Sinu brauser on natuke ajast maha jäänud. Et kõik töötaks, nagu vaja, palun uuenda enda brauserit.
Küpsised aitavad meil teenuseid edastada. Meie teenuseid kasutades nõustute sellega, et kasutame küpsiseid. ROHKEM INFOT >

«Wonder Woman» – imedevaene film imenaisest

Arvustus

KOMMENTEERI PRINDI ARTIKKEL
«Wonder Woman». Amatsoonide vormirõivaks on teadagi kuulsad soomustatud bikiinid. | FOTO: Kaader filmist

Neile, kes suutnud ennast koomiksifilmide maailmavallutuse teelt mingi ime läbi kõrvale hoida, kiire selgitus, millega me siin rinda pistame: «Wonder Woman» on neljas film koomiksitootja DC uues jagatud universumis, kus müttavatest jõujõmmidest kõige nimekamad on keebikandjad Super- ja Batman.

Konkurent Marveli megahitile «Tasujad» (mis tõi kokku Raudmehe, äikesejumal Thori, Kapten Ameerika ja trobikonna teisi kultustegelasi) vastu astumiseks põrgatas DC need kaks hiljuti ka omavahel kokku, kuid kriitikute kadalipus raugenud košmaari eredaimad hetked kuulusid hoopis salapärasele amatsoonile Dianale ehk Wonder Womanile, Imenaisele. Aeg on seega küps anda koomiksikangelaste ülimaskuliinses maailmas esimest korda juhtohjad naistegelase kätte.

«Wonder Woman» / outnow.ch

Ajaloolise pretsedendiga, tõsi, tegemist pole. Küllap on nii mõnelgi veel valuliselt meeles näiteks Halle Berry «Kassnaine» või Jennifer Garneri «Elektra», mis eelmisel kümnendil korralikult põrusid. Tugevaid naiskangelasi esile tõstvatest frantsiisidest on aga vahepeal saanud erandi asemel üsna normaalne nähtus, olgu näiteks Katniss Everdeeni seiklused «Näljamängude» triloogias või Daisy Ridley Rey «Tähtede sõja» taassünnis. Tööstuse keskmes on endiselt Y-kromosoom, aga jää on vaikselt murduma hakanud. Ülipositiivne vastuvõtt on osaks saanud ka «Wonder Womanile», loole looduskaunil peidetud saarel kasvanud naissõdalasest, kes on kogu elu oodanud duelli sõjajumal Aresega ning leiab selleks võimaluse siis, kui saarele leiab tee nägus spioon, kes juhatab kangelanna otse II maailmasõja tandrile. Seda kõike räägitakse vähemalt kahe meenutuse kaudu, aga loogiline ja arusaadav loostruktuur ei ole ühegi koomiksifilmi prioriteet.

«Wonder Woman» / outnow.ch

Erinevalt Marveli üliedukatest filmidest on DC eelmised linalood halastamatult kolki saanud, eriti hiljutised «Batman vs Superman: Õigluse koidik» ja möödunud suvel kõrgete ootuste alla varisenud «Suitsiidisalk». Ette on heidetud kaootilist märulit, ebaoriginaalsust, ennekõike aga üheplaanilist ja rusuvat tumedust vastandina Marveli lõbusamale ja mängulisemale stiilile. Latt on seega vajunud sedavõrd madalale vastu maad, et sellest üle hüpata pole eriline saavutus. Kriitikast on üht-teist igatahes kõrva taha pandud ning «Wonder Womanis» kulutatakse senistest linalugudest tunduvalt rohkem aega nii karakteriarenduseks, kuitahes petlik see ka sisulises plaanis poleks, kui ka taustaloo avamiseks. Seniste filmide väsitavalt suurejoonelist spektaaklit on siin lausa harjumatult vähe, alles päris lõpus keeratakse kõik kahurid vaataja poole ning lajatatakse tuimastava tulemere ning lämmatavalt suurejoonelise madinaga.

«Wonder Woman» / outnow.ch

Aeglasem tempo ja tegelastega rohkem süvitsi minek on iseenesest igati teretulnud, eriti arvestades, et nõidu, tulnukaid, superkangelasi ja jumalaid kokku kuhjavad koomiksifrantsiisid on ammu väljunud piiridest, kus vaatamata jutule universumi saatusest ning inimkonna ellujäämisest midagi päriselt kaalul tunduks olema. Psühholoogilist nüansseeritust on siit siiski liig oodata – kaks ja pool tundi (mida on siinkohal kaugelt liiga palju) kulub sageli üsna piinlikule ekspositsioonile, nagu kohmetud dialoogid seksist ja soorollidest või tõenäoliselt tahtmatult koomilised hetked kurjamite naerupahvakutega.

«Wonder Woman» / outnow.ch

Suur osa «Wonder Womani» tähelepanuväärsusest ja ilmselt ka positiivsest tagasisidest tuleneb muidugi kesksest karakterist ja esmapilgul feministlikust joonest. Ka naised võivad maailma päästa, tugevad ja iseseisvad olla! Tore küll, aga ühes seni sadade miljonite eest musklis mehi pjedestaalile tõstnud ja naistegelasi enamasti statistideks pressinud frantsiisis kõlab see õõnsa PR-sammu ning moekäiguna. Ärgu saadagu valesti aru, isiklikult annaksin ma kohe praegu pikemalt mõtlemata kõik juhtivad positsioonid poliitikas ja äris naiste kätte ning säästaksin maailma kõigi testosteroonist üleküllastunud otsuste laastavast mõjust. Kahjuks tundub mulle, et «Wonder Woman» filmina on pigem üks sellistest otsustest. Isegi lubava naislavastaja, 2003. aasta draama «Koletis» autori Patty Jenkinsi käe all on ikkagi tegemist järjekordse peatükiga, mis mahutub kenasti muskulatuursesse ja maskuliinsesse kangelaskaanonisse, sinna uusi toone lisamata. Rääkigu DC turundustiim mida tahes.

«Wonder Woman» / outnow.ch

Et mõni filmikriitik õhukest sisu ja üldise sentimendi pinnapealsust ette heidab, vaevalt kedagi üllatab. Žanrifilmina napib «Wonder Womanil» aga ka meelelahutuslikku köitvust, mis Marveli filmidele ikka ja jälle paljusid puudusi andeks andma sunnib. Seniste DC filmide sombusust on küll üritatud pisut mitmekesisemaks kruttida, aga katsetest vaimukas olla tuleneb hoopis ebakindel toon tõsimeelsuse ja kitši vahel.

Tore, et igal sekundil midagi õhku ei lenda, aga erilist aseainet märulile tegijatel ka pakkuda ei ole, kui mitte arvestada lihtsalt fakti, et tema asemel otsib teed maailma päästmiseks temake. Ja kui lõpuks päris madinaks läheb, on see niivõrd suurejooneline, väsitav ja tuimastav, et viimane asi, mis pähe tuleb, on millegi üle imestada või toimuvat kuidagi imetleda.

  • «Wonder Woman» 2017
  • Režissöör Patty Jenkins, osades Gal Gadot, Robin Wright, Chris Pine, Ewen Bremner, Connie Nielsen, David Thewlis, Danny Huston, Elena Anaya
  • Kinodes alates 2. juunist, kestus 141 minutit
Tagasi üles