Sinu brauser on natuke ajast maha jäänud. Et kõik töötaks, nagu vaja, palun uuenda enda brauserit.
Küpsised aitavad meil teenuseid edastada. Meie teenuseid kasutades nõustute sellega, et kasutame küpsiseid. ROHKEM INFOT >
Postimees 160 Juubeli puhul loe seda lugu tasuta!

Kui õpetajat pole, on koguduses sabat

KOMMENTEERI PRINDI ARTIKKEL
Mart Kangro lavastuses «Kogudus» mängib EMTA Lavakunstikooli 28.lend | FOTO: Herkko Labi

Lavastaja Mart Kangro on Von Krahli saali loonud pineva ja veidi ebamugava ruumi, kus publik ei tunne end turvaliselt, sest olukord pole teatri jaoks tavapärane. Vaatajate hulgas viibides tekib tunne, et olemegi nagu üks väike kirikukogudus, kes ootab jutluse algust. Samal ajal piieldakse silmanurgast üksteist: «Miks tema siin on?», «On tal elus raske?», «Näe, vana inimene, ei tea, mis ta sellisest kaasaegsest teatrist arvab?».

Kuni lavastuse lõpuni pole publikul kindlat jalgealust, nad on ühe suure olendi rakud, mis vibreerivad, vahetavad kohta ja funktsiooni. Välgukiirusel hakkab publikus tööle ka kollektiivne mõtlemine ning isegi kui inimese ees on kuus vaba tooli, ei julgeta istuda enne, kui kriitiline mass kaaslasi seda juba teinud on.

Me käitumegi nagu üks kogudus, mis koosneb isiksusest, kuid ootab ikkagi teiste heakskiitu. Selliseid kogudusi kohtame kõikjal, meie kõigi elus on neid üsna mitu: kogudus on new ageʼi inimestest moodustunud seltskond, kes täiskuuööl trummi lüües Haabersti hõberemmelga ümber koguneb, kogudus on Lions Club, kogudus on Perekooli foorum, kogudus on ka lavakunstikool.

Just viimasesse vaatabki sisse lavastus «Kogudus». Tundub, et suurem osa tekstist on võetud otse omavahelistest aruteludest koolitunnis. Näiteks teemal «unistuste roll»: «Mina tahaksin olla koristaja. Ma ei tea, selles on midagi sellist... lihtsalt.» Keegi tahab olla ema. Teine pole nõus tänapäeval enam iganenud Hamletit tegema.

Mängulises vormis käsitleb lavastus põgusalt mitut universaalset ja ajaülest teemast, lisaks unistuste rollile ka unistuste või siis praegune kodu («Mina muuseas kavatsen elada lossis, et te teaks»), pulmad ja matused («Ma olen 27 ja käinud 14 matusel ja ainult kuues pulmas», «Mina olen käinud oma ema ja isa pulmas... kusjuures eraldi»), elu kui loterii, ühtseks inimkoguduseks olemine jne.

Põnevad on need kohad, kus mõttekildude vahel tekib dialoog ning avaldub igaühe isik (kindlasti on mingid kohad võimendatud, kuid pigem tundub, et tudengid mängivad «Koguduses» iseend ja tekst on otse elust). Tugevalt tuleb välja ka lavastaja Kangro tantsuteatritaust: kuigi lavastus põhineb rääkivatel peadel, on see kõike muud kui staatiline. Näiteljad liiguvad kogu kuubikus pidevalt ringi, hääled kostavad eri suundadest, päris palju kasutatakse füüsist ning väga suurt rolli mängib ka muusika. Olgu see siis kollektiivne sulnis kitarrimäng või Lou Reedi «Perfect Day» (viimasest kujunebki justkui selle koguduse hümn).

Hamleti monoloogiga on Kangro ilmselt algselt püüdnud nende temaatiliselt grupeeritud, aga siiski üsna eraldiseisvate mõttevälgatuste ümber mingit raami luua. Sest see monoloog on tüvitekst, mis tuleb teatrikoolis ikkagi ära õppida, sest nii nõuab kogudus. Isegi siis, kui arvad, et oled nüüdisaegne mees ja teatriuuendaja.

Protsessi käigus on aga algsest raamist lahti lastud ning lubatud noortel korraldada üks korralik sabat. Ülevoolavas stseenis on hästi välja mängitud ühe etapi lõpu ja uue alguse eufooria, kus kõik on võimalik, tuhanded teed valla ning hetkeks tõesti tundub, et südames on kõik inimesed ilusad ning mõistavad üksteist.

«Kogudus» on idealistlik, värske ja ilus. Nagu valgel juuniööl Supilinnas avatud aknal kõlkudes sõbraga veini juua ja arutada, mis on armastus. Tekivad ideed, mis sel hetkel tunduvad geniaalsed ja järgmisel hommikul üsna triviaalsed.

Mart Kangro ütleb kavalehel intervjuus 28. lennu ühele juhendajale Mart Kolditsale, et pole nii suure grupiga kordagi lavastanud ning püüdis leida mingit siduvat teemat. Tõsi, mõned ühiskonnas kõrvetavad punktid on päris teravalt välja toodud: homofoobia, põlvkondadevaheline lõhe («mu vanaema alati justkui kardab siseneda minu maailma»), rääkimata arutelust inimliku õnne üle.

Kuid kogu lavastuses oleks soovinud näha rohkem lavastaja kätt. Noortel on idealistlikud ja suuremeelsed mõtted, nad on entusiasmi täis ja neid on hea vaadata, kuid tundub, et Kangro on siin tekkinud fluidumist isegi vaimustusse sattunud ning oma õpetajarolli hetkeks unustanud. Või on ta ehk seda meelega teinud?

Mart Kangro lavastuses «Kogudus» mängib EMTA Lavakunstikooli 28. lend / Von Krahli teater

«Kogudus»

  • Lavastaja: Mart Kangro
  • Laval: EMTA Lavakunstikooli 28. lend
  • Esietendus 26. mail Von Krahli teatris
Tagasi üles