/nginx/o/2017/06/15/6786621t1h35dc.jpg)
Möödunud teisipäeval suri 73 aasta vanuses Anita Pallenberg, 1960ndate rokkstaarimüsteeriumi üks tähelepanuväärsemaid edendajaid. Ta on ära teeninud kindla koha mingisuguste popkultuursete lätete juures, millegi juurest, kust hakkas emaneeruma ja müstifitseerima, kust hakkas tõusma musta ja kuratlikku suitsu, mis kandus ajas edasi.
Pallenberg sündis 1944. aastal Roomas, isa oli tal itaallane, ema sakslane. 60ndate keskpaigas viis elu ta modellitööd tehes New Yorki, kus ta jõudis omadega ka kuulsasse Andy Warholi Factorysse, nn superstaaride loomise masinasse. Seal jõudu kogunud, asus Pallenberg tähtsamale missioonile ja tutvus ansambliga The Rolling Stones.
Temast sai kõigepealt Brian Jonesi pruut – too oli sel ajal bändi juhtkuju. «Ma otsustasin Briani endale napsata, kuna ta tundus seksuaalselt neist kõige nõtkem,» on ta meenutanud. Nende armulugu võttis peagi vägivaldse vormi, nii et Pallenberg hakkas kurameerima hoopis meeldivama inimese, kitarrist Keith Richardsiga, kellega sai hiljem ka kolm last. Brian Jones leiti varsti oma basseinist uppununa, nii et temaga oli füüsilisel kujul nüüd kõik, jäi ainult legend.
Jones ja Pallenberg moodustasid maagiast huvituva duo. See tõmbas omakorda ligi avangardistliku kinomehe, maagiahuvilisest Hollywoodi kuulujuturaamatu «Hollywood Babylon» autori Kenneth Angeri, kes pidas Jonesi ja Pallenbergi nõidadeks. Hiljem ütles ta küll, et Pallenberg on rohkem «bitch kui witch». Kenneth Anger lavastas lühifilmi «Lucifer Rising», mille peaosas toimetas Mick Jagger ja millele soundtrack’i teinud Bobby Beausoleil oli üks Charles Mansoni kambast ning pandi mõrvade eest vangi.
Nii et kuri oli õhus ja see tõmbas Pallenbergi. Pallenbergi sõbranna, Mick Jaggeri pruut ja võimas laulja Marianne Faithfull ütles Pallenbergi kohta kuulsad sõnad: evil glamour. Kurjus huvitas ka ansamblit The Rolling Stones, kelle ühes paraadloos «Sympathy for The Devil» osaleb Pallenberg taustalauljana. Seda tegevust on dokumenteerinud Jean-Luc Godard filmis «Sympathy For The Devil».
Nii Pallenbergi kui Faithfulli tähtsust Rolling Stonesi puhul on palutud mitte alahinnata, kasvõi sellepoolest, et nemad, juba sellised sophisticated ilmadaamid, näitasid lihtsama olekuga noormeestele elu mitmeplaanilisemat poolt, mis omakorda avaldas mõju nii loomingule kui imagole. Kui tohib nii öelda, siis nad olevat vastavat keskkonda intellektuaalses mõttes elektrifitseerinud. Anita Pallenbergi roll albumi «Beggars Banquet» loomisel olevat olnud suur, nimelt tundnud Mick Jagger elavat huvi, mida naine sellest või teisest loost arvab. Tema arvamus läks korda ja lood tehti ümber, kui Pallenberg neis viga nägi laita.
Pallenberg mängis ka Mick Jaggeri kehastatud sisepaguluses elava rokkstaari pruuti Nicolas Roegi zeitgeist-filmis «Performance», mis tol ajal päevakorral olnud rokk-kultuuri okultistlikumat poolt käsitles. Pallenbergi ja Richardsi kohta kirjutatakse ajakirjas Rolling Stone Anita Pallenbergi järelehüüdes pealkirjaga «The Queen of Underground» järgmist: «Richardsi ja Pallenbergi 70ndad möödusid sellisel kiirusel, mis oleks kõik teised juurviljadeks muutnud.»
90ndatel otsustas ta õppida Londoni St. Martinsi kunstiülikoolis moekunsti ja tekstiili. Anita Pallenberg ilmus koos kahe noore ja ilusa noormehega õppejõu juurde. Õppejõud andis talle õppeprotsessist aimu ja ütles, et tal tuleb teha ka koolitööd. Pallenbergile ei tulnud selle juures üllatusena mitte see, et tuleb teha koolitööd, vaid et tema peab seda tegema, ta arvas, et see on ikka õppejõu enda asi teha. Moetööstuse kohta arvas ta siiski, et see on jälk.