Sinu brauser on natuke ajast maha jäänud. Et kõik töötaks, nagu vaja, palun uuenda enda brauserit.
Küpsised aitavad meil teenuseid edastada. Meie teenuseid kasutades nõustute sellega, et kasutame küpsiseid. ROHKEM INFOT >
Postimees 160 Juubeli puhul loe seda lugu tasuta!

Kas Netflix sai Cannes’is suure PR-võidu?

KOMMENTEERI PRINDI ARTIKKEL
Saada vihje
Kaader filmist «Okja» | FOTO: Kaader filmist

«Suured» küsimused Cannes’i filmifestivalilt ehk mida, kuidas ja millistelt ekraanidelt tarbime tulevikus meelelahutust?

Kaader filmist «Meyeroiwitzi lood» | FOTO: Kaader filmist

Kui pühapäeval lõppenud Cannes’i filmifestivali auhinnad olid jagatud, võis kogu maailm tõdeda, et žürii president olnud hispaania režissöör Pedro Almadovar on sõnapidaja mees: võistluses osalenud kaks Netflixi filmi ei saanud mitte ühtegi auhinda, sest Pedro «ei näe end andmas auhinda filmile, mis keeldub kinolevist».

Seekordne skandaal lahvatas Cannes’is tegelikult seega juba enne festivali, sest maailma suurimalt videovaatamisteenuse (VOD) pakkujalt Netflixilt oli programmis kaks filmi, mida nad plaanivad oma platvormil avalikuks teha juba järgmisel kuul. See on aga karjuvas vastuolus küllaltki äärmusliku prantsuse kinolevi seadusega, milles nõutakse, et kinos näidatavaid filme ei tohi mitte ühelgi VOD-platvormil näidata enne kolme aasta möödumist.

Esimene küsimus, mis tekkis, kuid mida suured väljaanded tõenäoliselt poliitilistel põhjustel vältisid, oli see, et kui need ranged seadused on Cannes’i korraldajatel teada (ja seda nad nii suure poliitilise kaaluga ürituse puhul kindlasti on), siis kuidas said festivali korraldajad üldse Netflixi filmid vastu võtta, kui neil mingeid garantiisid ei olnud.

Kaader filmist «Meyeroiwitzi lood» / Kaader filmist

Cannes’i programmidirektor Thierry Fremaux asus viisaka naiivitari positsioonile ja väitis pärast meediaskandaali lahvatamist, et nad palusid Netflixil «kaaluda võimalusi» prantsuse reeglite järgi oma filmide levitamisega oodata ning kui Netflixi esindajad lubasid plaanipäraselt programmis olnud «Okja» ja «Meyeroiwitzi lood» juba kuu aja pärast oma klientidele kättesaadavaks teha, kuulutati välja, et järgmisest aastast muudab Cannes reegleid ning rohkem prantsuse seadusi ei rikuta.

Meediakajastus oli tagatud, skandaal sepistatud, Netflixi kujul vaenlane loodud ning muidugi asus suurem osa festivalile lojaalseid tulisemalt traditsionalistlikku leeri toetama. Suur osa Ameerika väljaandeid rääkis Netflixi suurest PR-võidust ning sellest, et suurel kontsernil pole maailma tuntuimat filmiüritust ja suurimat filmitööstuse kohtumist tegelikult üldse vaja, kuna kõik on niigi roosiline.

Uljamad teoreetikud kasutasid võimalust jätkata umbes sajandivanust traditsiooni ning vestsid hirmulugusid kino ja filmi surmast ning televisiooni, veel enam seriaalide võidukäigust, tuues näiteid sarjade kvaliteedi tõusust ja sinna kolinud staaridest, statistikat Netflixi muljet avaldavast kasutajate arvu, kättesaadavate territooriumide ja aktsiate väärtuse kasvust. Vähem räägiti ettevõtte majanduslikust mullist ning kiiresti kasvavast konkurentsist VOD-maastikul.

Põhjusi, miks Netflix ega VOD-platvormid sureta klassikalist kino ja filmifestivale, mis on globaalses plaanis praegu äriliselt ajaloo rekordtasemel, nii pea välja, on mitu, tehnilistest – võimsam heli, suurem ekraan – sotsiaalsete ja emotsionaalseteni – käesolev põlvkond pole veel kaotanud huvi võõraste inimeste keskel filmide vaatamise vastu ning esilinastused ja festivalid on oma eksklusiivsuse, glamuuri ja vahetu elamuse tõttu vastupandamatu võimalus filmitegijatele näha lihast ja luust publiku vahetut reaktsiooni oma filmidele.

Netflixi seansid on anonüümsed ning korporatsiooni poliitika tõttu ei saa filmide ja sarjade tootjad üldjuhul isegi seda infot, mitu inimest on nende loomingut näinud. Seda mõru maiguga segatud õnnetunnet oli muide tunda ka viimase Haapsalu õudus- ja fantaasiafilmide festivali avanud filmi «Väikesed kuritööd» režissööri Evan Katzi sõnadest, kelle film oli äsja enne Haapsalus linastumist Netflixi programmi pääsenud, jättes seega HÕFFi teiseks ja ühtlasi viimaseks filmifestivaliks, kus seda teost näidatakse.

Kui reaalsus saab virtuaalseks

Kui mõni aasta tagasi ümbritses Netflixi teatav (ootus)ärevuse aura, siis juba mõnda aega on tunda selle nihkumist uuele teemale – juba oma nimes teatavat olemuslikku vastuolu sisaldavale virtuaalreaalsusele. Cannes’is, kus juba kuuendat aastakümmet tegutseb maailma suurim filmiturg, kus tuhanded filmitootjad, stuudiod ja levitajad kauplevad nii valmis filmide kui ka projektidega, toimus sel aastal üks järjekordne murranguline sündmus: esimest korda avati maailma esimene virtuaalreaalsuse projektide turg NEXT, kus osales üle saja projekti.

Kaader filmist «Okja» / Kaader filmist

Virtuaalreaalsuse potentsiaali nii filmi- kui ka mängutööstusele ei alahinda tõenäoliselt keegi, samas ei toimu sel teemal veel nii palju tuliseid ja prohvetlikke debatte, sest arendus on suuresti alles lapsekingades ning suur osa projekte mõjub tavaliselt veel veidi kohmakalt. Kõik, kes on VR-prille proovinud, teavad omast kogemusest, et tegu on meelelises mõttes palju kõikehõlmavama kogemusega, mis avaldab peale nägemis- ja kuulmiselundi tugevat mõju ka tasakaaluelundile ning, nagu selgub esimestest juhtumitest, ka isegi psüühikale.

Nimelt on viimase aasta jooksul mitmest virtuaalreaalsuse kasutajate foorumist esile kerkinud kümneid juhtumeid, kus kasutajad kirjeldavad nn post-VR-kurbust, tunnet, et päris maailm on pärast virtuaalreaalsuses kogetavat masendav või mõjub võltsina.

Huvitav on siinkohal paralleelina tuua Cannes’is oma suurejoonelist virtuaalreaalsuse projekti esitlenud Oscari võitjatest lavastaja Alejandro González Iñárritu ja operaator Emmanuel Lubezki projekti «Liha ja liiv», kus vaataja jälgib hiiglaslikku angaari rajatud keskkonnas läbi Oculus Rifti virtuaalreaalsuse prillide USA-Mehhiko piiril toimuvat piiriületust ja sellele järgnevat vahelejäämist. Iñárritu oli virtuaalreaalsusega töötamisest sedavõrd vaimustatud, et tunnistas, kuidas praegu ei tundu tavakinoga tegelemise juurde naasmine talle kuigi suurt pinget. Huvitav, kas tegu on samuti post-VR-kurbuse tunnustega või teeb režissöör tõesti karjääris kannapöörde?

***

Kui pöörduda tagasi küsimuse juurde, mida ikkagi vaatavad inimesed lähitulevikus, tuleb öelda, et mitmest häälekast arvamusliidrist näitas suuremat tasakaalukust Cannes’is sel teemal lõppkokkuvõttes üles üks teine žüriiliige, Hollywoodi näitleja Will Smith, kes rääkis Almadovarile vastukaaluks sellest, kuidas tema lapsed vaatavad aktiivselt küll Netflixi, kuid mitte miski ei suuda neilt röövida kinno minemisega kaasnevat erutust. Ta võttis sellega edukalt kokku selle, mida me tõenäoliselt näeme järgneva(te) kümnendi(te) jooksul toimumas: mida rohkem tekib tehnoloogilisi võimalusi ja formaate, seda suurema tõenäosusega mitmekesistub ka ekraaninarkomaania küüsis vaevleva ja igirahuldamatult vaheldust otsiva inimkonna meelelahutuse tarbimine, mille sisuks on nii «retroformaadid» nagu lineaarajas toimiv televisioon ja kino kui ka uuele põlvkonnale olulisemad VOD, virtuaal- ja liitreaalsus jne.

Tagasi üles