Sinu brauser on natuke ajast maha jäänud. Et kõik töötaks, nagu vaja, palun uuenda enda brauserit.
Küpsised aitavad meil teenuseid edastada. Meie teenuseid kasutades nõustute sellega, et kasutame küpsiseid. ROHKEM INFOT >

David Lynch ehk ära vaata kardina taha

Kinos Artis peetakse Hollywoodi autorikino ühe esinumbri eriprogrammi

KOMMENTEERI PRINDI ARTIKKEL
Saada vihje
Filmimees, maalikunstnik, muusikamees ja transtsendetaalse meditatsiooni autoriteet ning niisama veider mees David Lynch filmis Art Life | FOTO: Kaader filmist

Kinos Artis näidatakse David Lynchi eriprogrammi. Selle käigus saab näha nii viimasel Veneetsia filmifestivalil tähelepanu äratanud dokfilmi Lynchist kui ka paljude arvates Lynchi absoluutset meistriteost «Blue Velvet». Samuti viimase võtteperioodist pärit footage’ist kokku pandud teost nimega «Blue Velvet Revisited», mis küll suurt midagi ei anna, sest sedalaadi Super8 uduse kvaliteediga impressionistlikku mälumaterjali voolab tänapäeval nii palju sisse, et see on meie mehhaaniliselt reprodutseeritavad mälestused vaata et lõplikult devalveerinud. Arvestades seda, et telekanalites jookseb «Twin Peaksi» kolmas hooaeg, mis on osutunud kuulu järgi üllatavalt haigeks ja segaseks ning seda isegi üle ootuste, on eriprogrammgi väga kohane. Nagu ütleb klassik: on aeg meenutada.

«David Lynch: Art Life» keskendub eelkõige Lynchi tegevusele maalikunstnikuna, jõudes lõpuks ka otsapidi filmideni. Kuna temast on varemgi dokfilme tehtud, siis miks mitte läheneda sellise nurga alt. Tõsiasi on seegi, et Lynch just maalikunstnikuna alustas ja tundub, et ka lõpetab. Stseenid Hollywood Hillsi koduses maalistuudios näivad olevat maapealse õnne ekvivalent. Mis võiks olla parem kui ringi tatsata, pintslid käes, ning maast laeni akendest Los Angelese panoraami vaadata ja selle vahelt hirmsaid, kuid siiski rahulikke kujutisi lõuendile pigistada, selle asemel et väsitavat võttemeeskonda karjatada.

David Lynch: Art Life / Kaader filmist

«Art Life» lõpeb kinomeistri esimese filmi «Eraserhead» ontoloogiasse puurimisega. Film liigub omamoodi lynchiliku sammuga, see tundub pealispinnal, see tähendab siis Lynchi isikuna isegi pisut igav ja uinutav, kuid keerab su lõpuks tema veidrasse maailma nagu suitsuaukudega vaipa. Nii Lynchi isik kui looming on natuke fookusest väljas, mis võimaldab sel libiseda kuhugi taju äärealadele, kuhugi aju perifeersematesse piirkondadesse, kus meid varitsevad erinevat sorti öised varjud. Seoses «Eraserheadiga» meenub, kuidas kunagi raamatupoes töötades käis seal küllatki regulaarselt keegi vanamees, kellel oli meelekohas mingisugune marrastus ja juuksed peas püsti. Millegipärast kutsusime kolleegiga teda Eraserheadiks. Üldse mitte halva pärast.

Üks mälestusväärsemaid jutte sellest filmist on järgmine. Noor David Lynch oli kuhugi keldrisse rajanud väikese laboratooriumi, kus ta katsetas elu ja surma vaheliste piirjoontega või nagu on öelnud filosoof – anorgaanilise seksapiiliga. Tal oli seal erinevas mädanemisastmes puuvilju, surnud lind, hiir jne. Ta kutsus oma isa laboratooriumisse külla (isa oli põllumajandusteadlane, Lynch kirjeldab oma lapsepõlve idüllina). Kui ta isaga pärast keldritrepist üles läks, Lynch ees, isa järel, vaatas ta korraks tagasi ja nägi isa näol kummalist valulist grimassi, pärast mida isa ütles: David, ära kunagi lapsi saa.

Tõlgendamise vastu

Lynchi tõlgenduse järgi sai isa temast natuke valesti aru. Ilmselt tuleb arusaamise küsimus ka Lynchi filmide puhul kõige sagedamini ette. Tõlgendusvõimalusi on palju ja Lynch pole neist ühtegi kunagi kinnitanud. Ja mida sa seal ikka kinnitad, tõlgendamine ongi üsna tüütu ja õigustatult tänamatu tegevus. Minu enda kogemus on jätnud sellise mulje, et tõlgendama asuvad eelkõige need, kel ei teki teosega mingisugust sidet. Tõlgendamine tundub olevat pigem kui pealesunnitud võimalus asjaga natukenegi suhestuda, sest kõige hirmsamaks peetakse ikka seda va tühjusetunnet.

Lastest aga niipalju, et lapsi Lynch ikka sai ja üks mu lemmikkaadreid «Art Life’is» on see, kus ta kuulab oma väikese tütrega arvutist enda tehtud muusikat, seda veidrate venivate slide-kitarri käikudega ja mõistagi tontlikku «Mulholland Drive’i» bluusi. (Kord sõitsin väga hilise bussiga Ida-Virumaale. Akendest ei paistnud midagi, eeldada võis tuhamägede, kaevanduste, maa-aluste nõgiste nägude ja muu industriaalselt tavapärase kohalolu. Ilma et oleksin seda eelnevalt plaaninud, otsisin aparaadist välja Lynchi muusika ja miski poleks suutnud sel hetkel õnnestunum saatja olla. Bussi pime sisemus ja õhu pime välimus, mõni üksik tuleke nii sees kui väljas kusagil väheldaselt helendamas.

Eraserhead / Kaader filmist

Ka Lynch on tunnistanud, samuti tema filmid osutanud, et teda huvitab tööstus. Mind huvitab masinavärk, on ta öelnud. Nii tehas kui kitš on esteetilises mõttes märkimisväärselt erinevad, kuid siiski võrdväärse süsteemsusega ilmnevad masinavärgid ning mõlemat Lynch armastab. Kollektiivsesse alateadvusse kindla pesa rajanud, kuid seal lekkimist alustanud popkultuursed kujutised ja nende tööstuslik, absurdne ja söövitav kiirgus on ju Lynchi loomingu üks elevante, millel see maailm püsib.)

Huvitav oli ka lugu, kuidas noor David Lynch läks esimest korda Bob Dylani kontserdile. Ta oli nii väike, selgitas Lynch kogemust kaadritaguses kõnes ja jäi mulje, et ta mõõtis Bob Dylani pikkust pöidla ja nimetissõrme vahel. Bob Dylan oli Lynchi arvates pöialpoisi suurusega, sest Lynch ei võtnud oma esituses arvesse optilisi efekte. Kuulanud paar lugu ära, otsustas ta lahkuda. Kuhu minek, küsis toanaaber, kes oli ühtlasi suur Dylani fänn. Lähen ära, vastas Lynch. Mitte keegi ei lähe Dylani kontserdilt ära, ütles selle peale naaber. Go f*ck yourself, sõnas Lynch seepeale naabrile. Pärast seda nad enam toanaabrid polnud.

Blue Velvet- Jeffrey (Kyle MacLachlan) on võtnud kapist piiluda seksuaalakti. / Kaader filmist

«Blue Velvet». «Blue Velvet» räägib loo Kyle MacLachlani kehastatud ontlikust noormehest Jeffreyst, kes elab idüllilise pealispinnaga Ameerika väikelinnas (MacLachlani tegelaskuju nii «Blue Velvetis» kui «Twin Peaksis» tundub lähtuvat eluloolisest tõigast, et nooruspõlves oli Lynch skaut). Peaaegu esimeses stseenis leiab ta murult kellegi kõrva. See käivitab jutustuse, mis viib ta linnakese elu veidramatesse ja tumedamatesse kihistustesse, kus tegutsevad näiteks Isabella Rosselini mängitud lauljatar Dorothy ja tema sadistlik või masohhistlik kummalise iha objekt Frank (Dennis Hopper).

Üks mu lemmikkohti selles filmis on järgmine. Öine stseen. Hopper on MacLachlani teadmatusse kaasa tõmmatud. «Mis õlut jood?» küsib Hopper. «Heinekeni,» vastab MacLachlan. «Heinekeni?! F*ck that s*it!» karjub maniakaalne Hopper. «Pabst Blue Ribbon!» Ühesõnaga on ainus mõeldav ja joodav õlu tema hinnangul Pabst Blue Ribbon.

Uue keele looja

On ka väidetud, et David Lynchi mainstream’i ja art-house’i kino piiril elava loominguta poleks olnud seda ruumi, kuhu tekkis näiteks Quentin Tarantino (David Foster Wallace’i sõnad). Ehk siis selliseid obskuurseid popkultuuri referentspunkte ja mõttetuna tunduvaid dialooge armastav sünteetilise olekuga kino. Tarantino on Wallace’i hinnangul lahjaks lobiks muudetud Lynch. Pabst Blue Ribbon. Kinojaloost mäletame ju ka austria tummfimimeistrit Georg Wilhelm Pabsti, kelle 1929. aasta filmi «Pandora laegas» naispeategelane kandis nime Lulu. Lulu on ka Lynchi 1990. aasta filmi ja ühtlasi tema ainsa Cannes’i Kuldse Palmioksa võitnud «Wild at Hearti» Laura Derni mängitud naispeategelase nimi. Arvan muide alandlikult, et see eelnev on täielik ületõlgendus.

Ikka on huvitav mõelda, kuidas keegi on loonud uue võimaluse näha või rääkida. Nii nagu lõid Henri Bergson ja Marcel Proust võimaluse minevikku mäletada, James Joyce teadvuse siseruumis ringi konnata, Kafka bürokraatiamasinast kõneleda, on ka Lynch andnud paljuski keele või vormi sellele, et saaksime sõnastada veidrat. Lynchilik on pea sama sageli ette tulev omadussõna nagu näiteks kafkalik. Paljud argiselt nihestavad fenomenid hinnatakse kõigepealt lynchilikeks. Ka on Lynch oma filmidega tugevasti sisendanud lohutavat tõdemust, et keegi pole õnnelik. Lynch on stoiline ja pessimistlik ning see on maailmas kasulik kompass.

Mainitud David Foster Wallace’i üks esimesi mälestusi Lynchist filmi «Lost Highway» võtteplatsil oli järgmine: Lynch jõi tihti kohvi ja käis tihti puu taga pissul. Miks puu taga? Aga ikka sellepärast, et kui ta oleks nii sageli võtnud ette käigu võrdlemisi kaugel asuvatesse ametlikesse WCdesse, poleks filmivõtetega eriti kuhugi jõutud.

Film

«David Lych: Art Life»

Režissöör Jon Nguyen

USA 2016

Kinos Artis 17. juunini

«Blue Velvet»

USA 1986

Viimane seanss Artises täna kell 19.30

Tagasi üles