Onu Bella hambasaaga. Grande Finale!

Onu Bella
, Igor Maasik
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Onu Bella raamatu "Tappa prostatavähk" kaanedetail
Onu Bella raamatu "Tappa prostatavähk" kaanedetail Foto: Mats Õun

Avaldame kolmanda ja viimase katkendi Onu Bella raamatu «Tappa prostatavähk» teisest peatükist, kus teeneline kultuuritegelane endal ise hamba välja tõmbab. 

Esimeses osas, mida võite lugeda siit, tegeles O. Bella operatsiooniks vajaliku materiaal-tehnilise baasi ettevalmistamisega. Teine osa tegeles vajalike desinfitseerivate ning anestesioloogiliste toimingutega ning sisaldas märgatavas koguses etüülalkoholi. 

Selmet kogeda taas kord tülikat ja aeganõudvat jääkambriukse vahetust, avasin ja sulgesin vastava ukse pieteeditundega nii abikaasa kui ka külmiku vastu. Puistasin jääkuubikud kaussi ning viisin anuma jääga klaustrofoobilisse vannituppa. Mulle näis, et kõik köögitegevused, mis omasid ettevalmistavat mõõdet hamba eemaldamisel, olid jõudnud lõpusirgele.

Kõigepealt pesin hoolikalt hambad puhtaks ning loputasin korduvalt suuõõnt vee ja sihtotstarbelise loputusvahendiga. Kasutasin firma Colgate tooteid. Järgnes protseduuri esimene samm, mis tõenäoliselt ajaks iga endast lugupidava viinanina karvad turri. Rüüpasin pudelist suutäie viina ning kuristasin ja loputasin niimoodi desinfitseerimise võtmes suuõõnt. Kordasin toimingut mitu korda, kusjuures süljenõrese viinaga küllastunud limase olluse sülitasin valamusse, kus see omakorda siirdus kanalisatsioonisüsteemi joovastama seal pesitsevaid rotte. Vannituba täitus viinalehaga nagu protuberants.

Oli aeg jõuda põhiprotseduuri esimese etapini. Niisutasin veel kord viinaga tange, surusin vasaku käega alahuule sellisesse asendisse, et paljanduksid igemed ja eemaldamist vajav hammas. Võtsin paremasse kätte, mis erutusest lakkamatult värises, tangid. Parajasti siis, kui kummimansettidega kaetud ümarmokktangide haardeosa lähenes suuõõnele, kraaksatas maja katusel üks fatamorgaanses rõõmuhõiskes kajakas, kes tõenäoliselt oli märganud kusagil õueprügikasti vahetus läheduses eluks vajalikku suutäit. Kajaka kraaksatus kostis vannituppa ning tänu ventilatsioonisüsteemi tekitatud kajaefektile moondus heli hirmuäratavasse tämbrisse. Ma ehmusin ning katkestasin protseduuri. Oli ilmne, et suukaudselt manustatud anesteetikumi hulk oli ebapiisav. Järeldus – tuli veel kord võtta Araratti ja põrutada kolm korda rusikaga lauale.

«Mis sa jälle lõhud seal?» küsis abikaasa. «Retooriline küsimus,» vastasin telekavaatajale ning siirdusin viivitamatult vannituppa. Niisutasin uuesti viinaga tange ja kordasin täpselt samu tegevusi, mida olin teostanud kuni jäätmeid roitva kajaka karjatuseni. Vaatasin tähelepanelikult peeglisse. Tangide haardes hammas tekitas igemetaskus edasi-tagasi kangutamisel kummalist heli.

Mulle tundus kangesti, et see meenutas tormituulte meelevallas kõikuva, oma aja ära elanud puu raginat metsas, loomulikult ülekantud tähenduses ning mikroskoopilises mastaabis. Valuaisting oli minimaalne. Andsin olukorrale lõpliku hinnangu siis, kui olin hamba kaitsvas igemes tangidega kõveraks painutanud: võimaliku probleemi tekitaja tuleb suuõõnest ilma igasuguste mööndusteta kohe kõrvaldada. Kallasin paarile kosmeetilisele vatipadjakesele viina ja desinfitseerisin tamiili. Siis kinnitasin pesunööri ühe otsa vannitoa ukse lingi külge. Kasutasin paalisõlme. Kuna ma olen pärit Lõuna-Eestist — minu lapsepõlvekodust on Väikese Munamäeni linnulennult umbes 40 kilomeetrit — ning viljelnud seal igal võimalikul vabal hetkel harrastusmägironimist, siis sellise sõlme moodustamine ei tekitanud probleeme. Paalisõlme moodustasin ka õngejõhvist. Kuna nimetet sõlmega on hea piirata vajalikku ala või eset, sobis taolisesse silmusesse paigutada eemaldamist vajav, parodontiidist puretud hammas.

Õnneks olin ma tamiili mõõtnud paraja  varuga – umbes viieteistkümnesentimeetrine jõhviosa jäi minu suust välja rippuma. Ühendasin tamiili pesunööriga soodisõlme kasutades. See sõlm sobib kahe erineva nööri tugevaks ühendamiseks ka siis, kui need on erineva jämedusega. Üks oluline aspekt, mis vajas põhjalikku kalkuleerimist, oli tamiili-nöörimoodustise pikkus. See pidi olema parajasti nii pikk, et ma oleksin kujunenud situatsioonis saanud jalaga vannitoa ukse pihta lüüa, samal ajal valamust või vanni äärest kinni hoides ning seda sellel eesmärgil, et ise jääda hamba väljatõmbamise hetkel paigale püsima.

Mängisin mõttes kõik oma järgmiste tegevuste aspektid läbi. Jääkuubikud savikausis hakkasid juba lootusetult sulama — pidin paratamatult kiirustama. Ka Ararati anesteetiline toime hakkas samm sammu haaval taanduma. Mõtlesin, et kaotada pole peale ühe lagunenud hamba mitte midagi ning äsasin jalaga täiel jõul vastu ust.

«Mida sa laamendad?» noomis abikaasa küsimuse tähenduses. «Lase ometi rahulikult telekat vaadata!» jätkas ta kurjal toonil.

Selmet anda vastus põhjenduse tähenduses ebatavalisele vannitoauksega ümberkäimisele, kostis mu suust laviinina hulk venekeelseid rumalaid sõnu ning seosetut räuskamist. Toppisin kärmelt suhu peotäie jääkuubikuid, lasin neil sulada ning sülitasin suu sisu valamusse. Minu rahmeldamine jätkus tempokas rütmis, aeg-ajalt kostsid taustaks vandesõnad, eelistatult vene keeles. Järgnes viinaga desinfitseerimine. On loomulik, et ka sel korral sülitasin vere- ja ilaseguse suutäie alkoholiportsjoni, mis meenutas nädalapäevi liisunud kokteili Bloody Mary, kraanikaussi. Surusin viinase vatipadjakesega igemele – täpselt nii, nagu nõukaajal üks degenereerunud hambaarst mulle soovitas – eesmärgiga peatada verejooks ning sulgeda haav, vältimaks võimalike infektsioonifaktorite tungi organismi.

«Sa oled loll, joodik ja narkar,» resümeeris abikaasa mu äsja lõpule viidud tegevusele hinnangut andes.

Ma ei solvunud neid epiteete kuuldes, vaid esitasin rahulikus maneeris argumenteeritud vastulause: «Sellises olukorras, kuhu ma olen sattunud, tuleb iga mu sammu vaadelda kui ratsionaalsuse ilmingut.» Paari tunni pärast läksime abikaasaga mere äärde jalutama ja Stromka keskusesse uitšopingule. Klubi Sändvitšid olid, nagu oletada võis, kahjuks otsa saanud, kuid kaubanduskeskuse teiselt korruselt – seal asuvad muuhulgas ka mitmesugused pudupoed — ostsime mainekast söögikohast Chopsticks kaasa road: riisinuudlid Singapuri stiilis ja kanaroa Sing-Hoi.

Toitusime kodus ning vestlesime sõbralikult. Leppisime ühes asjas kokku: ma ei hakka internetis vähiteemalistel saitidel surfama ning oma niigi närvilist meelt üles kütma. Ma pidasin oma sõna. Hilisõhtul võtsin veel klaasikese Araratti, kuid und ei tulnud. Seevastu Xanax, mida ma operatsioonieelsest ärevusest tingitet manustasin topeltportsjoni, toimis sihipäraselt ja kiirelt. Peatsele unne vajumisele sain kombona kaasa ka teravalt värvika unenäo.

Esmaspäeva õhtul, ajal, mil ma olin viibinud juba kaheksa tundi PERH-is, hakkas abikaasa korterit koristama ning leidis vannitoa põrandalt pesumasina kõrvalt hambaköndi. Pikemalt mõtlemata käivitas ta tolmuimeja ning lasi masinal leiu oma tolmukotti imeda. Hiljem viis puhtust ja korda armastav naine tolmukoti koos lagunenud hamba ja tolmulestadega samasse prügikasti, mille vahetus läheduses oli kaks päeva tagasi üks juhuslik katusel passiv kajakas märganud toiduks sobilikke «lõikeid».

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles