Sinu brauser on natuke ajast maha jäänud. Et kõik töötaks, nagu vaja, palun uuenda enda brauserit.
Küpsised aitavad meil teenuseid edastada. Meie teenuseid kasutades nõustute sellega, et kasutame küpsiseid. ROHKEM INFOT >

Videotutvustus: Tartuff kuulutas välja neli hõrku filmi

KOMMENTEERI PRINDI ARTIKKEL
«Moulin Rouge» | FOTO: Kaader filmist

Juba 12. korda muutub Tartu Raekoja plats Eesti suurimaks vabaõhukinoks, kui augusti teisel nädalal jõuab kuuel õhtul järjest hiiglaslikule väliekraanile 12 armastusest kõnelevat filmi.

Kavast leiab Austraalia tõelise eksootikapommi, Vanuatu pärismaalaste juures üles võetud «Tanna», mis kerkis tänavu komeedina mitteingliskeelse filmi Oscari kandidaadiks, ja Poolas kassarekordeid püstitanud draamakomöödia «Armastuse kunst», mis räägib sealse esimese seksist rääkiva raamatu väljaandmisest sügaval nõukogude ajal. Kumbagi filmi pole Eestis varem näidatud. Kerige allapoole ja vaadake treilereid!

USA populaarne noortefilm «Olla Charlie» jutustab äsja 18-aastaseks saanud noormehe võitlusest narkosõltuvusest vabanemise nimel. Moodsat klassikat esindab 16 aastat tagasi siinseteski kinodes vaatajaid lummanud muusikalifilm «Moulin Rouge», mis kandideeris kaheksale Oscarile ja võitis neist kaks.

«Tänavune kava tõotab tulla põnevalt mitmekesine,» ütles festivali programmijuht Helmut Jänes. «Oleme välja otsinud filme, mille teemakäsitlus võib tunduda üllatav ja leida laiemat vastukaja.»

PÖFFi armastusfilmide festival leiab tänavu aset 7.–12. augustini. Traditsiooniliselt näidatakse lisaks mängufilmidele Athena keskuses dokumentaalfilme ja osaleda saab arvukatel eriüritustel. Kõik mängufilmid on varustatud eestikeelse tõlkega ja vaatajatele tasuta.

Kokku tuleb Raekoja platsile 1500 istekohta. Tegu on Baltikumi suurima vabas õhus toimuva filmifestivaliga. Eelmisel aastal kogus Tartuff ligemale 18 000 külastust.

Aga nüüd filmidest lähemalt

«Armastuse kunst»

(«Sztuka kochania», režissöör Maria Sadowska, Poola)

1974. aastal ilmub Nõukogude Eestis tõlkeraamat «Avameelselt abielust» – esimene, mis räägib seksist. Selle avaldamiseks kulub kolm aastat. Menu on tohutu. Teos mõjutab mitut põlvkonda. Kõigil 1970.–1980. aastatel sündinud lastel ja nende vanematel on esimesest kokkupuutest selle valgustusliku väljaandega pajatada oma lugu.

Poolas tekitab samasugust furoori raamat «Armastuse kunst», mis ilmub 1976. aastal. Teose autoriks on seksuoloog Michalina Wisłocka ja see kujutab naise vaatepunktist kirjutatud teejuhti täiusliku seksuaalelu juurde. Poolakate maailmapilti muutva raamatu väljaandmiseks kulub veel rohkem aega kui Eestis, sest vastu võitlevad nii kommunistlik partei kui ka katoliku kirik.

Nüüd on see võitlus vormitud kaasahaaravaks, vaimuka dialoogi, suurepäraste näitlejate ja hea retrotunnetusega draamakomöödiaks, mille peale Poola publik on jooksnud tormi. 1,8 miljonit vaatajat räägib iseenda eest. Aga see film meeldib ka meile. Ja mitte ainult sellepärast, et käsitleb humoorikalt nõukogude korra absurdsust ja seksiga seondunud tabusid. Tegu on ühtlasi Michalina Wisłocka eluloofilmiga, mis jäädvustab selle raamatu kirjutamise juurde viiva dramaatilise teekonna, kust ei puudu ka isikliku elu pettumused ja üksindus.

Tõeline üllatusfilm Poolast, mis peaks silma särama panema ka tunduvalt noorematel kui kesk- ja vanemaealised.

«Tanna»

(režissöörid Bentley Dean ja Martin Butler, Austraalia)

Sellisest filmist ei ole võimalik mööda vaadata, eriti meiesugusel festivalil. Miks? Sellepärast, et nõnda eksootilist, samas lihtsat ja universaalset armastuslugu pole me juba ammu näinud. Vähe sellest. Filmi aluseks olevad sündmused ajendasid muutma selle peategelaste, Vanuatu saarestikku kuuluva Tanna saare edelaosas elavate, pisikest nivhaali (nauvhali) keelt rääkivate arhailiste hõimude traditsioonilist elukorraldust – tühistama kokkuleppeabielud.

Wawa ja Dain armastavad teineteist. Paraku peab Wawa naituma teise hõimu sõjamehega. Noored otsustavad järgida südame kutset ja põgenevad, seades ohtu nii enda kui ka oma hõimu tuleviku. Ilmselt saite juba isegi aru, et lugu sarnaneb Romeo ja Julia omale. Shakespeare'ilikuks ongi seda nimetatud. Näitlejatena on eranditult kasutatud pärismaalasi, kohalike hõimude liikmeid. Nad on ehedad ja vahetud. Tegelikult on see kollektiivne looming. Daini osatäitja näiteks sai rolli pärast seda, kui oli üksmeelselt valitud hõimu kõige... nägusamaks noormeheks. Stsenaariumgi on nende näpunäidete järgi valminud.

Kohati romantiliselt paksuvärvilises, aga igal juhul relvitukstegevalt siiras teoses on olulisel kohal veel lummavad loodusvaated, iseäranis seismiliselt aktiivne Yasuri (Yahuli) vulkaan, mida pärismaalased pühaks peavad. Filmil on ka etnograafiline väärtus. Pole siis ime, et Ameerika filmiakadeemia selle Austraalia esitatud linateose tänavu viie mitteingliskeelse filmi Oscari kandidaadi sekka valis. Ja Veneetsias võitis see publikuauhinna.

«Moulin Rouge»

(režissöör Baz Luhrmann, Austraalia-USA)

Austraalia režissööri-stsenaristi Baz Luhrmanni pöörast muusikali «Moulin Rouge» saab pidada 21. sajandi versiooniks 19. sajandi lõpus Pariisis aset leidnud armastusloost, mis sunnib teid vaimustusest suud ahmima kuni lõputiitritena välja, ning tõdema, et midagi sarnast pole te kunagi varem näinud.

Nicole Kidman kehastab Satine'i, lavatähte menukas kabarees, mida külastab dekadentlik eliit. Ülimalt seksapiilse kurtisaani võlude kütkesse langevad kõik, kes temaga kohtuvad, ja nii juhtub ka Ewan McGregori mängitud noore kirjaniku Christianiga. Nende armuloo tagajärjed on aga skandaalsed.

Visionäär Baz Luhrmanni jutustus kirest, armastusest ja ihast köidab vaatajaid haarava muusika ning hämmastava montaažiga. Filmis kõlab küll hulgaliselt selliseid hitte nagu «Diamonds Are a Girl's Best Friend» või koguni «Smells Like Teen Spirit», aga täiesti uues ja ootamatus seades.

Kahe Oscariga pärjatud film kuulub Luhrmanni nn punase kardina triloogiasse, kuhu kuuluvad veel filmid «Ainult peotants» («Strictly Ballroom», 1992) ja «Romeo ja Julia» (1996), kust algas ka noorukese Leonardo DiCaprio tähelend.

«Olla Charlie»

(Being Charlie, režissöör Rob Reiner, USA)

Dramöödia räägib noormehest nimega Charlie (Nick Robinson). Charlie on pärit kõrgklassi kuuluvast perekonnast. Kuid alati ei tähenda see olla kaitstud ühiskonna pahupoole eest. Nõnda ongi noormees viimased eluaastad veetnud kõikvõimalikes rehabilitatsioonikeskustes. Viimases võtab ta vastu ka oma 18. sünnipäeva. Täisikka jõudnuna leiab Charlie, et aeg igasuguste keskustega lõpparve tegemiseks on küps. Nõnda põgeneb ta tagasi vanemate uhkesse villasse, jättes endast maha vaid puruksvisatud kirikuakna.

Paraku ei oota Charliet kodus võimas vastuvõtupidu, vaid kuberneriks pürgiva isa (Cary Elwes) ultimaatum: kas tagasi võõrutuskliinikusse või tänavale. Taoline suhtumine vaid kasvatab noormehe viha nii oma perekonna, ühiskonna kui ka võõrutuskliinikute vastu, mille ta leiab kõik silmakirjalikud olevat. Uues keskuses tutvub ta aga tüdrukuga, kelle nimi on Eva (Morgan Saylor).

Eva tundub olevat samuti ühiskonna poolt juba eos hukka mõistetud ning koos leiavad nad ühise keele, mis aitab neil järgmised kuud kainena püsida. Eva otsustab aga, et see ei ole see, mida ta elult tahab, ning põgeneb. See viib omakorda sihi ka Charlie silme eest. Järgneb tugev ahelreaktsioon, mis viib noormehe tagasi tema vanasse maailma, ajab ta vanemad meeleheitele ning samuti juhtub midagi väga halba ta parima sõbra Adamiga (Devon Bostick).

Tagasi üles