Sinu brauser on natuke ajast maha jäänud. Et kõik töötaks, nagu vaja, palun uuenda enda brauserit.
Küpsised aitavad meil teenuseid edastada. Meie teenuseid kasutades nõustute sellega, et kasutame küpsiseid. ROHKEM INFOT >

Kiire tempo on koomika ema

Estonia «Linnukaupleja» arvustus

KOMMENTEERI PRINDI ARTIKKEL
Saada vihje
Külatüdrukuks maskeerunud kuurvürstinna Marie (Janne Ševtšenko) ja linnukaupleja Adam (Reigo Tamm) kohtuvad kõrtsipingil. | FOTO: Harri Rospu / rahvusooper Estonia

Operett, millel on žanrina peale kuulsusrikka ajaloo jätkuvalt nii kunstilist kui ka majanduslikku potentsiaali, on jäänud Eestis vaeslapse ossa. Seda tehakse praegusajal justkui pealekauba ja plaanitäiteks, suurema sihi, pühendumise ning armastuseta. Mis sunnib meenutama, et Eesti esimesest iseseisvusajast kuni eelmise sajandi lõpuni olid Estonias ja Vanemuises – ning 1930. aastatel ka Endlas ja Ugalas – omaette operetitrupid, mille tulemusena žanr õitses, rikastades meie üldist teatripilti.

Tänasel päeval pole ei Estonia ega Vanemuise loomingulises meeskonnas juba pikki aastaid tööl ühtegi inimest, kelle põhitöö ja kvalifikatsioon oleks seotud operetiga. Vastavad oskused ja teadmised on hakanud kaotsi minema, neid ei vajata ega väärtustata piisavalt. Seega pole imestada, et uusi operetilavastusi pudeneb repertuaari umbes kord iga kahe-kolme hooaja järel. Nende tase on kõikuv, sooritus rohkem õpipoisilik kui meisterlik ning koht mängukavas vajab justkui lisaselgitust või koguni õigustust.

Viini klassikalise opereti kuldajastu teise perioodi kuuluv Carl Zelleri «Linnukaupleja» (1891) on teosena väljaspool saksa keeleruumi suhteliselt tundmatu. Kuid Estonial on sellega oma ajalugu: reedel esietendunud Marko Matvere versioon on järjekorras juba kuues (eelmine lavastus tuli välja ligemale kolm inimpõlve tagasi, 1956. aastal). Kavalehele kirjutatud saatetekstis lubab Matvere pakkuda «parimate stampidega» vanamoodsalt ajastutruud operetti. Ning peab oma lubadusest kinni.

«Linnukaupleja» on nii sisult kui ka vormilt rahvalik teos. Pool tegevusest toimub mägikülas, enamik tegelastest kuulub lihtrahva hulka, orkestri- ja vokaalpartiides annavad tooni rahvamuusika motiivid. Klassikalise šampanjaopereti mõõtu see teos välja ei anna – tegu pole isegi mitte veini-, vaid pigem õlleoperetiga. «Linnukauplejas» seiklevad hoolimata seisusest peaaegu eranditult üksnes rumalad ja tühised inimesed, kelle tormakaid tegusid tiivustab kõrgendatud huvi alkoholi, seksi, raha ja/või metsseajahi vastu. Siin pole õiget peategelast, peateemat ega psühholoogiat.

Stseen operetist «Linnukaupleja». / Harri Rospu / rahvusooper Estonia

Matvere on selle opereti originaalteksti tõlke üle kirjutanud (kusjuures eraldi kiitust väärivad musikaalsed ja vaimukad laulutekstid) ning seikluslikkusele ja koomilisusele rõhudes lavale pannud. Peamise kunstilise võttena leiab sealjuures kasutamist kiire mängutempo, mis on teadagi koomika ema. Solistid paiskuvad stseenidesse hooga sisse otsekui lendstardist ning mängivad jõuga, jalg pidevalt gaasipedaalil, kippudes liikudes närviliselt sebima ning kõneldes räuskama (kuna seetõttu läks sageli teksti kaduma, oli teater lisanud harjumuspäratult, ent targu subtiitrid ka draamastseenidele).

Estonia värske «Linnukaupleja» liigub oma vanamoodsate papist dekoratsioonide keskel üle lava hoogsalt ja kärarikkalt ega tee sealjuures ühtegi kontseptuaalset puusanõksu. Mistõttu õnnestub hästi hoida nii stiili, fookust kui ka vaataja tähelepanu. Nuriseda võib üksnes selle üle, et kergus ja kerglus – mida paljud operetižanriga esmajoones seostavad ning etendustelt eeldavad ja ootavad – on siin tugevas defitsiidis. Nagu ka lüüriline tundetoon, mille väljamängimiseks jämekoomiline dramaturgia ja näitlemistehnika eriti ruumi ei jäta.

Kolmest lavapildist (kunstnik Kristi Leppik) esimene võlus oma vanamoodsuses, ehkki jõudis tunni ja veerandi kestnud vaatuse jooksul natuke tüütuks muutuda. Teise vaatuse kaks pilti pakkusid sellele ja üksteisele kontrasti, kuid olid üldmuljelt kuidagi liiga lagedad ja ülevalgustatud. Lossipildis kaldnurga all laes rippuv ümmargune hiigelpeegel, mis tõi lavale leidlikul moel visuaalset dünaamikat, ei ole paraku nähtav esimese rõdu ülemistest ridadest ega ammugi mitte teiselt rõdult.

Kristel Pärtna Kirja-Kristeli rollis operetis «Linnukaupleja». Foto: LIIS TREIMANN

Estonia orkester musitseeris dirigent Lauri Sirbi juhtimisel hoogsalt, suutes hingestada partituuris peituva rahvamuusika kihistuse. Koori laulus ja liikumises oli särtsu, ent mõnigi massistseen vajanuks rohkem lavastamist. Tantsude koreograafia ja esitusega võib olla rahul; üksnes naiskoori tants 1. vaatuses kriipis silma oma olematu sünkroonsuse ning lõpuni viimata liigutustega.

Esietendusel üles astunud solistide ansambel oli Estonia puhul mõneti üllatuslikult terviklikum pigem kõnedialoogides kui laulunumbrites – ooperisolistidest ja draamanäitlejatest moodustatud trupp laulis operetiaariaid igaüks natuke erinevas stiilis, ent draamastseenides ei langenud keegi välja ega mänginud teisi liiga üle. Seda viimast võib pidada ooperiteatri kohta tähelepanuväärseks õnnestumiseks.

Kõige enam oli teistest lahku lavastatud linnukaupleja Adam (Reigo Tamm), kelle lavaline liikumine oli oma ekspressiivsuses ja koreograafilisuses ülevoolavalt teatraalne ning meenutas rohkem lastelavastuse Karlssonit kui esimest armastajat operetist. Adami lembeliin Kristeliga (Kadri Kipper) oli täiesti ebausutav ning ehitatud psühholoogiliselt rohkem armukadedusele kui armastusele. Nad mõlemad mõjusid oma naiivses süütuses pigem poolearuliste kui positiivsete tegelasena.

René Soom (krahv Stanislaus) ja Airike Kolk (ettekandja) operetis «Linnukaupleja». / Harri Rospu / rahvusooper Estonia

Keigar-gei stiiliga aristokraadist seelikukütt René Soom (krahv Stanislaus) ning Jassi Zahharov (parun Weps) moodustasid koos hästitoimiva paari, kusjuures Soomi paljuski pantomiimile ehitatud tegelaskuju pakkus ülejäänud tegelaste lärmakale ning rapsivale esitusmaneerile vajalikku kontrasti. Mart Madiste tegi külavanemana hea karakterrolli, kuid esietendusel oli tema hääl millegipärast liiga vaikne nii rääkides kui ka lauldes.

Janne Ševtšenko (kuurvürstinna Marie) on selle lavastuse ainus täiesti positiivne ja täiearuline tegelane ning ühtlasi ainuke, kes pääsenud karikeerimisest. Ševtšenko loodud lavakujus on aristokraatlikku ilu ja elegantsi, ent tema ooperlik häälekasutus – ja võimalik, et ka partii liiga kõrge tessituur – teevad tema opereti kohta natuke liiga forsseeritud esitust kuulates sõnadest arusaamise keeruliseks.

Juuli Lill (paruness Adelaide) sai jämekoomilise karakterrolliga suurepäraselt toime, ent on elusügisesse jõudnud kasutuskõlbmatu neitsi kehastamiseks lihtsalt liiga noor ja kaunis. Ealiste iseärasuste tõttu mõjus tudengiteatrina ka Jan Uuspõllu ja Argo Aadli muidu igati meisterlik ülesastumine seniilsete professoritena. Nad tulid lavale suure pauguga, võtsid publiku kui tuli õlgkatuse ning püsisid hoolimata venima jäänud stseenist suurepäraselt purjus ning pooleldi pimedate ja kurtide teadusmeeste rollis.

Olgu lisatud, et teises koosseisus mängivad samu osasid vabakutselised poolpensionäridest külalised Väino Puura ja Tõnu Kilgas – kaks «paberitega» vana kooli professionaalset operetiartisti, kellesarnaseid (kui nüüd siinse artikli algusesse tagasi viidata) Eestis noorema põlvkonna hulgas hetkel ei ole ega ilmselt lähiajal kahjuks ka tule.

Väino Puura ja Tõnu Kilgas seniilsete professoritena operetis «Linnukaupleja». Foto: LIIS TREIMANN

***

Carl Zelleri operett

«Linnukaupleja»

Muusikajuht ja dirigent Lauri Sirp

Lavastaja Marko Matvere

Kunstnik Kristi Leppik

Esietendus rahvusooperis Estonia 26. mail

Tagasi üles