Sinu brauser on natuke ajast maha jäänud. Et kõik töötaks, nagu vaja, palun uuenda enda brauserit.
Küpsised aitavad meil teenuseid edastada. Meie teenuseid kasutades nõustute sellega, et kasutame küpsiseid. ROHKEM INFOT >

Marie Heibergi jõudmine koju

KOMMENTEERI PRINDI ARTIKKEL
Marie Heiberg | FOTO: kirjandusmuuseum

Eesti (kirjandus)kultuuri üheks ikooniks on Marie Under (1883–1980). Kuid tema kõrval, sünniajaltki ja põlvkondlikult lähedal on veel kaks luuletaja-Mariet: Marie Haava (1881–1947) ja Marie Heiberg (1890–1942). Esimene neist on jäänud ajaloo paisumise ja kultuurikihi tihenemisega esindama kirjanduslikku perifeeriat (see on, kui mingis ajajärgus loetleme selle tähtsamad kujud ning lisame «ja teised»). Lõuna-Eestist Urvastest pärit Marie Heibergi traagiline elu ja luulelooming on olnud rohkem nähtaval. Urvaste ise ja seda ümbritsevad kihelkonnad paistavad üldse olevat üheks eesti kirjanduslike annete allikakohaks, mõeldes Jaan Lattikule, Artur Adsonile, Juhan Jaigile, Bernard Kangrole, Valev Uibopuule ja paljudele teistele.

Heibergi «nähtavus» tähendab kas või seda, et üldlaulupidudel on ikka kõlanud Mart Saare viisistatult Heibergi luuletus «Põhjavaim». Kui ta ka ainuüksi selle, 16-aastaselt luulekoguga «Mure-lapse laulud» (1906, küllap üks nooremaid debüteerimisi eesti luuleloos, millele Friedebert Tuglas koostajana ja väidetavalt koguni ümberkirjutava ning toimetajakäega kaasa aitas!) meie sügavaima sisetundega resoneeruva luuletuse oleks kirjutanud, oleks Heiberg koha sisse võtnud eesti luules.

Mets mühab ümberringi.

Ma seisan lagedal

ja mõtlen: Küll armas on elu

siin Põhja taeva all!

Kui sügav sinav süli

end laotab ta üle maa...

Ja kuuskede õõtsuvail ladvul

käib kohin tuulena.

Ja metsa puude varjul

kui heljuks õnneaim,

kui laulaks lõputa laulu

me kaitsja Põhjavaim...

Aga «nähtavust» kviteerivad ka 1988. aastal ilmunud, kirjanduskriitiku ja toimetaja Kajar Pruuli koostatud ning järelsõnastatud valikkogu «Käisin üksi tähte valgel», Rein Põdra novell Heibergi haigusloost «Patsient nr. 4532» (ilmunud kogumikus «Kivide aeg», 1986) ning Iivi Lepiku ja Kirsten Simmo koostatud «Üks naine kurbade silmadega» (2010) – põhisisuks juba vaimuhaigusest haaratud Heibergi hämarolekus kirjutatud kirjad Tuglasele; ülevaade Heibergi elust ja loomingust ning suhetest Tuglasega, tema luulenäiteid ning viisistatud lauludest. Kirjandusloolane Toomas Haug on Tuglasele adresseeritud «ülevoolavate armastuskirjade laviini ning eksalteeritud käitumise paranoilist semiootikat» käsitlenud essees «Tuglase armastus. Heitlemised 1918. aasta suvel» (Looming, 2011, taastrükk esseekogus «Tagasi Troojamäele», 2015).

Nüüd on Hando Runneli koostatuna ja Ilmamaa kirjastatuna käsil Marie Heibergi lõplik koju jõudmine. «Rändaja tütarlaps» tahab olla Runneli sõnul «raamat enam-vähem kogutud luuletuste mahus», sisaldades esikkogule lisaks teisegi valimiku «Luule 1913–1914» ning perioodikas ilmunud või lausa käsikirja jäänud Heibergi luuletused «Hellumuse» (see on ühe luuletuse pealkiri, nagu on 1917. aastal kirjutatud luuletus «Rändaja tütarlaps» andnud pealkirja tervikuna kogutud luulele) nime all. 1918. aastal kirjutatud «Hellumus» ei ole lihtsalt heldimusliku meeleolu poeetiline sünonüüm, mis toob kohe meelde Uku Masingu «elusamuse». See – just suure tähega kirjutatult – näib olevat Heibergi luulesubstants, sulam traagilisest elutundest, eleegilisusega varjutatud ilukogemusest, aga mis kõige tähtsam, l õ p u t u s t   i g a t s u s l i k u s t   p ü r g i m u s e s t. Hellumus on see, mis vabastab luuletaja kannatusvalust ning kannab ta inglina teispoolsusse: «Sääl päästa härdusvalust valla, valla / ja jalge alla ahelad kõik talla!»

Raamatu lõppu lisatud kirjaniku ja ajakirjaniku Peeter Lindsaare (1906–1990) – temagi pärit Urvaste kihelkonnast – portreekirjutises (algselt ilmunud ajakirjas Tulimuld, 1951, nr 2) Heibergist rullub lahti ühe väga vaesest perest põlvnenud imelapse, 1905. aastal 15-aastaselt ajakirjas Linda Marie Heinamäe nime all esimesed luuletused avaldanud luuletaja traagiline saatus. Juba siis olevat ilmnenud vaimuhaiguse esimesed eod, kui Heiberg end «Nietzsche tütrekeseks» nimetanud ning end teiste suurvaimudega võrrelnud. Vastuseta jäänud kiindumus Tuglasesse ning 1916. aastal ilmunud proosateosele «Enne viimset päeva» osaks saanud kriitika suurendas meeleheidet, mis kulmineerub tagakiusamismaania ja märatsemishoogudega.

1918. aastal satub Heiberg esimest korda Seevaldisse, kus teda ravitakse mõned kuud. See on Siuru palangu-aasta ja Eestist saab iseseisev riik. Kuid selle riigi saabumist ette kuulutanud, 1894. aastal parandamatusse vaimuhaigusse langenud ja Kavastu-Koosal, Plakso-Madise talus tiisikusse surnud Juhan Liivi (1864–1913) «viimsest päevast» saab juba viis aastat. Vabariigi välja kuulutamisele järgneval päeval, 25. veebruaril 1918 sureb Tallinna vaestehaiglas armetus üksinduses luutuberkuloosi Jaan Oks (1884–1918). Surmateatele on lisatud: «Saatjaid ei olnud.»

Skisofreeniat põdevale Heibergile saab 1922. aastal Seevald lõplikuks varjupaigaks, kus ta viimased kümme aastat oma elust viibib täielikus unustuses ja nürimeelsuses. Kõiki kolme loojat ühendab üleinimlik kannatamine. Üks Oksa pikemaid luuletusi kannabki seesugust pealkirja – «Kannatamine». Ja kannatamise valu ja paatost tulvab ka Heibergi luulest. Tuglas, kelle kreatuurideks võib lugeda nii Oksa kui ka Heibergi, kirjeldab oma esimest külaskäiku Oksa juurde haiglasse tolle elu lõppvaatuses. Raske on leida masendavamat kirjeldust inimvarest, kelle looming pärast surma ometi elab läbi ülestõusmise.

Lindsaar külastab Heibergi kuu aega enne luuletaja surma jaanuaris 1942. Avanevat pilti peab ta liiga masendavaks, et seda kirjeldada. «See oli lühikeseks lõigatud tumepruunide juustega, sinises haiglamantlis, täiesti kõhn vanainimene. Tuimast näost vaatasid ilmetud silmad tühjusse» – niisugune on viimane portree Heibergist, kelle põrm kuu aega hiljem maetakse samuti ilma saatjateta haigla troostitule matmiskvartalile Tallinna Liiva kalmistul.

Aga kuidas oli Heibergi looming plahvatuslikult puhkenud! Esimene luuletus kõlab: «Ma kirjutan verega / hinge imelist saladust... / murede sügavuse / otsata hämarust...» Ja kohe järgnevalt: «Mu südames on elu / kui leekiv tuluke, / kui vaikne hoogav valu, / kui hõiskav vaevale.» See on ülespoole hõõguv, salalikku jõudu kandev elutung. Heibergi luule kujundipagas on tulvil uusromantilisi kontraste, «tormi ja tungi».

Hando Runnel kirjutab saatesõnas osutusega eksistentsialismile kui pessimistlikule eluvaatele, mis kuuluvat Heibergilegi, järgnevalt: «Kannatuste kõrval, ja koguni eelkõige, elab igas olendis ka kirglik kisendus elu järele. See on tema loomuses kaasasündinud armuvajadus, instinkt, mis sunnib olevust otsima, laulma, kisendama – mitte ainult inimest, vaid kogu loodust. Paljud Heibergi salmid, kui neid lauldaks kooris nagu setu laule või vene külaneidude tšastuškasid, puudutaksid meie hinge ehk veelgi valus-ilusamalt kui ainult silma läbi loetuna. Looduski laulab – linnud, loomad ja inimesed. Kõik kire ja kannatuse pärast.»

Heibergi jutukogu nimiloos «Õnnetähtki» otsib Saali-nimeline tüdruk – äratuntavalt jutustaja alter ego – oma ainsat armastust, aga Aleksile, kelles ta selle arvab leidnud olevat, ei suuda ta ometi seda öelda, sest kumbki ei saanud aru, et nad teineteist armastavad. Lõpuks istub ta Aleksi voodil, embab teda ja suudleb. Aga sellest kohtumishetkest saab samas jumalagajätt. «Hing jäi tal rindu kinni ja tühjal pilgul vaatas ta pimeduse sisse, kust ta tulnud. Kedagi ei olnud kuskil näha. Oli üksik, nagu tema hing...»

Ühes teises loos, «Kodumaalt ära!» on jutustaja sõbrannad Minni ja Eevi lahkumas Eestist Soome. Publitsismidest küllastatud dialoogides segunevad autori hoiakud teiste kõnelejate seisukohtadega. Üks näib selge olevat: Heibergki ei tunne end Eestis koduselt, ehkki Lõuna-Eesti maastikest ta luules õhkub maagilist ilu. See on heitlik suhe, mäss tema enda sisemise lõhestumise vastu: «Minu minevik ja tulevik ei ole, kui kaks inimestki, üksteise sarnased.»

Üks enesesisendusena mõjuv arutlus kõlab prohvetlikult: «Aga kõik inimesed näisivad mulle ka hullumeelsed olevat. Kõik – täiesti hullumeelsed! Minu peas valminesivad plaanid ja seadused, kuidas õigust ja tervist sellesse suuresse ilma hullumajasse tuua. Surmani peab iga inimene võitlema. Murdmata olgu su hing ja ainult sulle nähtav nägemata sinu siht. Ainult enesele. Torma võideldes ilma ja lange. /---/ Kui meie ka langeme eluvõitluses – siis ausalt! Midagi jätame järele – oma mõtte ja õiguse, mida meie kätte ei saanud.»

Heibergi kogutud luulele ja proosaloomingule on järg tulemas veel publitsistika köite näol. Siis on «Rändaja tütarlaps» lõplikult kodus, eesti kirjandusilmas. Ja sajand hiljem saab tõeks lootus, millega lõpeb 1917. aasta juulis käsikirja jäänud, Rabindranath Tagoret matkides kirjutatud luuletus:

On raske meel ja õhtu, kodu kauge:

kord võetaks jalast kingad tolmused,

hää vaikne uni vajub üle lauge

ja meelest läävad murerikkad teed.

Marie Heiberg «Rändaja tütarlaps». / Raamat.

***

Marie Heiberg

«Rändaja tütarlaps»

Koostaja Hando Runnel

Ilmamaa 2017

286 lk

Marie Heiberg «Õnnetäht. Uudis- ja mõistujutud». / Raamat.

***

Marie Heiberg

«Õnnetäht. Uudis- ja mõistujutud»

Koostaja Hando Runnel

Ilmamaa 2017

350 lk

Tagasi üles