Sinu brauser on natuke ajast maha jäänud. Et kõik töötaks, nagu vaja, palun uuenda enda brauserit.
Küpsised aitavad meil teenuseid edastada. Meie teenuseid kasutades nõustute sellega, et kasutame küpsiseid. ROHKEM INFOT >

Vana ja uue võitlus balleti proovisaalis

KOMMENTEERI PRINDI ARTIKKEL
Saada vihje
Dokumentaalfilm «Reset». | FOTO: Kaader filmist

Filmi reklaamiti inglise keelde tõlgitud pealkirjaga «Reset», aga selle prantsuskeelne pealkiri «Reléve» on tunduvalt ambitsioonikam. Esimene märgib vaid taaskäivitamist, reléve aga järgmisele tasemele tõusmist. Dokumentaalfilm kajastab 2014. aastal Pariisi Ooperi balletijuhiks nimetatud Benjamin Millepied’ uudislavastuse väljatoomist, vastandades noore mehe loominglisust ja uuendusmeelsust konservatiivse ning settinud süsteemiga. Filmi valmimise ajaks oli Millepied juba ametikohalt tagasi astunud.

Mäletan, et Benjamin Millepied’ määramine Pariisi ooperi balletijuhiks tekitas tantsumaailmas omajagu furoori. Tegu on prantslasega, kes veetis kogu oma tantsijakarjääri New York City Ballet’s, lõi Los Angeleses oma tantsutrupi ja kutsuti siis tagasi kodumaale maailma vanimat balletitruppi juhtima. Peamiselt on ta aga tuntud näitleja Natalie Portmani abikaasana. Nad kohtusid filmi «Must luik» võtetel, kus Millepied koreograaf oli.

Oma prantsuse tuttavailt, kellest mõned kuuluvad Pariisi ooperi balletitruppi, kuulsingi hirmutava mr Portmani küllap kõikelagundavast tulekust, mõistetamatust olekust ja kergendust pakkunud minekust. Arusaadavalt pakkus võimalus seda kurikuulsat meest ja tema tegemisi filmis näha põnevust.

Dokumentaalfilm «Reset». / Kaader filmist

Filmi juhatasid sisse Tiit Tuumalu ja Eesti Rahvusballeti juht Toomas Edur. Vaatajaid hoiatati kohe alguses, et tegu ei ole šedöövriga, kuid huvitav oli sellegipoolest. Sai näha põhjalikke võtteid proovidest, maailmakuulsaid balletisaale ja lava, aga ka vahvalt stereotüüpselt mõjuvat kõhna prantslannast assistenti, kes pidevalt oma bossi taga otsis. Samas mõjus 39 esietenduseni jäänud päeva stardiloenduse kasutamine üsna heidutavalt ja film kippus venima. Peategelane Benjamin Millepied osutus lennukate ideedega karismaatiliseks kunstnikuks, keda Pariisis lihtsalt ei usaldatud.

Film tõstatas olulisi teemasid, mis on aktuaalsed ka teistes klassikalise balleti teatrites. Millepied kritiseeris prantsuse balletiõpet, mis võtab ära tantsijate lusti, muudab nad orjameelseks ja välistab individuaalsuse. Filmis julgustas ta artiste esitama klassikalist repertuaari samasuguse kire ja vabadusega nagu kaasaegset tantsu. See, et rangetest balletikoolidest saadakse kaasa tohutu ebakindlus, madal enesehinnang ja eksimishirm, on levinud probleem kogu Vanas Maailmas. Teatrites, kus tantsijate enesehinnangu tõstmisega vaeva ei nähta, muutub klassikalise balleti esitus igavaks – kaua sa pelgalt ühtemoodi liikuvatest jalakestest ikka vaimustud. Et üle sajandi laval olnud lavastusi elus hoida, tuleb neisse elu sisse lubada.

Teine oluline teema, millele Millepied tähelepanu pööras, on tantsijate tervis. Ta pani Pariisi ooperimaja balletisaalidesse ja lavale amortiseerivad põrandad, kutsus toitumisspetsialistid loenguid pidama ning füsioterapeudi tantsijaid jälgima. Balletiartistid on tippsportlased ja nad vajavad täpselt sama tähelepanelikku järelevalvet ja hoolitsust nagu kergejõustiklastest olümpiavõitjad. Võin tõdeda, et Eesti Rahvusballetil on need hüved olemas. Muret teeb ka see, kui tantsijad vigastusi varjavad ja üle pingutavad, mis tuleb jällegi koolist kaasa saadud madalast enesehinnangust ja konkurentsikartusest – kui koha käest annad, oledki ilma. Kuidas aga leida balanss edasiviiva enesepiitsutuse ja terve nahahoidmise vahel?

Kolmanda probleemina tõstatus maailmas aina enam aktuaalseks muutuv küsimus: mitte valgest rassist tantsijate esinemine klassikalises balletis. See teema väärib pikemat käsitlust, kuid leian, et asi pole mitte ainult vaataja harjumuses või eelistustes. Mitte-europiidsete tantsijate kasutamine «Luikede järves» näitaks justkui sallivust, ent tegelikult toimub klassikalise balleti žanris valge eurooplase impeeriumiaegse ülevõimu kinnitamine ka siis, kui printsi tantsib mustanahaline.

«Reset» puudutas tähtsaid teemasid, ja mis kõige olulisem, vana institutsiooni ja traditsiooni vastandamisega uue, loomingulise ja innovatiivsega suudeti filmi tuua mõistetav intriig. Hoolimata kohatisest venimisest oli «Reset» igati hariv ja mõtlema panev dokfilm.

Ja isegi Natalie Portmani näidati korraks.

Dokumentaalfilm «Reset». / Kaader filmist

***

Dokumentaalfilm

«Reset»

Režisöör Thierry Demaizière ja Alban Teurlai

Prantsusmaa 2016

110 min

Linastus Kumu Dokil 31. mail

Tagasi üles