie teenuseid kasutades nõustute sellega, et kasutame küpsiseid. ROHKEM INFOT >

Sõnad jäävad alles ja viipavad eluloole

KOMMENTEERI PRINDI ARTIKKEL
«Lennud» annab näitleja Egon Nuterile tänuväärse võimaluse lahti lasta Lennart Meri rolli estraadlikumast slepist, fotol koos näitlejate Liina Tennosaar ja Priit Volmeriga. | FOTO: Teet Malsroos

«See, kes vaatab väljast lahtisesse aknasse, ei näe kunagi nii palju asju kui see, kes vaatleb suletud akent.»

Nii tõdeb Lennart Meri, tõlgendades Baudelaire'i loomingut. Eks ole süüvima kutsuv lause, eriti ajal, mil aknaid kistakse lahti väljastpoolt, nii et killud taga. Sest eesmärk pole hingata puhtamat õhku, vaid piiluda, haista ja toota skandaalikesi, mis lamestavad kujutlusvõimet, nüristavad loovat mõtlemist.

See oli vaid üks repliik Heidi Sarapuu näidendist «Lennud», mille alapealkirjaks «Presidendi mõttelennud». Variuse lavastus «Lennud» on mõttetihedaid lauseid tulvil. Kuidas saakski olla teisiti, kui lennujaama ooteruumis viibivad oma lahkuvat lendu ootav president Lennart Meri ja ta noor alter ego. Tekstis mainitakse kord, et vanem mees olla Lennart ja noorem Meri, aga nad on ikkagi üks.

Alo Kõrve assotsiatiivne, tõsine lavastus annab publikule kuulamise ja kaasamõtlemise rõõmu. «Lennud» ei ole üksnes intellektuaalne mõttemäng, sest sõnade kohal, ümber ja vahel paotub inimsaatus, õhku jääb sõnastamatuid igatsusi. Variuse lavaruumile omane napp kujundus (kunstnikud Karmo Mende ja Mare Kõrtsini, valgus- ja lavameistrid Raivo ja Petri Parrik) sisaldab igavikulisust, Veiko Tubina helikujundus õhulisust.

Hõbevalge mustriga raamatukaaned muudavad vaimuilma terviklikuks ja tüüneks, raamatud on elukestval lennureisil olulised kaaslased. Punase valguse ja rongiheliga luuakse karm mälupilt küüditamisest, lindude varjud ja roheline valgus annavad rännuillusiooni. Plinkivad lennujaamatablood lisavad veidi irreaalset ärevust. Kujundlik rekvisiit on tennisepallisuurune gloobus – maailm härra presidendi taskus!

«Lennud» annab näitleja Egon Nuterile tänuväärse võimaluse lahti lasta Lennart Meri rolli estraadlikumast slepist, siinne roll avaneb täiesti teises helistikus. Ainult viivuks, päris alguses, sugeneb Nuteri suule publikule tuttav, otsekui omaenda elu elav ja muust miimikast irduv «kaamelinaeratus», ent see tabav paroodiavärv haihtub peagi. Nuteri lavaelus on meenutustes süttivat hasarti, mõtteilma originaalsust, läbinägevat elutarkust, salgamatut egotsentrismi. Ent rolli läbistab seespoolne nukrus, hinge dramatism, vaibumatu valmisolek äralennuks. Nuteri vaikiv kõrvalpilk Lennartile on vähemasti sama kõnekas kui tema sõnad ja mõtted Lennartina.

Noorema alter ego’na tuhiseb lavale Priit Volmer: bareti ja suurte prillidega Meri välisilmet tema filmimehe ajajärgust kipume presidendiportree kõrval juba ehk unustamagi. Rolli jagamine kahe näitleja vahel, Nuteri ja Volmeri partnerlus, on õnnelik idee. Siit võrsub mängu- ja mõtteergas kaksainsus, üksiti vastastikune kaitse kummagi näitleja võimalike stambiohtude vastu. Mõlemal mehel on vahva võimalus kehastada Lennartit ka poisikesepõlves. Nood kaks episoodi, Lennarti pilt Louvre'is ja haakristiga lipuke lapse peos, lisavad üllatavaid, virgutavad mõttekujundeid.

Priit Volmer hoiab oma osas elumängurlust, lapsemeelset imestust ja vaimustumisvõimet, läbivat lüürilist põhiheli. Rollis vilksatav «Fausti» leitmotiiv on aimatavalt Volmerile kirjutatud.

Üks sugestiivseid lavahetki on looduslähedust ja kunstilähedust ühte sulatav laul «Nakajehak», sujuv üleminek kõnelt laulule, Volmeri kõrilaul ja Nuteri mõjusalt kaasa voolav-jorisev saatjahääl. Selle stseeni tundepinget ja kujutelmade avarust on hiljem pea võimatu ületada.

Kolmandana osaleb Liina Tennosaar. Kõigepealt lennujaama sõbraliku ametniku osas, lõpupoole Variuse lavalugude ühe refrääntegelasena: ajakirjanik, kes seekord oskab intervjueeritavat tähelepanelikult kuulata ja keda tõesti huvitavad presidendi mõtted. Liina Tennosaare põhirolliks kujuneb aga Meri abikaasa Regina. See on taktiliselt, leebe osavõtu ja distantsi piiril mängitud roll, vaikselt veenev igas elueas ja elukogemuses. Tema lisab mehe mõttelendudele naise argipäeva, ka see on Heidi Sarapuu näidenditele iseloomulik läbiv teema.

Erilise viivuna sööbib mällu Nuteri Lennarti üksildusetants pärast Regina lennukile saatmist: ses tantsus aimub rahvusvahelise mehe uhket vaimugraatsiat, aga ka endassesuletust. Sellega haakub viiv, kui Lennart loeb Mihkel Muti «Rahvusvahelist meest», endastmõistetavalt minavormis.

«Võib-olla ma elangi juba teist korda?» See on üks lavastuse, samas Variuse teatri kolmkümmend aastat kestva vaimse teekonna võtmeküsimusi. Retooriline küsimus, õnneks – kuni mälu ei haju, elab loomingus inimese vaim ja hing. Nii saavutatakse surelikkuse ja surematuse habras tasakaal.

Finaalis lausub Lennart Meri enda hääl kaaluka ja ausa lubaduse: «Ma jään Eestisse.» Siit võrsub igapäevane küsimus: kas presidendi mõttelennud, tema tsitaatideks pudenenud, pärimusteks, anekdootideks, käibefraasidekski teisenenud sõnad meid veel kõnetavad. Tänases Eestis. Siin ja praegu. Kas võtame aega kuulata ja kuulda. Või hoolitseme ise udu eest, et poleks lennuilma.

«Lahtisest aknast sisse vaadates näeksime saladust, aga kinniselt aknaruudult näeme mõistatust...» viib Lennart Meri Baudelaire'ist ajendatud mõtte lennuka lõpuni. Alo Kõrve lavastus ja Heidi Sarapuu tekst on teineteist lihvinud, koosmõjus kantud inimliku mõistatuse usaldamisest. Variuse «Lennud» on väärikas, isiksust ja isiksuslikkust hoidev lavastus, mille kvintessentsiks sobivad ka Juhan Viidingu luuleread: «...aken on SISSEPOOLE / nii mina seisan enese kõrval / viibates eluloole».

ARVUSTUS

«Lennud»

Autor Heidi Sarapuu

Lavastaja Alo Kõrve

Teater Variuse esietendus rahvusraamatukogu teatrisaalis 24. aprillil

Tagasi üles