Sinu brauser on natuke ajast maha jäänud. Et kõik töötaks, nagu vaja, palun uuenda enda brauserit.
Küpsised aitavad meil teenuseid edastada. Meie teenuseid kasutades nõustute sellega, et kasutame küpsiseid. ROHKEM INFOT >

Kammerooperi käesirutus transtsendentsi poole

KOMMENTEERI PRINDI ARTIKKEL
Davone Tines, Anthony Roth Costanzo ja Nora Kimball-Mentzos Kaija Saariaho ooperis «Only the Sound Remains». | FOTO: Soome rahvusooper

Kunst on ajalooliselt olnud pigem meeste pärusmaa. Sest naistel, kel leidub hoopis enam praktilist meelt kui meestel, on olnud läbi sajandite targematki teha. Feministid siiski muretsema ega sookvootide kehtestamist nõudma ei pea, sest nüüdisaja heaoluühiskonna tingimustes näivad naissoost loojad olevat peaaegu kõigis peamistes žanrites – iseäranis kirjanduses, teatris, filmis ja kujutavas kunstis – tõusnud nii oma teoste kvaliteedi kui viimasel ajal üha enam ka kvantiteedi poolest meestega samale pulgale.

Üks väheseid loomingulise eneseväljenduse valdkondi, kus füüsiliselt nõrgem sugupool pole «oma tuba» (kui kasutada kausaalsusele viitavat argumenti Virginia Woolfi samanimelisest esseest) veel kätte võidelnud, on mõneti üllatuslikult ooper. Naiste roll on ooperis piirdunud läbi sajandite peamiselt laval uhkete kleitide kandmise, koketeerivalt kõndimise, kõrgete nootide laulmise ning dramaatilise suremisega lõpuaaria ajal. Alates viimasest sajandivahetusest räägivad naised ooperis üha jõulisemalt kaasa ka dirigentide, lavastajate ning kunstnikena. Ent heliloojatena siiski veel mitte.

Sellega seoses võib tõdeda, et Eestis on asjalood üsna head, meie naissoost ooperiheliloojate soovõrdsuse mõtteline kvoot on tänapäeval kindlasti täis. Sest kui eelmisel sajandil said kohalikest naistest oma loomebiograafiasse ooperiteose üksnes Lydia Auster ja Mari Vihmand, siis uuel sajandil on lisaks juba nimetatud Vihmandile, kelle täispikk «Armastuse valem» tuli 2008. aastal ajaloolise sündmusena välja Estonia suurel laval, saanud vähemalt ühe ooperiga maha veel ka Helena Tulve, Age Veeroos (Hirv), Monika Mattiesen, Evelin Seppar ja Marianna Liik.

Maailma mastaabis pole naissoost ooperiheliloojad veel piisavalt pilti pääsenud. Päris tippu on jõudnud kõigest üks – juba mitmendat aastakümmet peamiselt Pariisis elav soomlanna Kaija Saariaho (snd 1952), keda võib vist mööndusteta nimetada üheks 21. sajandi

maailma kuulsaimaks naisheliloojaks ning kõigi aegade edukaimaks naisheliloojaks oooperižanris.

Saariaho debüteeris 2000. aastal Salzburgi festivalil täispika ooperiga «L’amour de loin», mis on leidnud hiljem taaslavastamist mitmes prestiižes ooperimajas, sh näiteks English National Operas. Läinud aasta detsembris esietendus «L’amour de loin» ka New Yorgi Metropolitan Opera laval (Tallinna ja Tartu ooperisõbrad võisid sellele kaasa elada kinos otseülekande vahendusel), seega on Saariahost esimene naine, kelle teost on viimase sajandi jooksul METi laval esitatud. Esimene ja seni ainus oli Ethel Smyth, kelle «Der Wald» etendus METis 1903. aastal.

Tänaseks on Saariaho kirjutanud neli ooperit, peale juba nimetatud debüütteose täispika meistriteose «Adriana Mater» (2006; selle kohta ilmus teose 2008. aasta Helsingi esietenduse puhul siinsamas minu sulest artikkel «Tragöödia traagilise lõputa»), prantsuse valgustusaja filosoofi ja teadlase Émilie du Châtelet’ elust rääkiva mono-ooperi «Émilie» (2010) ning kahest lühiooperist koosneva mõttelise terviku, mil koondnimeks «Only the Sound Remains» (2016).

Soovi korral võib ooperiks lugeda ka 2006. aastal esmaettekandele tulnud oratooriumi «La Passion de Simone», mille sisu põhineb 20. sajandi prantsuse filosoofi, poliitaktivisti ja müstiku Simone Weili elul ning kirjutistel. Sisust lähtudes tuleks täpsuse huvides eraldi teosteks lugeda mõlemad lühiooperid pealkirja «Only the Sound Remains» all. Ning seega võib Saariaho puhul kõnelda tinglikult koguni kuuest ooperist.

«Only the Sound Remains» valmis Soome Rahvusooperi, Prantsuse Rahvusooperi, Hollandi Rahvusooperi, Madridi Teatro Reali ja Canadian Opera Company koostöös ning esietendus Hollandi rahvusooperis 2016. aasta 15. märtsil (selle lavastuse täispikk salvestus ilmus mõne nädala eest Youtube’i kanalisse). Tänavu aprillis toimusid teose ettekanded Helsingis Soome rahvusooperi laval.

Saariaho on seni armastanud kammerlikke solistide ansambleid: «L’amour de loin» sisaldas kolme tegelast, «Adriana Mater» nelja ning «La Passion de Simone» ja «Émilie» kumbki kõigest ühte. «Only the Sound Remains» ajab läbi kahe solistiga – mõlema lühiooperi partiid on kirjutatud bass-baritonile ja kontratenorile. Kui Saariaho varasemad teosed olid prantsuskeelsed, siis «Only the Sound Remains» kõlab inglise keeles.

Saariaho on need kaks lühiooperit, kumbki kestusega umbes 50 minutit, teadlikult üheks tervikuks kirjutanud. Mõlemad põhinevad oma sisus jaapani ajaloolistele -teatri näidenditele ning kujutavad inimese kohtumist olendiga, kes pärineb väljaspoolt meie maailma. Esimeses lühiooperis on selleks vana sõdalase vaim, teises ingel. Siin puudub tavapäraselt mõistetud dramaturgiline sündmus ning sellega kaasnev lüüriline ja/või heroiline paatos, pigem edastatakse teatavat metafüüsilist kogemust ning selle sünnitatud psühholoogilist seisundit.

Saariaho muusika, mis on ka kõigis tema eelmistes ooperites olnud oma kõlalt natuke unenäoline, sobib sellele dramaturgilisele materjalile ideaalselt. Uues teoses ei flirdi tema kirjutatud noodid enam nii palju vaikusega kui varem ning helilooja kasutab kahe maailma kohtumise illustreerimiseks julgelt ooperi jaoks ebakonventsionaalseid kõlasid, kutsudes viiuli, tšello ja flöödiga muuhulgas esile krääksuvaid, kriuksuvaid ja kägisevaid helisid.

Saariaho muusika on seitsmeliikmelise orkestri esituses ning elektroonika kaasabil püsimatu ja selgete piirjoonteta, meenutades oma alalises voolamises varju liikumist seinal. Just sellest efektist võtab ta oma intensiivsuse, mis sobib edastama metafüüsilise kogemuse üheaegset õudust ja ülevust, kandma muusikateatri vahenditega kujutatud käesirutust transtsendentsi poole Tulemus on poeetiline ja dramaatiline ega muutu sealjuures hetkekski pateetiliseks.

Olen kuulunud, et paljusid, kes teosega tutvunud, häiris muusika vähene või peaaegu olematu jaapanipärasus, mida -teatri tekstide kasutamise juures suhteliselt põhjendatult loodeti või koguni eeldati. Minu silmis olid mõlema teose nõrgaks kohaks eelkõige veidralt häälikuid venitavas vokaalesteetikas kooripartiid. Värske ja mõjus ning oma isikupära poolest meeldejääv oli bass-baritoni (Davone Tines) ning kontratenori (Anthony Roth Costanzo) duett – kooslus, mida ooperilaval kahjuks väga harva kuuleb.

Peter Sellarsi minimalistlik lavastus jätab kogu fookuse muusikale ning solistidele. Mõlema teose välisilmet kujundab eeslaval suure riidest palaka ees toimuv võitlus valguse ja pimeduse vahel, mis sünnitab hulgaliselt sümboltähendusest laetud varje. Ooperiõhtu teises osas tõi Sellars naistantsija (Nora Kimball-Mentzos) näol ühe dünaamilise tähenduskihi lavastusse juurde.

Mõneti küsitavalt ja otsepidi isegi maitsetult oli Sellars põiminud lavarežiisse homoerootilisi motiive, mil puudub igasugune loogiline side nende ooperite alguseks oleva klassikalise jaapani dramaturgiaga.

Hoolimata kammerlikust orkestrikoosseisust ning kaheliikmelisest solistide ansamblist mõjus rohkem kommertslikest kui kunstilisest vajadustest tingitult Helsingis suurele lavale pandud «Only the Sound Remains» siiski väga suurooperlikult, suutes täita nii Soome rahvusooperi laia püüne kui ka 1350-kohalise saali kõlaruumi ning istekohad.

Tuleva aasta jaanuaris ja veebruaris etendub «Only the Sound Remains» Prantsuse rahvusooperis. Lavastus ja solistide koosseis on samad, et erinevalt Helsingi etendustest ja sarnaselt Amsterdami omadega esitab seal kontratenori partiisid klassikalise muusika maailma superstaar Philippe Jaroussky.

  • Kaija Saariaho
  • «Only the Sound Remains»
  • Lavastaja Peter Sellars
  • Dirigent André de Ridder
  • Kunstnik Julie Mehretu
  • Solistid Davone Tines ja Anthony Roth Costanzo
  • Tantsusolist Nora Kimball-Mentzos
  • Etendused Soome rahvusooperis
Tagasi üles