Sinu brauser on natuke ajast maha jäänud. Et kõik töötaks, nagu vaja, palun uuenda enda brauserit.
Küpsised aitavad meil teenuseid edastada. Meie teenuseid kasutades nõustute sellega, et kasutame küpsiseid. ROHKEM INFOT >

«Miks on õigus midagi avalikus linnaruumis öelda ainult neil, kes suudavad selle eest maksta?»

Intervjuu tänavakunstnik Sirlaga

KOMMENTEERI PRINDI ARTIKKEL
Saada vihje
Prantsuse kunstniku MTO töö Tartus Soola tänava hoonel. | FOTO: Kristjan Teedema/Tartu Postimees

Teadvustamaks, et tänavakunst on viimastel aastatel Eestis läbi teinud nii kvalitatiivse kui ka kvantitatiivse tõusu, ei pea kuulama mõne õpetatud kunstiteadlase juttu, vaid kõndima tänavatel. Iseäranis kehtib see Tartu ja Ülemiste City kohta, mille visuaalses ja vaimses identiteedis on tänavakunst nihkunud järjest soojemale kohale.

Oma lapsepõlvest, mille teadlikum osa möödus 1980. aastate esimesel poolel, mäletan selgesti vaid kahte mastaapset tänavakunstitööd, mis mulle suurt ja kustumatut muljet avaldasid: hiiglaslikku kella Tartu Linnamuuseumi otsaseinal ja popkunsti esteetikas kirja «Jäätis» Harju mäe vabaõhu jäätisekohviku kõrval asunud müüril. Neile kahele «ametlikule» ja kommertsfunktsiooni kandnud tööle lisaks on hästi meeles ka hoopis salapärasema sõnumi, otstarbe ja autorsusega kiri «Haiguste ravi...», mida leidus ühtlasi minu kodulinna Viljandi majaseintel.

Nüüdsel ajal on tänavakunst esindatud juba peaaegu igal tänaval. Sõnumite, stiilide ja tehnikate valik on lai, žanr ja subkultuur hakkavad jõudma massidesse. Selle tulemusena suureneb kinnisvaraomanike huvi ja kaob vaikselt omavalitsuste sallimatus tänavakunsti vastu.

Hea näide hoiakute muutumisest on tänavakunstnik Edward von Lõngus, kes pälvis 2014. aastal Tartu linnalt aasta kultuurikandja aunimetuse. Aasta varem oli Tartu Kunstimuuseum ostnud oma kollektsiooni tema šabloontehnikas töö, millel kujutatud nukrat Tammsaaret ja Koidulat, allkirjaga «Töötud». 2015. aastal lõi üks tema töö Tartus kunstioksjoni müügirekordi, tänavu telliti Lõngus «EV 100» ja ELi eesistumise rahvusvahelise programmi raames riigi raha eest kümne Euroopa suurlinna seinu kaunistama.

Alates 2010. aastast toimub Tartus tänavakunsti festival «Stencibility», mis on oma korraldajate - Kadri Linnu ja Sirla - eestvõttel jõudumööda laiendanud oma haaret ka teistesse linnadesse. Minu vestluskaaslane on selle tänavu juba kaheksandat korda aset leidva ürituse üks peakorraldajaid, tänavakunstnik Sirla.

«Stencibility» festivali peakorraldaja Sirla leiab, et Tartu on tänavakunsti paradiis. / Erakogu.

Miks tänavakunsti tehakse?

Et anda meid ümbritsevasse keskkonda midagi juurde. Kodus paneme omale pildi seina, aga miks mitte teha seda ka avalikus linnaruumis, aidates linnaruumi nii kaunistada kui ka mõtestada. Iseäranis vajavad seda suured linnad, mille avalik ruum on reklaamide visuaalset müra paksult täis ning iga visuaal, mis ei kutsu inimest ostma või tarbima, on hästi värskendav. Miks on õigus midagi avalikus linnaruumis öelda ainult neil, kes suudavad selle eest maksta?

Sellega seoses tegutseb ühtlasi omaette liikumine – ad-busting –, mis kasutab suuri reklaamipindu ning seal juba olemasolevaid reklaame oma sõnumi edastamiseks, muutes seal mingeid kujutisi, sõnu või tähti. Tänaval sellised teosed muidugi kaua ei püsi, internetis foto kujul aga küll. Kusjuures internetis on tänavakunsti proportsionaalselt rohkem kui tänavatel.

Kuidas sa tänavakunsti määratled?

Mind huvitav kunst avalikus ruumis jaguneb kolmeks: grafiti, tänavakunst ja muralism. On veel ka väiksemaid pudinaid seal ümber, kuid need kolm on žanritena põhilised ning neid kõiki võib lugeda ka omaette subkultuurideks. Grafiti kujutab enesest oma nime kirjutamist ning see on žanrina kõige vanem. Kogu suhtlemine käib siin oma ringkonna sees – ehkki see suhtlus toimub avalikus ruumis ning sellest arusaamine pole ringkonda mittekuuluvale inimesele tihtipeale jõukohane.

Kunstnik Medley grafiti Tartus Veerikul. / Sirla.

Tänavakunsti nimetatakse ühtlasi post-grafitiks, ka selle puhul kasutatakse lõuendina tänavat, ent tehnikaid ja motiive on palju enam. Näiteks on stencil- ehk šabloonitehnika Tartus väga populaarne, kasutatakse veel postreid, kleepse ja muid lihtsasti kättesaadavaid vahendeid. Erinevalt grafitikirjutajatest on tänavakunstnikud väga huvitatud võõra inimese kõnetamisest, seetõttu on tänavakunsti lihtsam mõista ja selle auditoorium on palju suurem.

Muralism viib tänavakunsti suurtesse mõõtmetesse – murali tüüpiline näide on suur maaling mitmekorruselise maja otsaseinal. Kuna aga alates mingist seina suurusest ei ole kunstnik võimeline üksinda seda iseseisvalt ja sõltumatuna teostama, siis on murali tegemise protsess väga erinev tänavakunstiteose loomisest. Vajaminevate materjalide ja tellingute-tõstukite maksumus on lihtsalt nii suur, et omast taskust seda enam entusiasmi pealt kinni ei maksa. Siis on tavaliselt selle jaoks sponsorid või muud rahastajad ja kunstnik ei ole oma valikutes enam üksi. Tüüpiliselt sünnivad sellised teosed festivalide raames.

Prantsuse kunstniku MTO töö Tartus Soola tänava hoonel. / Kristjan Teedema/Tartu Postimees

Sinu kureeritud festival tegeleb üksnes tänavakunstiga?

Jah, «Stencibility» on tänavakunstifestival ja kannab oma nime auga – see tähendab, et tegeleme kõige enam tänavakunstiga. Vahepeal tuleb sisse grafitit ja muralismi, sest meile meeldib formaatidega katsetada, igasuguseid hübriide luua ja niisama jaburusi teha. Eelmisel aastal oli meil otsekui seisukohavõtuna muralivaba festival, sest maailma mastaabis on enamik tänavakunstifestivale läinud muralismi teed ja see on praegu kindlasti valitsev trend. Muralism on minu jaoks täiesti erinev kunstiliikumine tänavakunstist. Ma ei väida, et üks on halvem kui teine, aga minu enda jaoks on tänavakunst kindlasti huvitavam vorm, sest kunstnikul on rohkem vabadust tegutsemiseks.

Sinu reliikvia näib olevat vabadus. Oled punkarihingega kunstnik?

Jah! Aga mulle pole oluline mitte punk pungi enese pärast, vaid see vabaduse aspekt, mida punk eeldab ja taotleb. Minu jaoks seisneb tänavakunsti suurim võlu täielikus vabaduses. Et kunstnikul on seljakott värvidega seljas, ta kõnnib mööda tänavat ning võib teha ükskõik kuhu ükskõik mida. Ainuke, mis teda piirab, on omaenese südametunnistus.

Kuidas see vabaduse ja vastutuse suhe siin täpselt välja näeb?

Vastutustunde olemasolu on üks tänavakunsti aluseid. Tänavakunsti idee on keskkonnale midagi juurde anda, mitte sellelt midagi ära võtta. Vastutustunde piir jookseb läbi küsimuse, kas iga järjekordne töö pigem rikastab või rikub keskkonda?

Paljude inimeste silmis ei ole tänavakunst rohkemat kui peldikuseina toomine tänavale, seal väljendamist leidnud hoiakute ja esteetika rehabiliteerimine, kuulutamine kunstiks ja avalikuks hüveks...

Päris nii see siiski ei ole. Siin tuleb mängu seesama vastutus. Sest peldikuseinale on sobiv kirjutada rohkem asju kui kesklinna majaseinale. Asukoha valimine on iga tänavakunsti töö puhul hästi tähtis – kohati on asukoha valik vähemalt pool teosest. Vale asukoht võib nullida ka täiesti geniaalse teose.

Oskad sa tuua nii ühe positiivse kui ka negatiivse näite?

Edward von Lõnguse «Sure, koer!», mis asub Palamuse A&O kaupluse seinal, on väga kohaspetsiifiline teos, mis töötab käsikäes selle linna tähendusväljaga. Mulle meeldib ka Kairo seeria Supilinnas, kus ta maalib elektrikappidele selle linnaosa kohalikke elanikke. Eelmisel suvel oli Tartus üks välismaalt pärit grafiti-kirjutaja Aboy, kelle tegevuse peale oli päris suur hulk inimesi ärritunud, sest see printsiip, mille järgi ta oma teostele asukohti valis, oli hoopis teistsugune kui see, mida kasutavad Tartu kohalikud tegijad. Ta tegutses n-ö suure linna reeglite järgi. Näiteks kirjutas ta oma nime nii kunstimuuseumi kui ka keskraamatukogu peale. Kohalike jaoks on nimetatud hooned olnud seni selgelt teispool seda mõttelist piiri.

Edward von Lõnguse töö Palamuse kaupluse seinal. / Agnes Joala.

Millega tegeletakse «Stenciblity» festivalil?

Oleme jaganud oma festivali programmi mõtteliselt kaheks. Ühed on need üritused, mis suunatud tänavakunstnikele endile. Ja teine osa programmist on suunatud neile inimestele, kes ise tänavakunstiga ei tegele, kuid on asjast huvitatud. Siia mahuvad töötoad, diskussioonid, filmivaatamised, tänavakunsti tuurid jne. «Stencibility» soovib olla platvorm, mis pakub kunstnikule võimalust realiseerida oma loomingut võimalikult sõltumatuna.

Me oleme alati kunstniku poolt ning toetame teda igati. Näiteks üle-eelmisel aastal tahtsime teha pilti Rüütli tänavale Armastuse kohviku ühele suurele hallile seinale ning meil oli omaniku põhimõtteline nõusolek. Ta oli näinud kunstnike varasemaid töid, mis talle meeldisid, ent kui ta lõpuks selle konkreetse kavandi kätte sai, leidis ta, et pildil kujutatud inimesed on liiga kurvad. Ta oleks lubanud pildi tegemist üksnes juhul, kui neile rõõmsamad näod pähe teha. Me ei hakanud kunstnikuga seda varianti isegi mitte läbi rääkima, vaid otsisime kaks nädalat enne festivali algust teise seina ja nüüd on see töö hoopis Supilinnas Tähtvere tänaval.

Sepe Chazme mural Tartus Supilinnas. / Stencibility.

Kas seinadoonoreid leidub?

Maalitavaid seinu võiks alati rohkem olla. See on üleskutse seinaomanikele meie meeskonnaga ühendust võtma.

Igal idealistil – ja sina oled vaieldamatult üks neist – on oma personaalne utoopia. Milline näeks sinu kui tänavakunstniku jaoks välja ideaalne Tartu?

Ma arvan, et me olemegi juba selles punktis. (Naerab.) Olukord Tartus on ülimõnus. Kui teha vastutustundlikult, ehk siis valides hoolikalt nii töö asukohta kui ka sõnumit ning tehes kvaliteetselt, on tänavakunst siin täiesti aktsepteeritud.

Kas ka piisavalt väärtustatud?

Need kaks asja on omavahel tihedalt ja paratamatult seotud. Tänavakunst ei saa eksisteerida ilma toetava kogukonnata. Muidu see kunst ei püsiks ega ilmselt sünnikski. Ja samas jällegi: mida rohkem kvaliteetseid töid, seda rohkem toetust kogukonnas valdkonnale tervikuna. Tartu tänavakunsti ei hinnata mitte üksnes kohalike elanike silmis, vaid seda tullakse spetsiaalselt vaatama ka teistest riikidest.

Millised on kvaliteetse tänavakunsti teose tunnused?

Kvaliteet on, jah, suhteline mõiste. Minu jaoks on kvaliteetne tänavakunsti teos kindlasti harmoonias oma keskkonnaga ja kaotab osa või terve oma mõtte, kui see paigutada mõnda teise juhuslikult valitud kohta. Ka oskuslik tehniline teostus on väga tähtis kvaliteedi näitaja – et kui tekib autori kohta küsimus, kuidas ta küll seda oskab. Ebakvaliteetne töö või tänavakunsti kontekstis sodi on minu jaoks see, mis mitte midagi ei ütle; mille sõnumist ma aru ei saa või siis ei sobi antud sõnum sellesse konkreetsesse keskkonda.

Kui palju on Tartus kvaliteetseid tänavakunsti teoseid?

Appi! Seda on päris raske niiviisi öelda! Me oleme oma festivaliga teinud tänavakunsti kaarte, kus on neid teoseid kuskil saja kanti. Alates mitmekorruseliste majade seintest ja lõpetades väikeste löövate kleepsude või siltidega. Aga see nimekiri seal ei ole lõplik.

Kui pikk on keskeltläbi ühe tänavakunsti teose eluiga?

Tänavakunsti teose eluiga võib kesta vaid minuteid või hoopis kümneid aastaid. See teebki asja põnevaks ja ka väärtuslikumaks. Aga näiteks kõik «Stencibility» festivali seitsme aasta jooksul tehtud suuremad teosed on siiani alles. Neist mõnda on lihtsalt hiljem üle tehtud või täiendatud.

Kas mõni neist töödest on vahepealse ajaga sinu meelest kontseptuaalselt või esteetiliselt vananenud?

Ei ole. Minu meelest on need kõik ajale siiani vastu pidanud. Võib-olla ehk ainult üks teos kõige esimeselt festivalilt, kus pidasid dialoogi kaks karakterit: «Mis sul viga on?» – «Millest sa aru ei saa?». Seda meemi ei mäleta vist enam keegi. Aga kes mäletab, sellele on jällegi mõnus meeldetuletus kaheksa aasta tagusesse aega.

Kas usud, et mõni Tartu tänavakunsti töö võetakse millalgi riikliku kunstiväärtusena kaitse alla?

Minu isiklik unistus see küll ei ole. «Stencibility» eesmärk ei ole seinu maalida ainult tööde enda eksisteerimise nimel, vaid näidata head eeskuju ja ajendada ka teisi tegutsema. Mulle meeldib, kui keskkond muutub kogu aeg ja igasuguse kaitsmise asemel tahaksin ma hoopiski näha, kuidas tekivad uued dialoogid ja seosed.

Kuidas käib sinu esitatud kunstniku vabaduse ja vastutuse üksteise suhtes mõneti vastandlike ideaalidega kokku levinud praktika, mille käigus kunstnikud üksteise pilte üle joonistavad ja/või kirjutavad?

See on hästi huvitav teema. Ühest küljest räägime kogu aeg, et igaüks võib olla tänavakunstnik, et igaühel on õigus teha igale poole. Aga teisalt läheb teose ületegemise korral asi mõistagi kohe üsna isiklikuks. Minu seisukoht on see, et kui sa teed midagi tänavale, siis sa pead leppima sellega, et seal kehtivad tänavareeglid. Eks siin kehtib täpselt samamoodi see asukoha valimise printsiip – kui lisandused annavad midagi juurde, mitte ei võta ära, siis on see tegu põhjendatud.

Kui sageli on teoste ületegemist kellegi teise poolt viimastel aastatel Tartus juhtunud?

«Stencibility» kontekstis on kaks tuntud näidet. Kõigepealt prantsuse kunstniku MTO Soola tänava töö, mille alumisele servale kirjutati hiljem juurde mingi minu jaoks täiesti abstraktne tekst, mis ei haaku kuidagi originaaltööga. Ja seega ei täienda see minu jaoks kuidagi MTO pilti ega anna talle või ümbritsevale linnakeskkonnale mingit lisaväärtust.

Teine näide on Sõpruse silla alla 2015. aasta festivali ajal Edgar Tedresaare tehtud Toomas Hendrik Ilvese portree, mille peaosa asendas keegi tundmatu umbes nädal aega hiljem Vladimir Putini peaga ning kirjutas juurde teksti «Onu Vova teeb kõik korda!». Siin muutis täiendus minu meelest originaaltöö veel tugevamaks, tekitas uusi seoseid ja kõlapinda.

Edgar Tedresaare portree Toomas Hendrik Ilvesest Tartus Sõpruse silla all. / Agnes Joala.

Kas sa tajud tänavakunstnikuna mingit tsensuuri?

Ma tajun tsensuuri rohkem festivali korraldaja kui kunstnikuna. Ja sel juhul toimub see juba enne teose sündi. Mul ei lähe iialgi meelest ära Tartu tolleaegse linnakunstniku sõnad, kui ma läksin 17-aastaselt oma elu esimest seinamaali kooskõlastama: «Aga mis siis, kui kodanikud selle kohta küsimusi esitama hakkavad?» Paljud inimesed eelistavadki oma seinal näha neutraalset mitte midagi ütlevat ega küsivat kunsti ja see hirm ongi kõige suurem tsensuur.

Sisulise tsensuuri näitena meenub mulle juba jutuks olnud töö Sõpruse silla all, mis peale Putini pea ilmumist kõigest paar päeva hiljem kogu ulatuses linnavalitsuse otsusega halliks värviti. Enne seda jõudis Putini pea asemel mõne tunni olla ka Anonymuse mask, kuid otsus, mida võiks käsitleda tsensuurina, oli tehtud juba enne Putini põhjal.

Kas Tartu tänavakunstnikel on olnud kokkupuuteid politseiga?

Alatasa. Kuidas selline kokkupuude lõppeb, sõltub kõige rohkem inimesest mundri sees.

Teadmata autori(t)e lisandused Edgar Tedresaare tööle. / Agnes Joala.

Kuidas suhtud näiteks rongivagunite ülevärvimisse, mida aastate eest ka Eestis ööpimeduse varjus päris usinasti viljeleti?

See sarnaneb minu meelest rohkem ekstreemspordi kui kunstiga.

Isegi kui töö on kontseptuaalselt läbimõeldud ja ülimeisterlikult teostatud?

Selles kontekstis olen ma näinud vaid väheseid, mis oleksid kontseptuaalselt läbimõeldud. Adrenaliin ei tohiks olla tänavakunsti puhul eesmärk omaette. Aga kunstniku kohavalikust on päris hästi ja üheselt aru saada, et mis talle tähtis on. Kõik need, kes eelistavad oma töösid teha raskesti kättesaadavatesse kohtadesse, näiteks katuseäärtele või hoopis kesklinna hästi nähtavatesse kohtadesse, kus ööpäev läbi liigutakse, reedavad, et adrenaliin on selle protsessi osana nende jaoks oluline.

Mida arvad Edward von Lõngusele osaks saanud tunnustusest?

Põnev on jälgida, kuhu Lõngus edasi liigub, ja muidugi tunnen uhkust ka. Ta on andnud väga palju juurde Tartu tänavakunstile ja kindlasti olnud eeskujuks nii mõnelegi tänavakunstiga alustajale. Aga kahju on sellest, et näiteks nüüd, kui Lõngus tegeleb oma «Eesti 100» projektiga, tekib neid omavolilisi ja sõltumatuid teoseid järjest vähem ja vähem. Soovin, et see oleks mööduv periood, mitte fookuse lõplik muutmine.

Edgar Tedresaare lisandus omaenese tööle. / Agnes Joala.

Kui palju on Eestis sinu hinnangul aktiivselt tegutsevaid tänavakunstnikke?

(Mõtleb pikalt.) Umbes kakskümmend.

Ja kui paljud neist elavad ja tegutsevad Tartus?

(Vastab kiiresti.) Üheksateist! (Naerab ja parandab siis ennast.) Enamik kindlasti.

Kas Tartu on Eesti tänavakunsti pealinn?

Kahtlemata. Ja nii kaua kui mina siin linnas elan, see ei muutu.

Kas tänavakunsti õpetatakse või käsitletakse kohalikes kunstikoolides?

Mind kutsuti sel aastal Tartu Kõrgemasse Kunstikooli tänavakunsti loengut pidama. Sel hetkel, kui hakkasin õppekava ja muid pabereid täitma, sain aru, et ma ei taha sellega tegeleda sellises vormis. Mul on plaanis teha oma tänavakunsti õhtukool, mis on täielikult põrandaalune ja kus ei pea ühegi formaalsusega tegelema. Huvi muidu koolide poolt on olnud, aga ma pole eriti vedu võtnud, äkki keegi teine läheb mingi hetk.

Kui saaksid kunstniku ja festivali korraldajana teha kõike ja kõikjale, siis millise pildi ja millisele seinale sa teeksid?

Ma saangi ju teha kõike ja kõikjale. Mis mind takistab? Festivali korraldajana ma tahaks teha sõltumatut tänavakunstifestivali. Ainuke asi, mis mind takistab, on see, et ma pole veel välja mõelnud, kuidas see eksisteerida saaks. Praegu sõltume oma rahastajatest ning vastutame nende ees oma tegude pärast ega saa teostada kõike, mida sooviksime.

***

Festival

«Stencibility»

12.-18- juuni

Tartus, Viljandis, Narvas, Ahtmel

Tagasi üles