Sinu brauser on natuke ajast maha jäänud. Et kõik töötaks, nagu vaja, palun uuenda enda brauserit.
Küpsised aitavad meil teenuseid edastada. Meie teenuseid kasutades nõustute sellega, et kasutame küpsiseid. ROHKEM INFOT >

Habras naine, kes oli visamast visam

KOMMENTEERI PRINDI ARTIKKEL
Anu Põder (1947–2013) Katsetatud kasu. Kumminukud (detail).1999 Kumm, kivi Erakogu | FOTO: Hedi Jaansoo

«Haprus on vaprus» on Anu Põdra (1947–2013) isikunäitus, ent tegelikult on näitusele rahvusvahelise konteksti loomiseks liidetud eri põlvkondadest pärit viie naiskunstniku loomingut. Geograafiliselt kaugeim on Ana Mendieta (1948–1985, Kuuba/USA) 1970ndate kehale kontsentreeruvad pseudo-dokumentatsioonid ja situatsionistlikud happening’i-laadsed performance’id New Yorgi linnaruumis, mis visuaali põhjal näitusel esindatud liinidega haakusid.

Materjalide ja suundumuste poolest sobis enim aga Iza Tarasewiczi (1981, Poola) ühte teravatipulist nurgasaali täitev looming, nöörjatest materjalidest seeneniidistikku meenutaval ruumiinstallatsioonil on tugev Poola tekstiili-installatsioonide tagala juba 1950ndatest alates.

Poola suunalt võiks otsida ka Anu Põdra varajase loomingu geneesiperioodi mõjutusi – esiteks käisid tollases ERKI raamatukogus teiste seas ka mitmed Poola kunstiajakirjad, sotsialismimaadega toimus kontrollitud, kuid küllaltki mitmekülgne kultuurivahetus, eksisteeris isegi kunstiüliõpilaste vahetusprogramm.

Näitusevaade Anu Põdra teostega. / Hedi Jaansoo

Näituse kinnismõtteks on Anu Põdra loomingu – nüüd juba tagasivaateliselt – läbivalgustamine feministlikelt positsioonidelt. Olgu nii – hea kunstniku looming sellisest kallutamisest ei kannata, lisaks toob niimoodi filterdatud sparringupartnerite valik välja Põdra tugevused ja eripärad.

Alina Szapocznikowi (1926–1973) muteerunud peadeväli «Isikustatud kasvajad» tutvustab toda suurepärast Poola/Prantsuse kunstnikku. Ursula Mayeri (Austria/Suurbritannia) videotööd ja pigem Katja Novitskovaga samasse veregruppi kuuluvad silikoonsete nälkjasuudega värvilisest klaasmassist  seksilelude sarnased sci-fi objektid, mis postamentidele paigutatuna ootamatult rakenduskunstiliselt mõjusid, otseselt Anu Põdra teema polnud. Tõsi aga on, et Põder on eesti kunsti pioneer just feminismiga seostavate materjalide – tekstiilpalakad, plastifitseeritud sadomaso detailidega nukud ja mannekeenid, takunöör jmt, hiljem ka käsitööndusliku seebivalu jm ebatraditsiooniliste materjalide rakendamisel.

Anu Põder, «Keeled», 1998. Seep, vesi. Eesti Kunstimuuseum / Hedi Jaansoo

Alates 1980ndate algusest, mil kolme lapse kasvatamise kõrvalt kiviraiumise ja pronksivaluga tegelemine välistatud oli, ehitas Anu Põder oma skulptoripositsiooni üles justkui vastandina maalikunstnikust abikaasa, kunstnik Jüri Kase teravaservalisest, masinmõtlemisest kantud maalimaailmast. Päris loomingulise tee alguses oli tuntav ühisosa nende kahe võimeka kunstniku loomingus olemas – kunagi oleks huvitav näha mõlema kunstniku paarisnäitust pigem yin-yang’i teljel. Telg on ruumiliselt reaalselt kehtinud, kui Lasnamäe ateljeekorteri ülemisel korrusel maalis Jüri Kask, tegeleti korteri alumisel korrusel lastekantseldamise kõrvalt ka assamblaažidega, korteri seinu kattis aga püsinäitus Jüri Kase võimsatest abstraktsioonidest.

Olen 18 aastat tagasi, 1999. aastal 27. mail Eesti Ekspressi Areenis ilmunud loos «Seep ja kummiinglid» (Anu Põdra 1997–1999 teostest koostatud Linnagalerii näitusega «Katsetatud kasu» seoses) nimetanud 1990ndateks kujunenud situatsiooni Põdra jaoks edumaaks, sest omaaegset pronksiaega sellisena, nagu see enamiku skulptorite jaoks eksisteeris, pole Põder kogenud – ta on enam-vähem algusest peale tegelenud odava(ma)te, «vääritute» ja «feminiinsete» materjalidega. Tsiteerin samast:

«Eri materjalide lõhna, tekstuuri ja erikaalu kasutamisel näitab Põder üles asjatundlikkust. Hoolikalt pestud ja hoitud lillelised kulunud mustriga vakstud  – suurele osale Eestist polegi see kauge kaja 1960–70ndatest, vaid argine tänapäev. Ühele vakstule on keevitatud roostes praepanni jälg. Põdra versioonis vaesus ei haise, see ei ole asi, millega eputada ega mille üle hädaldada. Ta ei paku meile läbiseedimiseks aguli toorest banaliteeti, vaid kogu see materjal on läbinud hoolika eelselektsiooni. [...]

Anu Põder, «Kompositsioon torso ja lapse kätega», 1986. Tekstiil, puit, plastik, EPO-liim. Eesti Kunstimuuseum / Hedi Jaansoo

Nelja pornopoest ostetud oranžist plastmassist täispuhutava kummiingli strateegiliselt tähtsad pead on miskipärast litsutud sõjaväelistesse anumatesse, kehad aga on paisatud ja fikseeritud gravitatsioonireeglite vastaselt telliskividega vastu lage ja seinu. Kunstnik on ilmselgelt soovinud taandada rõve-erootilist aspekti, kontsentreerudes pigem vägivallale abstraktse keha kallal.

Kasutades küll klassikalist feministliku kunsti võttestikku ja kohati ka atribuutikat (nukk, vakstu, sepp jne), pole Anu Põder ometigi kapseldunud sooprobleemide reservaati. Näitus demonstreerib perfektset «keeleoskust» ja väga nüüdisaegset materjalitunnetust.»

Anu Põder, «Limpsijad», 2007. Metallvõrk, tekstiil, foolium. Erakogu / Hedi Jaansoo

Näituselt on välja jäetud liinid, kus Põder on kasutanud jõulisemaid materjale (v.a kõnepult), näiteks on tema installatsioonide toormeks olnud ka pikad tühjad eesti maakoolides ja kirikutes kasutusel olnud puupingid (mille oksaõnarustesse tagumise seljalüli negatiivne ruumala valatud), või teravalõikeliseks saetud omaaegne talumööbel ja metallkruusid, mis olid 2005. aastal eksponeeritud ka Põdra ja allakirjutanu ühisnäitusel «Mina ja tema II», Deco galeriis.

Seepi täisvalatud lõhkirebitud kirsasaabaste ruumalad, samuti nagu skalpelliga lahtilõigatud maainimeste toimsed üleriided jpm räägivad empaatiast Eesti mehe XX sajandi kataklüsmides kogetule, käsitsi valatud seebist valmistatud loomakeeled avavad mälufaile hääbuva külaelu, küüditamise ja kollektiviseerimise teemadel. 1998 läbis ajakirjandust uudis nälga surnud lehmalaudatäiest loomadest, kunstniku sidemed maaeluga olid aga tihedad.

Kumu valik tüürib Põdra loomingut küll kitsamasse sängi, kui me seda nelja aastakümne jooksul kogesime, kuid kompenseerib selle rahvusvaheliste kunstinäidete kaasamisega, turunduse aspektist vaadates on see muidugi parim, mis ühe kunstniku loominguga võib juhtuda – sellisena on Põdra loomingul potentsiaali jõuda ka laia maailma. Kuraator Rebeka Põldsami näitusekoosluse töölepanemine on ilmselge edulugu.

Teravnurkses saalis eksponeeritud Katrin Koskaru batikalaadsed maalid, mis kujutasid valguvalt transparentse värvikihiga alusraamile pingutatud tekstiili, väärisid igati epiteeti «haprus», ja  vaprust nõuab ka selline ideede taaskasutus – Jules Olitskiga (1922–2007, Ukraina/USA) sarnases maneeris 1950ndate abstraktset ekspressionismi taasavastada (k.a raamitud lõuendi tagurpidi seinale asetamine). Koskaru näitus on otsekui näitus näituses, sedavõrd lahku kukkus ta Anu Põdra loomingust ja teistest külaliskunstnikest.

Kui tahta iseloomustada Anu Põtra kahe sõnaga, siis visadus ja tugevus, isegi jäärapäisus ja sihikindlus. See habras naine oli visamast visam.

Näitus

Anu Põder. Haprus on vaprus

Kumus avatud 6. augustini

Tagasi üles