/nginx/o/2017/06/09/6766625t1he6ef.jpg)
Marie Heiberg oli luuletaja, kes äratas suuri lootusi kaheksa aasta jooksul, 1906–1914. Tema äsjailmunud tervikkogumikust «Rändaja tütarlaps» nähtub, et Heiberg on kirjutanud suure kirega, meeleolud kummaski värskes raamatus on võimsalt kirjeldavad, motiivid kanduvad edasi tekstist teksti ja on samas ka piisavalt abstraktsed, et pidada neid hullule kuuluvaiks.
Esmalt Marie Heibergi uuest proosakogumikust. «Õnnetäht» on tervik Heibergi 37 lühemast ja pikemast laastust, mida Eesti ajal oleks nimetatud skizze’deks. Nii kirjutas Bernhard Linde 24. jaanuari 1920 Tallinna Teatajas ajal, mil Heiberg ise juba vallavaesena ümber hulkus ja vaimulikke laule laulis. Linde võrdles Heibergi selliste naiskirjanikega, nagu Sophie Vardi, Elise Aun, Helmi Ederberg, Hella Wuolijoki ja Lilli Suburg. Sellele seltskonnale sai veel osaks võrdlus George Sandi ja madame de Staëliga.
Heibergi säilinud luule on vaid väike osa paljudest sadadest lehekülgedest, millest mõningad ta 1918. aasta Saksa okupatsiooni ajal meeltesegadushoos ära põletas. Vast hiljemgi. 1933. aastal pihtis ka endine konduktor August Vallner, kuidas tema kohtunud 1920. aasta kevadtalvel Heibergiga Antsla-Võru liinil sõitvas kaubarongis veduri järel, kus oli soojem. Luuletajanna oli kõhn, vaikiv, äraolev ja kandis vineerist kohvrikest. Suurvaimul olid prillid, sest «Räpina poiss Sikenärusk, kes omal ajal Tartu kaubanduskoolis õppides Heibergiga ühes majas elas», ütles, et luuletaja mässas paberi ja tindiga niivõrd, et muretses lõpuks omale prillid.
Rongijuht haaras aga sellegipoolest trahviraamatu järele, kui Heiberg oma isikut tõendas, ja Vallner hõikas: «Kuule, ära tee! See inimene on tuntuim Eesti naisluuletaja, peame temale andestama, sest tema on laulnud isamaale...» Tasuks kirjutas poetess Vallnerile taskuraamatusse luuletuse, mis on «Rändajas tütarlapses» ära trükitud luuletustest kõige viimane: «Mu jälgede sisse sa pane jälg, / näe, must on ju ümber maa...» Vedurijuht Rääbise naisele annetas Marie Heiberg aga ühe kõhuka kogu lausa 50 penni eest. Niisiis võis luuletajanna oma suure vaimutöö eest ja kevade saabumisel Tartu turult osta kimbu murulauku ja tilli või heal juhul pool toopi hapukapsaid.
Keele ja Kirjanduse 1966. aasta jaanuarinumbris oletas August Eelmäe, et sellistes «patsahkamites» võis olla Heibergi kaotsiläinud luulekogu «Tähe kukkumine» käsikirju, mille trükkimisest 1919. aastal rindelinnas Võrus keelduti.
On parim kompliment luuletajale, et ta mässab paberite ja tindiga sedavõrd suure hooga, et saab omale prillid. Me ei tea luulekogust «Tähe kukkumine» midagi. Kuid meeleoluliselt võis see kokku käia «Õnnetähes» ära toodud luuletusega «Meteoori langus» ja meisterlikus rõhulises kolmikdaktülis kirjutatud luuletusega «Maailma valgustamine» (lk 230–231).
Talve ja maailmaruumi teemadega tegeles poetess 1917. aasta talvel enne murrangulisi sündmusi, kui ta veel ka ise oli valmis tunnistama, et rahu ja puhkust on vaja. Värsitehniliselt oli Heiberg heal tasemel. «Mure-lapse lauludes» harrastas ta, nagu enamik toonaseid luuletajaid, jambilisi tetra- kuni sekstameetreid. Ent teose «Kevadel metsas» 17. leheküljel tunneb asjatundja ära koguni amfibrahhilise pentameetri: «Kui sõuaksid tumedast kaugusest valguse vaimud / nii metsa sees sahiseb kevade salalik tuul...» See kõlab ju nagu Euterpe pühendus Apollonile! Teame, et seegi luuletus ilmus 1906. aasta «Mure-lapse lauludes», mis autori paugupealt kuulsaks tegi. Kuid see teeb rõõmu tänagi veel.
***
Marie Heiberg
«Rändaja tütarlaps»
Koostaja Hando Runnel
Ilmamaa 2017
286 lk
***
Marie Heiberg
«Õnnetäht. Uudis- ja mõistujutud»
Koostaja Hando Runnel
Ilmamaa 2017
350 lk