Jooksja, kes on korraga nii tagaajaja kui tagaaetav

Kristjan Puusild
, elujooksja
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Jooksuseeria esimesel aastal kandis Kaaren spreivärviga mustaks võõbatud kauboikübarat, mille järgi kutsuti teda mõnda aega hüüdnimega Kauboi või Kauboi Bob.
Jooksuseeria esimesel aastal kandis Kaaren spreivärviga mustaks võõbatud kauboikübarat, mille järgi kutsuti teda mõnda aega hüüdnimega Kauboi või Kauboi Bob. Foto: Mary Beth Koeth

Tänapäeva jooksumaailm on omaette kultuurinähtus, mis peegeldab ajastu sõlmpunkte ja väljakutseid ning inimeste otsinguid ja püüdlusi nendega toime tulla. Robert Krafti alias Kaarna eluteekond on ainulaadne näide seesuguse kultuuri kujunemisest ja muutumisest ajas.

Jooksubuum algas 1970ndatel, mil elavnesid suurlinnade maratonid ja Ameerikas hakati avastama jooksmise sügavamaid külgi. Nüüdseks on jooksubuum levinud üle maailma ja Eestiski on jooksmisest kujunenud kõige suurema harrastajate arvuga tervisesport. Paljuski aitas buumile kaasa dr George Sheehan, keda võib pidada esimeseks jooksufilosoofiks ning kelle teosed inspireerisid paljusid. Plahvatuslikud ajad sünnitavad väga erilisi tegelasi ka piirialadel, mitte ainult peavoolus. Mõned neist jäävad inimeste hinge ja kultuuriajalukku igaveseks.

Igal kultuurinähtusel on omalaadne mõju inimesele, mõtlemise ja hoiakute kujunemisele ning neid mõjutusi suunavad eeskujud või liidrid. Kultuurifilosoof Tõnu Viik on saates «Plekktrumm» (2017) rõhutanud, et ühes kultuuris või kihistuses elava indiviidi elukvaliteeti ja sealjuures ka võimet ellu jääda määrab see, kui lai on tema vastava valdkonna «sõnavara», ehk kui palju värvinüansse on tema maailmatunnetusel mustale ja valgele lisaks.

Jooksumaailmale mõeldes võime õnnelikud olla, et raamatu peategelase «jooksuvärvingud» on nüüd ka eesti keelde tõlgitud ning peale tulemusspordi ja kaalulangetamismeetodi tähenduste ulatub jooksukultuuri tähendusväli veel teistegi oluliste kihistusteni. Mida rikkam on meie maailmatunnetus, sõnavara ja kogemustepagas, seda rikkam on meie elu nii inimese, kodaniku kui jooksjana. Ehk inspireerib seegi raamat meid endid olema eeskujudeks, et uusi tähendusvälju luua ja avada.

Robert Kraft on üks eeskujudest, kellel on inimestele omalaadne mõju ja kes on oma teekonnaga avanud värvinguid ka ühiskonnas laiemalt, mitte üksnes jooksukultuuris. Elava legendina kõnetab ta paljusid, ühendab kogukondi ning loob oma isiksuse ja igapäevase jooksuga pidevalt lisaväärtust, mis muudab inimeste elusid. Kaaren on lugude jutustaja, muusikapalade kirjutaja, õigluse eest seisja, elupäästja, aga ka võitleja ja vembumees. Ta on mees, keda lapsepõlveraskused ja noorukiea võitlused on suunanud kestvale jooksule, leidmaks iseennast ja oma elu mõtet. Need, kes temaga mistahes õhtul Miami Beachil kaasa jooksevad, teavad, et ta on suure südamega inimene, kes muuhulgas ka jookseb ning on teinud seda iga päev juba üle 40 aasta järjest.

Robert Kraft.
Robert Kraft. Foto: Mary Beth

Kraft on jooksja, kes on korraga nii tagaajaja kui tagaaetav. Raamat avab meile tema loo, näidates, mille eest inimene ära jookseb, mis teda taga ajab ning mida ta tegelikult joostes otsib. Küllap on iga jooksja jaoks tähtis mõista, miks ta jookseb ning kuidas ja milliste vastusteni selles küsimuses on võimalik jõuda. Robert Kraft alustas oma küsimustele vastuste otsimisega juba 1975. aastal. Miski sisimas sundis teda tollal tegema need esimesed jooksusammud Miami Beachil, valima endale teistsuguse elu ning järgima seda võitluslikku sisemist tungi tänini. Ilmselt ei osanud ta tollal unistadagi, et jooksmisest võib kujuneda vastus nii talle endale kui sadadele teistele.

Roberti hüüdnimi Raven tähendab eesti keeles kaarnat (või ka ronka). Aleksei ja Marcus Turovski avavad oma raamatus «Teekond urust templisse» (2016) ronga sümboolset tähendust: ronk on iidsetest aegadest peale avaldanud inimesele väga suurt muljet nii oma käitumise, välimuse kui ka teiste omadusetega. Ronk on ka ülim šamaan, perekonna juhtiv tegelane kontakti loomisel esivanemate ja kõikide selle maailma vaimudega. Ronk on ka trikster ja valetaja, kuid vahel ka olmeliste olukordade lahendaja. Ronk on kogu oma öise tarkuse ja surma sümboolikaga siiski kindlalt ja eranditult päevase aktiivsusega lind – ilmselgelt allmaailma, taeva ja inimeste maailma ühendaja ning aja ja surma kui üldisemate elu tunnuste meenutaja.

See kirjeldus kattub vägagi Robert Krafti isiku ja elukäiguga. Ta on kõnetanud tuhandeid inimesi, jookseb üleni mustas, juhib jooksukogukonda, olles inspiratsiooniallikaks paljudele kaugemalgi. Kraft on justkui nüüdisaegne jooksušamaan, kelle sõnad ja olek võivad inimeste hinges avada ukse, käivitada eluliste küsimuste lahendusjada ja võib-olla anda ka vihje põhiküsimustele – miks joostakse, miks elatakse.

Ühe inimese elu ja kujunemisloo määravad suuresti suhted ja suhete kvaliteet. Krafti elu on selle ehe näide. Ta on hoolimata keerukatest lapsepõlvekogemustest ja lähisuhetest leidnud viisi, kuidas toime tulla ja elada tähendusrikast elu. Tema õppetund on universaalne – võtta vastu valu ja tagasilöögid, lasta neil sisemuses küpseda, leida endale midagi püsivat (idee või tegevus), ning hoida oma ihu ja hing selles. Harukordne on asjaolu, et Kaarna pühendumus ja usk enesesse on olnud vankumatud nii pikka aega ja niivõrd keerukates, kohati ilmvõimatutes olukordades (orkaanid, tervisehäired), et see ületab meie tavakogemusel põhineva ettekujutuse.

Inimene, kes jookseb kaheksa miili iga päev üle 40 aasta ei saa ju olla normaalne. Spetsialistid on Kraftile mitmeid diagnoose pannud, peamiselt pakutakse obsessiiv-kompulsiivset häiret. Õnneks on ka psühholoogias koolkondi, mis ei lähene inimesele üksnes sümptomi- ega diagnoosipõhiselt, vaid käsitlevad teda kui unikaalset isiksust, kel on potentsiaali ja võimet luua, armastada ja panustada. Kaarna jooksuharjumus kui positiivne sõltuvus paneb mõtisklema, milles seisneb inimeseks olemise ja elu mõte üldse – mis võimaldab elu iga päev tähenduslikuna hoida? Mis on eesmärgist või põhimõttest kinni hoidmise hind ja millest tuleb selle nimel loobuda ning kas oleme valmis ise midagi seesugust tegema?

Robert Kraft.
Robert Kraft. Foto: Priscilla Ferguson

Kaaren on ka fenomenaalse mäluga pedantne statistikapidaja. Raamatu lõpust leiab statistika osalejate ja osalemiskordade kohta. Väga paljud jooksjad peavad statistikat oma tulemuste üle, olgu selleks siis kogutud maratonide arv, isiklikud rekordid, läbitud miilid. Kraft peab arvet teiste inimeste kohta ja annab igal aastal välja tunnustavaid tiitleid nn Kaarna jooksust osavõtjaile. Temal endal on vaid üks eesmärk – olla igal issanda päeval Miami Beachil ning joosta oma kaheksa miili. Sellest igapäevarituaalist on kujunenud tema elu selgroog. See selgroog hoiab teda elavana ja on teinud temast legendi. Ilmselt ei pea ta enam kartma üht oma suurimat hirmu – hüljatust, sest seni kuni ta jookseb, on alati keegi, kes jookseb koos temaga.

Kraftil on erakordne võime sallida inimesi, kellele teised keeraksid selja. Selles mõttes on Kaaren justkui terapeut. Ta suhtleb kodututega, tormab hädasolijatele appi, oskab inimesi kuulata, paneb neid tähele ja mõistab intuitiivselt, mida keegi vajab. Ilmselt on see oskus kujunenud seetõttu, et ta on ise tähelepanust ja tunnustusest suuresti ilma olnud, kuid ei ole sellele hüljatusele alla vandunud, vaid leidnud inimliku viisi tänu sellele kasvada. Raamatuleheküljed annavad lootust, et oma koha leidmine maailmas on võimalik, tuleb lihtsalt järjepidevalt oma veendumuste järgi elada, leida endale kaasteelised ning olla nende vastu hea.

Robert Krafti elu võib vaadelda kangelase teekonnana. Joseph Campbell oma suurteoses «Tuhandenäoline kangelane» (1949) kinnitab, et kangelase esimene ülesanne on tõmbuda tagasi maailma näitelava teisejärgulistest mõjudest sinna, kus probleemid tegelikult paiknevad. Kaaren tõmbus jooksmisesse, et leida sealt üles iseennast. Campbell jätkab, kõneledes kangelasest kui kellestki, kel on õnnestunud läbi murda isiklikest ja kohalikest ajaloolistest piirangutest ning jõuda üldkehtivate inimlike vormide juurde. Sellise inimese visioonid, ideed ja inspiratsioon pärinevad puhtal kujul inimelu ja -mõtte algallikast. Kangelase teekonna järgmised etapid on seotud initsiatsiooni, puhastumise, ümbersünni ja lunastusega. Psühholoogiliselt tähendab see oma hirmudega silmitsi seismist, nende omaksvõttu ja muundamist.

Raamatu peatükid on nende etappide vasted: oma juurte ja olemuse leidmine ja nende juurde naasmine; saatuslikud kohtumised ja koha leidmine maailmas; loova loomuse ja hea tahte rakendamine; legendiks kujunemine ning lõpuks tunnustus. Loodetavasti võimaldab see raamat ka lugejal piisavalt samastuda niisuguse kangelaslikkusega, mis ei otsi meeletut tähelepanu, peegeldab lihtsaid inimlikke eksistentsiaalseid võitlusi, nende paradokse ja saatuslikkust ning võimalust elada õnnelikku elu. Jooksud ei lõppe ja inimese hing ei saa rahu enne, kui on leitud vastused küsimustele või on küsimused teekonnal vargsi ise haihtunud või muundunud millekski kolmandaks. Jäägu lugeja otsustada, kuidas on see õnnestunud Kaarnal ja kuidas meil endil.

Ameerika ühiskond on suuresti pragmaatiline, võistlev, arvudele tähtsust omistav, samas tohutult stiimulirohke, mitmekesine, hoomamatu. Ilmselt on raske sellises maailmas ärgata, tulla teadvele ning kuulata oma hinge sügavamaid kõnetusi, ja kas peakski. Jean Baudrillard räägib «Ameerikas» (1986) sellest suurriigist kui utoopiasse kalduvast tähenduste kõrbest.

Kaaren on üle neljakümne aasta kestnud jooksuseeria ajal ribadeks kulutanud 120 paari jooksutosse, millest paljusid ta ei suuda ära visata.
Kaaren on üle neljakümne aasta kestnud jooksuseeria ajal ribadeks kulutanud 120 paari jooksutosse, millest paljusid ta ei suuda ära visata. Foto: Mary Beth Koeth.

Kaarna lugu on kui ellujäämisõpetus nüüdisaegsest maailmast, milles vähesed üksi olemise võimalused, näiteks jooksmine või ujumine, lubavad kasvõi paariks tunniks päevas tulla enese juurde. Aga joosta on võimalik ka nii, et miski ümberringi ei muutu, müra jääb kestma, teadvelolu ei sünni. Baudrillard kirjeldab selliseid tervisejooksjaid kui tõelisi viimsepäevapühakuid, kes on mähitud oma pleieri helidesse, müüritud oma energia üksildasse ohverdamisse, ükskõiksed isegi võimaliku katastroofi ees.

Krafti teeb erakordseks asjaolu, et ta äratab sellised uinunud jooksjad nii oma väljanägemise, keelekasutuse kui olekuga. Kaaren on allikas kõrbes. Ta ei propageeri oma jooksu suursündmusena, väldib võistlemist, on ära öelnud suursponsoritest, elab suhteliselt tagasihoidlikku elu. Ometi ei ole võimalik Miami-suguses linnas joosta, ilma et sind märgataks. Varem või hiljem tõmbab välismaailm su enda hoovustesse ning siis näitab elu, kas allume tema tahtmistele, põgeneme väljakutsete eest või jääme tardudes seisma.

Kaarnaga rändamine Miami Beachil, kas päris elus või raamatulehekülgedel, on nagu muinasjutuline unenägu, milles on peidus ühe inimese vapustav elu ja ühe Ameerika suurlinna kultuuriajalugu. Ta on täielikult kohanenud välise maailma kutsete ja proovilepanekutega. Sellest hoolimata ei ole ta välise maailma vang, tema ojake kõrbes ei kuiva ära, vaid muudkui voolab. Krafti koduleheküljelt ravenrun.net võib leida kaardi, millelt on näha, millistesse maailmanurkadesse tema jooksumaailm ulatub.

Kaaren on öelnud, et jooksmine on parem kui alkohol, narkots või psühhoteraapia. Ilmselt mõistab iga jooksusõber selle lihtsa mõtte ulatust ning jooksmise elumuutvat toimet. Inimesi juhatavad ärkamise, teadvelolu, taipamise ja elumuutvate valikuteni erinevad asjad. Muutumisprotsess võib olla aeganõudev ja tänapäeva inimesele, kes pigem otsib kiireid lahendusi, raske. Elu võib elada pidevas pinges, rahulolematuna, süüdistades selles ümbritsevat maailma ja teisi.

Aga raskusi võib vaadata ka teise pilguga, need omaks võtta ja neisse süüvida, kasutada neis peituvat väge millegi loomiseks. Kaaren on spontaanselt loonud jooksusündmuse ja võrgustiku. Selles osalevad inimesed on tugipunkt ja allikas, ühendus ja vastus nii iseenda küsimustele kui elu suurtele müsteeriumitele. Nn Kaarna jooksul osalejate vägevad hüüdnimed võimaldavad inimestel korraga otsida ja leida, sisemisi muutumisprotsesse käivitada. Loodetavasti leiab nii mõnigi lugeja sellest raamatust oma teekonna alguse, elukestva küpsemisprotsessi lätte.

***

Robert Kraft.
Robert Kraft. Foto: Raamat

Laura Lee Huttenbach

«Elu enesega võidu»

Tõlkija Liisi Rohtung

Helios 2017

288 lk

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles