Asko Kase tegi lihtsalt filmi, mitte juubelifilmi
17. oktoober 2008, 00:00
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Režissöör Asko Kase, teile tuleb au anda, «Detsembrikuumus» pole just lihtne debüüt. Miks nõustusite debüteerima filmiga, mis kandis juba ette riigi juubeliga kaasnevat ofitsiaalsuse koormat?
(Naerab.) Esiteks, 1924. aasta 1. detsembri mäss leidis aset siis, kui minu vanaema ja -isa olid noored. Vanaisa säilitas läbi kogu Nõukogude aja kirjandust, mis seda sündmust käsitles ja mille eest oleks võinud vabalt kinni minna. Järelikult oli see talle oluline.
Teiseks, see kõik on toimunud siinsamas Tallinnas, meie eneste ümber – mitte kusagil teisel planeedil.
Kolmandaks ajendiks olid pronksööd, mis leidsid aset vahetult enne seda, kui ma stsenaariumiga tutvusin, ja mis tekitasid otsese paralleeli 1924. aasta sündmustega.
Kui su korteriukse taha ilmub mingi tüüp, kes ähvardab ja käsib sul keldrisse elama kolida, siis sa ei lähe ju. Ikka hakkad vastu. Kui me räägime patriotismist, siis patriotism sellest algabki ja seda ma ei häbene.
Kui palju too juubelifilmi silt – see, et valitsus võtab tagataskust 15 miljonit krooni ja ütleb, et laske käia, poisid – filmitegu sisuliselt segas?
Üldse mitte. Ma ei võtnud seda kui juubelifilmi, ma tegin lihtsalt filmi. Minu kuklas ei trummeldanud, et Eesti riik saab 90-aastaseks. Ja et tuleb teha väärikas, isamaalisust propageeriv film. See kõik oli teisejärguline.
Esialgne stsenaarium, andku lugejad andeks, oli ju pask – vähemalt nii olevat te produtsent Artur Talvikule filmiraamatu «Mäss» järgi ütelnud, kui seda esimest korda lugesite...
Totaalne pask.
Ometi...?
Näha pronksöö laamendamist sõna otseses mõttes omaenese akna all – mõistagi pani see ka stsenaariumi hoopis teise pilguga uurima. Lõpuks oli ju tegu kuratliku sündmuste kokkusattumusega. Tuleb meelde, kui õblukestel jalgadel meie riik ikkagi seisab. Ja iga asja annab ümber kirjutada.
Kui palju te seda lõpuks tegite?
Palju. Ei, väga palju. Algsest variandist võtsime Taneli ja Anna ning hakkasime lugu nende ümber arendama. Seal oli algul tohutult tegelasi ja sündmusi ja kõik nad olid lõdvalt seotud. Meie ülesanne oli vähendada tegelasi ja asi tervikuks siduda.
Istusime Arturi juures ja tegime n-ö konti (kondikava – toim). Selle andsime Mihkel Ulmanile. Siis küttis Lauri Vahtre ennast üles ja üritas tehtut tagasi pöörata. Me ei andnud järele.
Praeguseks on vaherahu?
Ta pole küll veel lõppversiooni näinud (intervjuu on tehtud eile – toim), aga kui ma temaga viimati kohtusin, oli ta igati lahke ja tore.
Kuidas suhtute propagandafilmi silti, mida on juba jõutud «Detsembrikuumusele» külge kleepida?
Muidugi see sõna ei meeldi mulle. Ma kordan: kui ütelda «propaganda», seostub see väga järsult kellegi vastu olemise, aktiivse võitlemisega. Muidugi on meil konflikt kahe maailma vahel, aga me oleme siiski kaitsvas, mitte ründavas positsioonis.
Kuidas ise tulemusega rahule jääte?
Tuleb rahul olla. Muidugi näen ma vigu, aga see rong on juba läinud. Kui saaks seda uuesti teha, tuleks kindlasti vähem võttepäevi. Viskasime ju lõpuks 45 minutit filmitust välja. Tervete stseenide ja tegelaste kaupa.
Kas sellepärast vilksatabki riigivanem Akel üksnes korraks ja seda kõige kuulsamat stseeni, millel on ka ajalooline tõepõhi all – nimelt pääsenud ta mässajate käest üksnes sel viisil, et põgenes toast tuppa, enese järel uksi lukustades – pole üldse?
Jah. See stseen oli meil täiesti olemas, aga... Me tegime seda kõike terviklikkuse huvides. Et lugu paremini jookseks.