Sinu brauser on natuke ajast maha jäänud. Et kõik töötaks, nagu vaja, palun uuenda enda brauserit.
Küpsised aitavad meil teenuseid edastada. Meie teenuseid kasutades nõustute sellega, et kasutame küpsiseid. ROHKEM INFOT >
Postimees 160 Juubeli puhul loe seda lugu tasuta!

Eesti kultuuri täheatlas: tõusmine barrikaadidele

KOMMENTEERI PRINDI ARTIKKEL
Heinz Valk Tallinna lauluväljakul, käes paber kuulsat lauset sisaldava kõnega. | FOTO: Repro

«...võidelgem selle eest, et perestroika esimeseks mõjuvaks võiduks Eestis saaks meie riikliku iseseisvuse taastamine, milles väljenduks eesti rahva kui siinse maa peremehe nelikümmend kaheksa aastat mahasurutud ja täna end taas sirgu ajav tahe.»

Nende sõnadega lõppes kunstniku ja publitsisti, peatselt asutatava Rahvarinde  eestseisuse liikme ja kogu 1988. aasta kuumale suvele «laulva revolutsiooni» nime andva Heinz Valgu kõne eesti kultuurieliidi kogunemisel Toompea lossis 1.–2. aprillil 1988. Midagi niisugust polnud Eesti ajaloos varem juhtunud, et nii suur hulk kirjanikke, ajakirjanikke, kunstnikke, arhitekte, teatritegijaid, muusikuid koguneb võimukeskusse ja mitte ainult et kritiseerib kehtivat võimu, vaid nõuab ka selle vahetust, nõuab Eestile tagasi tema ajalugu, majanduslikku ja poliitilist iseseisvust ning, nagu selgub Hando Runneli sõnavõtust, avaldab valmisolekut võtta endale ka valitsusvastutus. Nõnda kutsutigi Toompeale kogunenud seltskonda tulevase Eesti esimeseks parlamendiks. Tagantjärele kannab välja ka kujund: kultuuri tõusmine barrikaadidele, vaimu väljakutse võimule.

Ametlikult oli kogunemine «Eesti NSV loominguliste liitude juhatuste ühispleenum», mille algatas 1987. aasta mais asutatud loomeliitude kultuurinõukogu. See ei olnud «suud puhtaks» kõnekoosolek või nüüd harjumuseks saanud arvamusfestival. See oli kultuurirahva poliitiline manifestatsioon, mille käigus nõuti tsensuuri kaotamist, riigi seniste valitsejate väljavahetamist, ekstensiivse majanduse peatamist, riigi eestistamist, noore pere fondi loomist, uue Eesti hümni kasutusele võttu (Koidula/Ernesaksa «Mu isamaa on minu arm») ja teisi ühiskonna- ja poliitilise elu ümberkorraldusi. Eesti iseseisvuse taastamiseni jäi veel kolm ja pool aastat. Loomeliitude pleenum oli selle uvertüür.

Tagasi üles