Sinu brauser on natuke ajast maha jäänud. Et kõik töötaks, nagu vaja, palun uuenda enda brauserit.
Küpsised aitavad meil teenuseid edastada. Meie teenuseid kasutades nõustute sellega, et kasutame küpsiseid. ROHKEM INFOT >
Postimees 160 Juubeli puhul loe seda lugu tasuta!

Märt Meos: Eesti teatril napib tulevikuvisiooni

Suur intervjuu

2
KOMMENTEERI PRINDI ARTIKKEL
Saada vihje
Produtsent Märt Meos. | FOTO: SANDER ILVEST/PM/SCANPIX BALTICS

Silmapaistva erateatri R.A.A.A.M asutaja ja üks Vaba Lava idee autoritest ning juhatuse liige Märt Meos on mures, sest osa teatrites ja kultuuriministeeriumis soovitakse jõuga kinni hoida vanast süsteemist, aga sisule ei mõelda.

Teatrikunsti ellu jäämiseks tuleks asju ümber korraldada, selles on Meos kindel, sest riigil pole mõtet muutumatu rahavooga kinni maksta endisi riigiteatreid, tänaseid sihtasutusi, kui meil pole tugevaid suure lava lavastajaid ja inimesi, kes tahaksid neid teatreid kunstiliselt juhtida.

Et tänast, aga eelkõige tulevast olukorda parandada, peab Meose arvates panustama haridusse, eriti lavastajaõppesse. «Kui me ei suuda lavastajaõpet siin vajalikul tasemel üleval pidada, ja me ei suuda, siis tuleb tugevamatele noortele luua tingimused minna õppima mujale.»

Samuti on Meos kindel, et erateatrite rahastamine ei tohiks jääda ainult tegijate endi ning Eesti Kultuurkapitali mureks. Meos on missioonitundega ja tegude mees, seega ei juhi ta ainult probleemidele tähelepanu, vaid pakub järgnevas intervjuus välja ka lahendusi.

Oleme jõudnud seisu, kus pole vahet, kes on teatris kunstiline juht, põhimõtteliselt võivad kõik olla. Kuid kunstiline juht võiks olla siiski see, kes hoiab oma energiaga truppi koos, hoolib näitlejate arengust, repertuaarist. Kui meil selliseid inimesi pole, siis võib-olla peaksimegi loobuma kunstilistest juhtidest.

-Tulite just Venemaalt, miks on R.A.A.A.M.-ile ja teile see suund oluline?

Venemaal on 700 teatrit ja kui ka enamik on kehvad, siis sadakond teatrit on täiesti arvestataval tasemel. See suund on oluline peagi avatava Vaba Lava Narva teatrimaja tõttu, vaja on nendega kontakti hoida, Narva Vaba Lava käivitamisel on ka nende abi vaja.

-Kui palju on sealsetes teatrites olukord viimasel ajal muutunud?

Pingeliste aegade tõttu on nad läinud huvitavamaks, seal on pead tõstab uus ja elujõuline lavastajate põlvkond. Venemaa suured teatrinimed hoiavad kokku. Kui juhtub mingi jama, siis isegi kui neil pole kunstiliselt sarnased vaated, tehakse ühisrinne.

Meid pole tsensuur puudutanud. Käime seal, kuhu meid väga oodatakse. Oleme R.A.A.A.M.-i lavastusega viis-kuus korda Venemaal käinud ja osalenud peaaegu kõigil suurematel festivalidel. Mängime põhiliselt 600–800-kohalistes saalides «Libahunti» (lavastanud Sergei Potapov). Rahvas on vaimustes, aplaus kestab pikki minuteid, muuhulgas võitsime sellega festivalil Baltiski Dom Peterburi teatrikriitikute eripreemia. Seal olid kõik suured nimed kohal, kaasa arvatud Andrei Mogutši oma lavastusega «Äike», mis võitis nüüd aprillis Kuldsel Maskil Venemaa aasta parima lavastuse preemia.

Just mängisime Tatarstani pealinnas Kaasanis «Libahunti» ja Ameerika Ühendriikide ning Ungari festivalikorraldajad tulid spetsiaalselt meie pärast sinna. Tänu Kaasani etendustele oleme nüüd kutsutud Budapesti festivalile ja novembris 2018 toimub 2–3-nädalane USA gastroll. Paraku pole Eesti festival draamamaa.weekend kolm aastat meie lavastusi programmi pannud.

Sergei Potapovi lavastus «Libahunt», kus mängivad Martin Kõiv, Ivo Uukkivi, Piret Simson, Mari Lill, Kristo Viiding ja Liisa Pulk, fotolt puudub Kristiina Hortensia Port. / R.A.A.A.M.

-Miks?

Viimane kord vastati näiteks nii: «Oleme asja põhjalikult kaalunud ja arutanud, vaadates selle aasta showcase’i kujunevat programmi, siis kardame, et suurel laval mängitav «Libahunt» jääb peaasjalikult kaasaegse etenduskunsti väikevorme otsivatele festivalikülalistele võõraks.»

Ma ei saa isegi aru, mida see tähendab. Põhjendusega kaasnes soovitus trükkida flaiereid, mida siis koos väikse presentatsiooniga saaksime jagada.

Ega mul ju tegelikult olegi Eesti festivale vaja. Näiteks just tuli kutse hinnatud Santiago MILile, kus mängime jaanuaris 2018 viis etendust järjest. Minu mure on selles, et kui meie pärast on festivalide korraldajad nõus sõitma Venemaale, siis Eesti kultuurile oleks palju parem, kui nad tuleksid hoopis siia, näeksid rohkem eesti teatrit.

Kui ministeeriumi ametnik küsib minult, miks mina ja Vaba Lava peame rahvusvahelise suunaga tegelema, siis see on hämmastav. Kas seda tohivad teha ainult väljavalitud?

-Ütlesite, et Venemaal hoiavad teatritegijad ühte. Kuidas Eestis olukord on?

On olnud positiivset. Näiteks 2008 pandi seljad kokku ja kuigi oli palju variante, otsustati solidaarse kärpimise kasuks.

Praegu on olukord segane. Teatrite tegevustoetuste rahastuskomisjoni ei huvita eriti sisu ja efektiivsus. Kuidas muidu seletada, et R.A.A.A.M. kui 2017. aasta teatriauhindadel üks enim nominatsioone saanud teater oli veel paar kuud tagasi rahvuskultuuriliselt ebaoluliste teatrite nimekirjas, kes 2018. aastast ministeeriumilt enam toetust ei saa. Seda otsustas komisjon, kuhu ei kuulunud mitte ainult ametnikud, vaid näiteks ka teatris palju käiv Jaak Allik.

Siis võib arvata, et rahvuskultuuriliselt pole olulised ka aastate jooksul tellitud 35 Eesti kultuuriloolist näitemängu. Olulised pole ka rahvusvaheliselt võidetud preemiad.

Viis nominatsiooni on sama palju, kui oli Eesti Draamateatril – ja Draamateatril oli hea aasta –, kui arvestada maha tehniliste töötajate nominatsioonid, sest R.A.A.A.M.-is töötab ju üks inimene ja tehnilisi töötajaid pole. 2005. aastast oleme saanud alati vähemalt ühe nominatsiooni, v.a 2016, mis oli «Libahundi» aasta, lavastuse, mis on nüüd pälvinud suurt rahvusvahelist tähelepanu.

«Libahundi» kottimine Eestis on aga muidugi omaette teema. Intriigi, et kutsusin meie klassika tippteost lavastama jakuudi, neelas osa teatrikriitikuid täiega alla. Võõrast jakuuti tembeldati asjatundmatuks ja paradoksaalne, et lavastus räägibki just sellest «tammarulusest». Järelikult on «Libahunt» endiselt väga aktuaalne. Võõras jakuut oli aga just see, kes näitas meile, et Kitzbergi ja «Libahundi» koht on teiste maailma suurte klassikute seas. Seda võib ükskõik kus maailmas mängida. Meil ei tahetud seda uskuda.

-Kui palju olete teie võtnud osa teatrite uue rahastusskeemi väljatöötamisest?

Annan endale aru, et töögruppides osalemiseks olen liiga palju Eestist ära. Suhtlen inimesega, kes seal on, me räägime läbi. Fakt on see, et riigi raha peab jagama läbipaistvalt ja mõõdetavatest kriteeriumidest lähtuvalt.

Olen 20 aastat teatri juures olnud ja R.A.A.A.M.-i teinud, selle aja jooksul on saanud selgeks, et rahajagajad ei suuda otsustada, kas me oleme teater või ole. Kuidas R.A.A.A.M. on projektiteater, kui viimase kolme aasta jooksul on olnud 11 esietendust ja mängime aastas üheksat lavastust? Kokku on minu produtseeritud 45 lavastust.

Teatritele jagatakse kokku suurusjärgus 30 miljonit eurot, millest 1,7 miljonit läheb väiketeatritele. Kui võtame nimekirjast välja kolm erateatrit – Krahl, VAT ja Theatrum –, siis ülejäänutele jääb 520 000 eurot, alla kahe protsendi kogu rahastusest, ja see on see, mille kärpimisega tahetakse revolutsiooni teha. Tegelikult ametlik statistika lausa nõuab, et väiketeatrite rahastamise osakaal peaks vähemalt kahekordistuma. Aga tegelike muutusteta on mugavam jätkata, ei pea nägema laiemat pilti, ei taheta näha.

-Miks?

Kaitstakse endisi riigiteatreid. Väidetakse, et alati on nii olnud ja seda ei saa muuta. Ega see päris õige ole. Teatrid riigistati 1940. aastal ja enne seda olid seltsid, st põhiliselt kolmas sektor. Seltsid rentisid teatrimaju. Praegu on arutatud ka, kas lüüa teatrimajad ja trupid lahku. Olen sellega päri. Esiteks annab see teatritrupile vabamad käed tegeleda ainult loominguga, ei pea muretsema kinnisvara eest, teiseks teeb see süsteemi läbipaistvamaks.

Praegu varjutakse paljuski kinnisvara haldamise taha. Seda tuuakse ka üheks põhiargumendiks, miks ei saa midagi muuta, kuna teatrimaju tuleb töös hoida. Lahkulöömine annaks truppidele võimaluse mitte olla sõltuvuses kinnisvarast ja looks parema võimaluse ilmselt ka truppide liikuvusele.

Nõukogudeaegne mõtlemine teatris jätkub. Ainult et kui toona kavaldasime väikeste edukate rehepappidena Moskvat üle ja see õnnestus meil hästi, siis nüüd kavaldame iseennast üle. Saamata aru, et Moskva on kauge minevik ja raha tuleb nüüd meie endi taskust. Sellepärast on vahel kainestav panna asjadele ka hinnasildid külge ja asjade üle arutleda.

Arvan, et praegu on Eestis vaja nii suuri repertuaariteatreid kui ka erateatreid. Kui aga väiketeatrite rahastus tuleks ainult kultuurkapitalilt, siis hävitaks me 20 aastaga võidetud mitmekesisuse. Alles jääksid ainult üksikud projekte tegevad kooslused. Elujõulised ja riske võtvad väiketeatrid kaoksid. Samas jääksid hätta ka juba loodud etenduskunstide keskused, kuna nende programm on otseselt sõltuvuses elujõulistest väiketeatritest.

Pooldan ka AITA süsteemi uuesti rakendamist. See pole kõige ideaalsem, aga paremat pole me suutnud välja mõelda. AITA süsteemi rakendamisel on teatrite rahastamine läbinähtavam ja seda ka omavahelises võrdluses. Võib ainult aimata, miks osa selle vastu on.

Produtsent Märt Meos. FOTO:SANDER ILVEST/POSTIMEES /

-Ehk on siiski veel mingi võimalus?

Lisarahastust tuleks leida. Üks võimalus on kohalikud omavalitsused. Ministeerium väidab, et suured maakonnateatrid on vajalikud kohalikele kogukondadele. Ma usuks seda siis, kui kohalik kogukond võtaks rahastusest osa. Suurepärane näide on Kuressaare, mis toetab Kuressaare Linnateatrit 50 protsendi ulatuses eelarvest. Ja keegi ei saa Kuressaare Linnateatrile midagi ette heita – Saaremaal tahetakse seda teatrit!

Soomes maksab näiteks kolmandiku omavalitsus, kolmandik rahast tuleb piletitulust ja ülejäänud kolmandiku annab riik. Kui kohalikud omavalitsused tasuksid näiteks viis protsenti väikelinnade, Rakvere, Ugala ja Endla eelarvest, siis vabaneks umbes 150 000 eurot aastas. Selle rahaga saaks väiketeatrid juba palju korda saata. Kui jõuaksime kunagi kolmandikuni, siis oleks vabanev summa peaaegu miljon.

-Kas olete sellest rääkinud?

Palju. Mulle vastatakse, et kohalikud omavalitsused ei saa hakkama. Praegu käib haldusreform ja just praegu oleks hea teatrite rahastamist muuta, rääkida kohalike omavalitsustega, sest väidetavalt tekivad ju tugevamad omavalitsused.

Kui jätame korraks raha kõrvale ja mõtleme suurte teatrite sisule, siis näeme, et nad on keerulises seisus. Mida oleme teinud selleks, et meil oleks suuri teatreid teha ja juhtida tahtvaid inimesi? Mida oleme teinud, et meil oleks suure lava lavastajaid?

Ma olen väikse teatri esindajana näiteks aidanud Peterburi õppima kolm inimest. Nad tulid küll poole pealt tagasi, aga arvan, et suuresti Peterburi õpingute kogemuse pealt tegid kaks neist Eesti Draamateatris «Väljaheitmise», kolmas sai juba aasta varem parima meesnäitleja preemia. Tagantjärele võib öelda, et isegi see aasta õpinguid läks asja ette.

Nüüd võtab Lev Erenburg uue kursuse, seekord lavastajate oma. Mina ei peaks tulevaste teatrijuhtide koolitamisega tegelema, aga kuna Erenburg on valmis jälle proovima vene keelt mitte oskavate Eesti noortega, siis ajan jälle ühte kampa kokku, aitan neile raha leida ja ülikooli sisse saada. Tegelikult peaks sellega tegelema suurte teatrite juhid, neil on ressurssi rohkem. Pealegi võiks nemad muretseda, kes teatrid üle võtaks. Aga kõik ajavad oma ninaesist vagu ega mõtle suuremalt, keegi ei tegele sellega, mis saab kümne aasta pärast.

Eesti Draamateatri lavastus "Väljaheitmine", kus peaosas rokib Kriso Viiding. / Maris Tomba

Leedulastel on loodud spetsiaalne fond, mis aitab noortel välismaale õppima minna. Meil peavad noored ise sellega tegelema, see on keeruline ja kallis. Nad loobuvad, sest Eestis on konkurents nõrk ja saab nagunii mõnes teatris lavastada.

Kui näeme, et esimesi töid tegev lavastaja on huvitav, siis võiks temaga võimalustest rääkida. Isevoolu lastes raiskame ressurssi ja nii mõnigi noor on meil jäänud peitu, me pole neid märganud ega aidanud.

Eestis on suur probleem suure lava lavastajate puudus. Samuti pole meil inimesi, kes sooviksid ja tahaksid üle võtta suuri riigiteatreid. Nende probleemidega tuleks tegeleda.

-Kas Eesti teatri üks probleem on provintsistumine?

Kindlasti. Siin on mitu põhjust. Esiteks on meie teatri juured Venemaal, Panso tuli Moskvast, teatrivõrgustik on meile nõukogude ajast pärandatud. Kuid Venemaa ukse oleme nüüd täiesti kinni tõmmanud. Poliitilised põhjused on mõistetavad, kuid samas tean, et Venemaa teatrikoolid on endiselt väga tugevad, sest sealsetel autoriteetsetel lavastajatel on auasi võtta endale kursus. Neid koole hoiab tugevana konkurents.

Läänes on teistsugune teatrisüsteem ja sealse kooli lõpetanud pole valmis siin suuri teatreid juhtima. Kes on sealt tulnud, neil on meie süsteemis üldjuhul raske läbi lüüa.

Praegu tundubki mulle, et oleme peata, peaksime teatri ellujäämiseks asju ümber korraldama, ent selle asemel hoiame kramplikult kinni vanast vormist ja jätame sisulise poole täiesti tähelepanuta. Oleme jõudnud seisu, kus pole vahet, kes on teatris kunstiline juht, põhimõtteliselt võivad kõik olla. Kuid kunstiline juht võiks olla siiski see, kes hoiab oma energiaga truppi koos, hoolib näitlejate arengust, repertuaarist. Kui meil selliseid inimesi pole, siis võib-olla peaksimegi loobuma kunstilistest juhtidest.

Kui öeldakse, et pole kedagi võtta, siis ma küsiksin nendelt 50+ teatrijuhtidelt: mida te, mehed, olete viimased 20–30 aastat teinud? Kas olete kedagi kasvatanud, saatnud kaugemale õppima, käinud ministeeriumis rääkimas, et selleks loodaks fond?

-Samas on näiteks vennad Piigid või Henrik Kalmet öelnud, et nad siiski ei taha seda suurt vastutust, tahavad teha oma Kinoteatrit.

Jah, loomulikult, sest kui sa ütled neile seda lambist, siis nad tõmbuvad tagasi. Noortega tuleb teha pikemaajalist tööd.

-Usun, et teile on tehtud ettepanek asuda mõnda suurt teatrit juhtima.

Kusjuures isegi ei ole.

-Aga toimunud on ju konkursid?

Ükski normaalse mõistusega inimene ei astu 20 aastat ametis olnud sauruste kõrvale. Küsimus on selles, kas võtad vastutuse või ei ja mille eest oled nõus vastutust võtma. Mina olen võtnud praegu vastutuse ehitada Narva teater ja see seal käivitada ning see on mitu korda hullem kamikaze kui mõne juba olemasoleva teatri juhtimine, mis on sisuliselt vastutusest prii.

-Kuidas nii?

Kui teatris on juhtimisvead, siis mis on juhtunud? Sisuliselt mitte midagi. Isegi härra Paiga, kes viis teatri suurde miinusesse, ei juhtunud midagi. Ta pidi lihtsalt lahkuma, aga on juba mitu korda jälle uuesti kuskil välja ilmunud ja jälle juhina. See pole vastutus.

Kui alustasime Vaba Lava, siis rõhutati mulle mitu korda, et mind usaldatakse, kuid kui ma hävin, siis tähendab see minu lõppu, et minu projektid ei saa enam raha. Sama on Narvaga.

-Narva teatrimaja avatakse 2018. aasta septembris. Kas Narva on huvitatud teatrimajast?

Narva linnavõimudega on kaasrahastuse osas esialgu keeruline, kuid rahvas tekitame huvi. Soovime seal teha ka Narvast rääkivaid lavastusi. Kindlasti on oluline kutsuda ellu Läänemere maade festival, kus osaleksid Venemaa, Skandinaavia ja Balti riigid.

-Narva teatrimaja ei ole venekeelne?

Võimalik on teha mõlemas keeles, loomulikult peame mõtlema subtiitritele ja tõlkele. Praegu meil selleks raha pole, eks peab jälle kuskilt välja võluma. Narva teatrimaja ehitamine on valitsuse otsus, suurepärane otsus, kuid peaksime mõtlema ka sisu loomisele. Praegu on riik otsustanud Narva teatrimajale eraldada 250 000 aastas kümne aasta jooksul, see on mõeldud maja ülalpidamiseks ja ehituse katteks.

Olen pakkunud välja, et võiks teha konkursi. Valime kolm lavastusideed, anname kõigile 10 000 eurot ja võimaluse teha proove tingimusega, et esietendus toimuks Narvas, aga ministeerium pole veel selle idee taha tulnud.

Kui teatrite uus rahastamiskord kaotab ministeeriumi eelarvest väikesed teatrid, siis kes hakkab Narvas teatrit tegema? Suured kindalasti mitte. Kui nad sinna mängima tulevad, siis on seegi suurepärane, aga vaja on, et Narvas toimuksid esietendused.

Kel seda intervjuud lugevatest ettevõtjatest paneb Narva vähegi südame põksuma, palun võtke ühendust, teie abi on väga oodatud.

-Kui meenutada riigiasutuste Ida-Virumaale kolimise plaani, siis pani see paljudel südame põksuma hirmust.

Aga millised variante meil on? Alternatiiv on teha meil ja neil endiselt vahet ning hoida eemale. Me oleme kaotanud 25 aastat, rohkem ei tohi kaotada. Sinna minnes peab inimeses olema natuke missioonitunnet. Mul teeb ka Narva teatrimaja ehitamine elu raskemaks, aga samas on huvitav, sest seal pole selgeid lahendusi ning see ongi motiveeriv. Seal ei teki rutiini.

-Kui teie välja toodud probleemidega ei tegeleta, mis siis juhtub?

Provintsistumine jätkub. Väiketeatrid on praegu ainukesed, kes veel torgivad ja üritavad oma efektiivse tegevusega mõnda suuremat unest äratada. Ikkagi mingi konkurents.

Avatus on märksõna. Mul polnud ka alguses suhteid ei Venemaal ega mujal, samuti polnud ilmselt NO99-l kontakte. Semperit ja Ojasood ei sundinud keegi Eestis taga, et nad peaksid minema Eestist välja, nad olid ise ambitsioonikad, ja see on meie võit.

Kui mina plaanin mingit lavastust, siis mõtlen ka välismaale viimisele, sest hea on kõrvalt vaadata, missugune kogemus on see näitlejatele. Kui 700 inimest plaksutab viis minutit, annab see meeletult jõudu, mis kandub üle nende tulevastesse töödesse.

Me ei saa siin väikses riigis kinnist mängu mängida. Meie suletus paneb meie loomingule-kultuurile-teatrile väga suure ja hävitava matsu.

- See on kindlasti ka põhjus, miks R.A.A.A.M.-is on palju välislavastajaid ja ka Vaba Lava kuraatorprogramm on rahvusvaheline.

Jah, kutsun neid Eestisse seepärast, et see on näitlejatele suur vaheldus ja sütitab. Ka mina saan väljast uusi mõtteid. Arvatakse, et nad on kallid, neil on tohutud honorarid, kuid tegelikult on nende honorarid normaalsemadki kui meie omadel. Näitlejatele on aga nendega töötamine ülivajalik.

Kui mina teen valikuid, siis eelkõige näitlejatest lähtuvalt. Kui näen midagi head, siis mõtlen, et meie näitlejad võiks saada selle lavastajaga koostööd teha või siis kes võiks seda materjali teha. Praegu R.A.A.A.M.-is lavastav Damir Salimsjanov ütles, et ta on nagu aednik, kes tegeleb oma trupiga, vaatab nende koormust, pakub rolle selle järgi, mida näitleja arenemiseks vaja on. Meie teatrites puudub selline tegevus peaaegu täielikult. Ent see on kunstiliste juhtide ülesanne.

Hea lavastaja tunnus on see, et ta suudab näitlejas välja tuua midagi, mida keegi teine pole näinud. Välislavastajal on veel üks eelis: ta alustab puhtalt lehelt, ta ei tea nende näitlejate eelnevaid rolle, ta ei kasuta meie näitlejaid stereotüüpide järgi. R.A.A.A.M.-i lavastustes osalenud näitlejad on saanud teistsugust tööd ja nad on löönud särama.

Suurtel teatritel on kindlasti välislavastajaid lihtsam kutsuda, neil on rohkelt inimesi, kes saaksid seda organiseerida, aga teatrid ei taha, sest see viib neid rutiinist välja. Ja ei taheta enda kõrvale kutsuda kedagi head.

- Kas tõesti on see nii?

Aga kui seda ei tehta, siis mis need põhjused veel on? Mingi kartus ja probleem peab siin peidus olema.

Mind on väga palju kritiseeritud, alati pole kerge kriitikat taluda. Tuleb mõelda ja vaadata, kas nende sõnade taga on ka midagi õpetlikku. Ma loodan näiteks, et Tallinna Linnateater seisatas korraks ja mõtles. Loomulikult oli Henrik Kalmeti jutus ka suti ebaõiglust võib-olla just kolleegide aadressil, aga kui linnateater ei saa endale lubada suuremeelsust, siis kes veel saab. Öeldakse, et sa oled täpselt nii hea, nagu on sinu viimane lavastus. Kahjuks või õnneks on see teatris nii.

Praegu pole meil teatris autoriteete ja need, kes võiks olla, on selle käest lasknud.

Eksimine on loomulik. Kellelgi ei tule kõik välja, kõigil lavastajatel on kriisimomente, kuid just siis tuleb midagi ümber korraldada, tuleb rakendada näitlejate energiat, tuleb kutsuda külalisi.

- Kuigi R.A.A.A.M.-il hakkab tekkima püsitrupp, kasutate väga palju vabakutselisi näitlejaid.

Soovin just vabakutselistele tööd pakkuda, sest neil pole muidu võimalust rahvusvahelist koostööd teha. Näitlejad valib välja lavastaja, eks ma natuke muidugi aitan.

Mul on väga kahju, et ei märgata, et meil on vabakutselisi rohkem kui palgalisi. Nende eest ei hoolitse keegi ega tegele nende probleemidega. Kolm viimast ministrit on rääkinud, et tuleb leida lahendus neile haigekassa saamiseks jne, aga midagi pole muutunud.

Seepärast püüan anda vabakutselistele rohkem tööd kui palgalistele. Selge on see, et väiketeatrid neid elus hoiavadki. Kui väiketeatrite rahastus hakkaks sõltuma ainult kulkast, läheks olukord veel kehvamaks. Kui me väiketeatrite eest ei võitle, siis ongi nii, et teater kasutab noore energia ära ja viskab ta viie-kuue aasta pärast tänavale.

- Olete Vaba Lava idee algataja ja juhatuse liige, Telliskivis asuv teatrimaja on avatud olnud 2,5 aastat. Kuidas praegust seisu hindate?

2010. aasta septembris ei olnud siin mitte midagi, ainult idee, nüüd on toimiv teatrimaja, seega on tulemus hea. Algus oli väga raske, tahtsime kohe programmi anda ja vastuvõtt oli pessimistlik. Ega me olnud kohe ka tehniliselt valmis. Praegu on Vaba Lava võimekas nii meeskonna kui ka sisu poolest. Tehniliselt suudame ise etendusi välja tuua, hoiame oma eelarvet korras.

Vaba Lava teatrimaja ehitati erasektori ja riigi koostöös. Selliseid näiteid pole Eestis palju võtta ja ühtegi teatrimaja pole nüüdisajal niimoodi ehitatud ega remonditud, kus erasektor panustab nii suurelt. Vaba Lava ehitas Telliskivi Maja OÜ ja riik maksab neile seitsme aasta jooksul umbes 40 protsenti ehk alla miljoni ehituse eelarvest tagasi.

Vaba Lava on riigi jaoks kindlasti üks säästlikumaid teatritegemise mudeleid. Kui võrdleme sama suurusjärgu eelarvega teatreid nagu Vaba Lava, siis on Vaba Lava näitajad mitu korda paremad, arvestame toetust, publiku hulka, esietenduste ja etenduste arvu, nominatsioone, majast läbi käivate teatrite arvu jm.

Vaba Lava 2012. aasta novembris /PEETER LANGOVITS/PM/SCANPIX

Pealegi on see Eestis praegu avatuim ja suurim rahvusvaheline teatrikeskus ning koos Sõltumatu Tantsu Lavaga ka suurim tantsuteatrikeskus. Sõltumatu Tantsu Lavale me ehitasime ka saali. Lisaks veel muusikafestivalid, kes on endale Vabas Lavas kodu leidnud, ja muud kultuuriüritused. Vabas Lavas töötab üheksa inimest. On ligi 60 000 külastajat hooaja jooksul, umbes pool sellest teatripublikut. Aastas on kümmekond esietendust ja kokku antakse ligi 200 etendust pluss kontserdid ja muud kultuuriüritused. Eelmisel aastal andis teatrimajas etendusi umbes 40 truppi. Sel aastal oli Vabal Laval teatriauhinnale kolm nominatsiooni.

Väsitavad on koosolekud ametnikega, kus peame senini end kogu aeg kaitsma ja tõestama, et me pole kaamelid. Kahjuks jätkub sama asi Narva teatrimajaga, kuigi võiks eeldada vastupidist suhtumist. Selline suhtumine kärbib initsiatiivi ja kui see nii jääb, siis on raske loota, et samasuguseid koostöid sünnib veel. See näitab, et ega me ole erasektori kaasamisest väga huvitatud.

Oleme koos Allan Kaldojaga Vaba Lava tööd teinud seitse aastat ilma palgata ehk vabatahtlikkuse alusel. Meil oleks ilma Narva teatrimajata kindlasti lihtsam ja mul poleks midagi selle vastu, kui seda ehitaks mõni teine teater või muu asutus.

-Miks te sellega siiski tegelete?

Ma ei tea... Tegemist on ka väga huvitava ja motiveeriva väljakutsega. Kokkuvõttes olen üsna optimistlik, muidu seda ei teeks. Ma ei tee seda ka üksi. Narva vedur on rohkem isegi Narvas sündinud Allan. Vaba Lava igapäevaelu juhtimisega tegeleb teine juhatuse liige Kristiina Reidolv.

Arvan, et kui saame Narva teatrimaja tööle, siis ma enam Vaba Lava juhatuse liikmeks ei kandideeri. Tunnen, et siis olen oma töö teinud.

Vaba Lava teatrisaal 2012. aastal  / PEETER LANGOVITS/PM/SCANPIX

- Minnes tagasi Vaba Lava juurde, miks ikkagi kuraatorprogramm?

See tulenes väiketeatrite vajadusest. Väiketeatritel on üsna raske end üksikult rahvusvahelisele pildile saada, siin on neil võimalus end näidata. Näiteks järgmised kuraatorid José Alfarroba ja Tristan Barani on Prantsusmaal väga auväärt ja hinnatud tegijad. Suure õnnestumise korral on see otsetee Prantsusmaa festivalidele. Lisaks on need inimesed kaks aastat meiega seotud ja saavad hea pildi siinsest teatrist. Näiteks Venemaal ei pea me enam Vaba Lava tutvustama, selle on teinud ära meie esimene kuraator Oleg Loevski. Tänu otsesele kontaktile saavad neist tulevikus meie saadikud.

Vaba Lava kunstiline valik on puhas kuraatorite valik, viimased kaks aastat olid Madli Pesti ja Thomas Franki nägu. Võib-olla pole kõik lavastused minu maitsele, aga ei peagi olema. See on katselava ja eelkõige võimalus noortele. Loodan, et senised kuraatorid teevad oma kahest hooajast korraliku kokkuvõtte.

Ka R.A.A.A.M. on osalenud kuraatorprogrammi konkursil, ent pole osutunud valituks, seega on kuraatorid sõltumatud. Näiteks «Libahunt» jäi ukse taha. Kui ma vaatan asja Vaba Lava juhatuse liikmena, siis oleks seda lavastust meie majja väga vaja olnud, sest see lavastus oleks meid kiirelt aidanud rahvusvahelisele areenile. Aga küll see tuleb.

Samas tegime «Libahundi» niikuinii ära, kuid siin jõudsid lavale lavastused, mis ilma kuraatorprogrammi toetuseta poleks valminud.

Kristiina Reidolv, Liina Keevallik, Jose Alfarroba, Tristan Barani. Vaba Lava. / Rait Avestik

-Vaba Lava on jõudnud seisu, kus te ise produtseerite lavastusi?

Jah, me võtame rahalise vastutuse ja toome kuraatorprogrammi lavastused ise välja. Konkursil on ära märgitud ka piirmäär, kuni 25 000 eurot, millest umbes kolmandiku on andnud meile kulka.

-Vaba Lava näitab, et teatrimajal on võimalik raha teenida?

20 protsenti meie tegevusest moodustavad firmaüritused, neist rahastame teatrit ja oleme oma rentnikele selle eest väga tänulikud. Riigi toetus on kokku täpselt nii suur, et saame sellest maksta üüri ja majanduskulud, palkade ja muu tegevuse raha peame sisuliselt teenima ise. Meil oleks küll paari inimest juurde vaja, aga siiski meie mudel töötab. Me ei virise, vaid saame hakkama.

Märt Meos. / SANDER ILVEST/PM/SCANPIX BALTICS

Märt Meos

  • Sündinud 30. märtsil 1968 Rakveres.
  • Lõpetas aastal 1986 Kadrina Keskkooli ja aastal 1990 näitejuhtimise erialal Tallinna Pedagoogilise Instituudi.
  • Töötas aastatel 1990–1994 Rakvere teatris ja 1994–1998 VAT Teatris.
  • Alates 2000. aastast MTÜ Ühendus R.A.A.A.M.-is. On MTÜ Ühendus R.A.A.A.M.-i juht ja asutaja.
  • Vaba Lava idee autor ja juhatuse liige.
  • Produtsendina on Meos algatanud üle 43 teatrilavastuse. Kutsunud Eestisse lavastajaid Iraanist, Tšiilist, Venemaalt, Ameerika Ühendriikidest, Saksamaalt, Austriast jm. Tellinud Eesti autoritelt üle 35 näitemängu.
  • Tema produtseeritud tuntumaid teatrilavastusi: «Save Our Souls II, III», «HIV», «Eestisse sündinud», «Külmetava kunstniku portree», «Misjonärid» (koostöös Rakvere teatriga), «Põrgu wärk», «Kits viiuli ja õngega», «Minust jäävad ainult laulud», «Under», «Sõdur», «Eesti asi», «Võlg», «Keiserlik kokk», «Vahepeatus», «Tuult tiibadesse», «Jõud», «Antigone», «Pruutide kool», «Tühermaa», «Pärast surma Jendalis», «Soolo», «Tahame luua näitemängu, mis muudaks maailma», «Titanicu orkester», «Mõnikord on kõik nii selge», «Fenomen», «Libahunt», «Aleksei Karenin», «Vannutatud neitsid», «Vanapagan» jt.
R.A.A.A.M.
  • Ühendus MTÜ R.A.A.A.M. loodi 2000. aastal.
  • Esinetud on Venemaal, Austrias, Soomes, Ameerika Ühendriikides, Iraanis, Kanadas, Uus-Meremaal, Austraalias, Indias, Poolas, Armeenias ja Nepalis.
  • R.A.A.A.M. annab aastas üle 100 etenduse ligi 20 000 vaatajale.

R.A.A.A.M.-is  tulekul:

  • 5. juulil esietendub Kolga mõisas «Praegu pole aeg armastamiseks», autor ja lavastaja Udmurdi Vabariigi teeneline kunstnik, kolmekordne Kuldse Maski nominent Damir Salimsjanov. Lugu räägib sellest, miks me teeme oma elu äärmiselt keeruliseks. Mängivad Kristo Viiding, Mari-Liis Lill, Martin Kõiv, Ott Kartau, Harriet Toompere, Tõnn Lamp.
  • Tapal mängitakse «Aleksei Kareninit», Telliskivi loomelinnaku kollases saalis «Vannutatud neitsisid», Kernus «Vanapaganat», Estonias ja Vanemuises sügisel «Libahunti».
  • 2018. aasta aprillis-mais annab R.A.A.A.M. etendusi Krasnojarski noorsooteatris ja Peterburi Balti Maja teatris, tähistades nii Eesti Vabariigi juubelit.
  • 2018. aastal antakse etendusi veel Tšiilis, Ungaris, Ameerika Ühendriikides, Belgias, Valgevenes ja Venemaal.

VABA LAVA

Tallinnas Telliskivi loomelinnakus asuvas teatrikeskuses on black box-tüüpi saal (630 m2, tribüünil 184 istekohta, saalis kokku max 500 istekohta) ja proovisaal (128 m2).

2018. aasta sügisel avab uksed Vaba Lava Narva teatrimaja.

Vaba Lava on nüüdisaegne ja avatud etenduskunstide keskus, mille eesmärk on pakkuda väiketeatritele ja vabatruppidele soodsaid arengutingimusi nii teatrihoone kui ka tugiteenuste toel.

Teatrikeskuses Vaba Lava on nii administratiivne kui ka tehniline personal, kuid loominguliselt poolelt on ametis kaks kuraatorit, kes valivad ideekonkursile laekunud taotluste põhjal teatrikeskuse põhiprogrammi.

Vaba Lava algatasid 2010. aastal üheksa väiketeatrit: MTÜ R.A.A.A.M., MTÜ Genialistide Klubi, MTÜ Rhizome, MTÜ Polygon Teater, SA Eesti Teatri Festival, MTÜ Loominguline Ühendus Oma Lava, MTÜ Teine Tants, MTÜ Kell Kümme, SA Eesti rahvapärandi ja kirjavara esitamise selts LOOMINE

Tagasi üles