/nginx/o/2017/06/04/6747259t1hd64d.jpg)
Värske Eesti dokumentaalfilm «Nõukogude hipid» rändab ümber vabaduse temaatika. Kõige otsesemalt tähendab vabadus piirangute puudumist. Lääneühiskonnas mõõdame seda sageli materiaalsete ressurssidega, mis võimaldavad ihaldatud asjade omandamist. Vabadus tähendab võimalust osta uus iPhone või peesitada viietärnihotelli rõdul. Meie unistuste nirvaana asub luksusliku mugavuskultuuri õndsas rüpes.
Hipikultuur vastandub materiaalsusele. Õnn ei tule tarbides, vaid jagades, hoolides, elamuste jahil kulgedes. Seista näpp püsti tee ääres ja ujuda psühhedeelsuse pilvedes – see on vabadus. Terje Toomistu dokumentaalfilm portreteerib just säärast, hipilikku vabadusekultust. Kuue aasta töö tulemusel valminud dokumentaalfilm kattub paljuski Vladimir Wiedemanni raamatus «Maagide kool» kirjeldatuga. Keskmes on kamp praeguseks küpsesse ikka jõudnud hipisid, kes meenutavad hipiliikumist Nõukogude Liidu reglementeeritud korraatmosfääris. Räägitakse nii kokkupõrgetest miilitsatega, sattumisest psühhiaatriahaiglasse kui ka udustest rännakutest sürrealistlikku unenäomaailma.
Filmi vabadusekultus poeb inimestele hinge, selles pole kahtlust. Siiski võis kuulda teatavaid etteheiteid struktuurile. Filmilinal toimub palju: hipide minevikumõtisklused vahelduvad arhiivikaadritega ning tagatipuks asuvad kuldses eas hipid üheskoos teele Moskva poole, et tähistada ülemaailmset hipide päeva. Kõik mõjub ülevaatliku antropoloogilise ajaloofilmina. Ehk oleks dokumentaalfilm road-trip'ina tõepoolest haaravam – vaadata, kuidas vanas eas mehed mööda maanteid kruiisivad, pööningult kanepit otsivad ja vabadust püüavad.
Teisalt avavad meenutused nõukogude ajastu vastuolulisuse: arhiivikaadrites näeme nii viksilt truudusvannet andvaid noorpioneere, kui ka tollaseid hipisid, kes alasti murul peesitavad ja psühhedeelsete helide taktis suikudes kanepit popsutavad. Üheks filmi eesmärgiks ongi selle vastaka ja tagasi vaadates absurdse perioodi avamine. Ajas pendeldamise abil koorub ka oluline tõdemus – tõeline hipi jääb alati hipiks, või vähemalt seni, kuni tema hing on noor.
Mõistagi on ka tänapäeval neid, kelle hinges helisevad vabadus- ja seiklusjanu. Ent 1970ndate aastate Nõukogude Liidus riskisid hipid paljuga vaid selleks, et olla hipi, et kanda pikki juukseid nagu hipi, rääkimata siis piketeerimisest, protestidest. Nüüd istume narmendavas pluusis muruplatsile ja räägime rahust, ilusast maailmast. Selles mõttes võiks tänapäeva hipindust iseloomustada märksõnaga mugavushipindus – isegi kõige hipimad meie seast on muutumas mugavuskultuuri mugavateks osadeks. Me oleme täpselt nii hipid nagu endale hea, nii rahumeelsed või vihased nagu parasjagu vaja. Ja isegi maailma pärast muretsedes riskivad vaid vähesed vastanduda tarbimisajastu elustiilile.
Tänapäeva hipid on agarad diskuteerijad, ent praktikas ümbritsetud õdusa mugavusmullikesega. Viimane iseloomustab üksikindiviide, poliitikuid, riike, tervet mugavuskultuuri epohhi, kus vabaduse asemel püütakse rikkust ning mõnuletakse võltsvajaduste mahlases sõiduvees. Ehk vajaksime kõik veidi rohkem hipilikkust, ent mitte passiivset, vaid sõbralikult mässumeelset ja seiklusjanulist. «Nõukogude hipid» võiks selles osas olla inspireerivaks teerajajaks, või kui mitte seda, siis vähemalt soe vaatamine möödunud ajastust.
