Sinu brauser on natuke ajast maha jäänud. Et kõik töötaks, nagu vaja, palun uuenda enda brauserit.
Küpsised aitavad meil teenuseid edastada. Meie teenuseid kasutades nõustute sellega, et kasutame küpsiseid. ROHKEM INFOT >

Eesti ametilaulude TOP10: kes ei tööta, see ei söö

Kuula ja laula kaasa

KOMMENTEERI PRINDI ARTIKKEL
Saada vihje
Georg Ots | FOTO: Kaader videost

«Laule ilmas on mitu tükki/ kõiki laulda me ei saa» lauldakse V. Ojakääru – A. Kaalepi legendaarses «Tihemetsa Tiinas». Aga me saame ja peame kaasa laulma kümnele Eesti tuntud ametilaulule, kõik siin esindatud video või vähemalt heliribaga.

Konkurents elukutsetest pajatavate laulude seas on meil erakordselt karm. Seetõttu esindab pingereas igat professiooni ainult üks laul. Loomulikult pole arvestatud mitte-eesti lugude kavereid, mille originaalid tavaliselt üldse tööteemat ei käsitle.

Nii ei tule arvesse turvamees, fekalist ja kurgimüüja (originaalid vastavalt: Joe Dassin «L`ete indien», Mihhail Šeleg «Govnovoz» ja Sam the Sham & the Pharaohs «Wooly Bully»). Aga ka Läti ühelt ilusaimalt jõelt Viljandi järvele tassitud paadimees (Alfreds Vinters «Gaujas Laivinieks») ning sellele kirjutisele pealkirja andnud lugu (Steve Kekana «Rising My Family»).

KALUR JA KARJABRIGADIR

Georg Ots «Rannakolhoosis» (Valter Ojakäär, sõnad Debora Vaarandi)

Häirivalt paljude elukutsete juures on laululoojad tähelepanu pööranud hoopis tööpostil armumisele, kurameerimisele ja abiellumisele, st töövälistele suhetele (F. Mandre – P. Kilgas «Neiu ja traktorist», B. Kõrver – M. Kesamaa «Küll sinust meri mehe teeb» jt). Sage on primitiivne moraliseerimine: kes rohkem tööd teha vihub, saab endale kobedama eide (V. Ojakäär – A. Kaalep «Tihemetsa Tiina»). Eriti jube oli olukord 1960ndatel, kui armuasjades arglikud kolhoosibrigadirid jt hulgi ja jae raadiokuulajaid terroriseerisid.

Kahjuks ei leidnud toimetaja kuskilt seda laulu Georg Otsa eestikeelses esituses, kuulame siis Jaak Joala funk-stiilis interpretatsiooni.

«Rannakolhoosis» seevastu kujutab abielu karmi argipäeva. («Küll ta kaunis on, kuid kibe nagu sool/ ütleb: «Sina merest kehva kala tood/ rohkem kasu toovad minu kirjakud/ kui su lahjad lestad, tursad-kõversuud»»).

Töö efektiivsus verbaalse alandamise tagajärjel siiski ei kannata. Vastupidi: areneb pingeline, mõlemat poolt innustav peresisene konkurents, milles põnevus lõpuni säilib. Kes ikkagi peale jäävad: kasutoovad kirjakud või vikerkaarevärvi seljauimedega lõhed? Napilt, kuid täpselt on iseloomustatud kalapaadi töökollektiivi: üks tugev nagu Kalevipoeg, teine väga paljude laulude teadja nagu Vanemuine, kolmas osav nagu Leiutajateküla Lotte.

Oma loomisaja kohta — 1950 — on laul ehmatavalt apoliitiline. Isegi pealkirjaks oli Vaarandil «Uus paat». (Selle muutis ära ajakirja «Pilt ja Sõna» toimetaja, kus tekst kõigepealt ilmus.) Väide «Ei ma pannud... punapõllekesi purjedeks» tundub suisa võimuvastane. Laulu võib nautida ka vene keeles (G. Ots «V pribrežnom kolhoze»).

Kaluritest on meil kohutavalt palju laule ja isegi laulutsükleid loodud: Riho Päts – Anna Haava «Kalamehe mõrsja», A. Uustulnd «Oi need sinavad veed», A. Oit – H. Karmo «Jamaika hällilaul» jpt. Eriti auväärse rea saab, kui neile liita ka meremehelaulud. On ju mõlemal juhul tegu kõikuva elemendiga.

MÜÜJA

Monitor «Sind ainult kaupluses näen» (Alar Kotkas, sõnad Peeter Volkonski)

Kaubandustöötaja oli nõukogude ajal prestiižne amet, mida igati kohane laulus ülistada. (Ei kujuta ette, et tänapäeva kassiirist või isegi kauplusejuhatajast nõnda kirjutataks.) Ka see esimeseks eestikeelseks räppi sisaldavaks nimetatud lugu (1982) kuulub nende kilda, kus töökohal tunded mõistuse üle võimust võtavad: «Kui juustuletil lähenen, siis ikka punastan/ ja ulatades tšeki juustu välja lunastan».

Ometi on lool mitu voorust. Armunu ihaldusobjekt on kättesaamatu (isegi tema nime saab minategelane teada kogemata). Seetõttu müüja töötulemused ei kannata. Vastupidi: rajoonipoe läbimüük tõuseb tänu armunu ostuhullusele märgatavalt. Loos puudub «armastus tööpostil» laulude triviaalne läägus. Armunu suudab oma raskes olukorras isegi naljatada: «Ta naeratades küsib:/ «Kas teil juba küll ei saa?»/ Ma vastan talle hellalt:/ «Mulle maitseb kostroma.»» Ka kriitiline meel selle piimatoote suhtes ei kao, mees ei võta juustu endiselt suu sisse.

Selleski loos jätavad autorid otsad lahti. Sõber sedastab, et minategelasel on kodus juba kõik kohad juustu täis. Mis saab edasi? Muretseda suurem korter? Visata kõik minema ja alustada kogumisega algusest? Läheneda ihaldusobjektile mingi uue võttega? Autorite pakutud variant, et ta juustud Juliale kingib, ei tundu tõenäoline.

HAIGLAÕDE

Rock Hotel «Valges kitlis näitsik» (Priit Pihlap, sõnad Priit Aimla)

Haiglas ei ole hea olla. Kuid füüsilise valuga (radikuliit) võib kaasneda vaimne kirgastumine sügava kiindumuse läbi: «Kuid see, kel selgroog undamas/ võib elust rõõmu tunda ka/ sest novokaiin, mis valu sult viib/ ilma õeta ei tulla saa.»

Jälle pääsevad asjalikus töökeskkonnas mässama emotsioonid, seekord eriti traagilised: «Su patsiendiks jäängi/ vajan veel ravi/ hinge rivist välja lõid.» Nagu ebastabiilse närvikavaga isikutele omane, lisandub jäägitule suhtesõltuvusele armukadedus.  Kuid ühe isiku traagika ei välista positiivset programmi teistele: «Ja kes aga põeb/ see kutsugu õed/ välja punase ristiga».

Vähemalt üks väga hea meditsiiniteemaline laul on meil veel: Vanemõe «Lastehaiglas», mille järgi bänd oma nimegi sai. Ainus argument seda tahapoole jätta oli see, et «Valges kitlis näitsiku» tekst on laulu jaoks kirjutatudki, «Lastehaiglas» kasutatakse Juhan Viidingu luuletust, mida viimane ise varem avalikult esitas.

Kõrgema kvalifikatsiooniga meditsiinitöötajast on laulnud Tõnis Mägi: «Doktor, aita!» See lugu paraku arstitöö spetsiifikast ettekujutust ei anna ja kvalifitseerub kõige armuvalulisemate hulka. Pole põhjust, miks pealkirjaks ei võiks olla näiteks «Notar, aita!»

SEPP

Eesti Raadio meeskvartett «Sepa jutustus» (Arved Haug, sõnad Ülo Halling)

Kena meloodilise loo keskmes on kuuekümnendatele tüüpiline sepp-stahhaanovlane, kes imetegusid korda on saatnud — nii kirbu kui kuradi ära rautanud. Ka helges tulevikus pole kahtlust: «Jaa-jaa-jah, kõll!/ Ees sädemeist põlenud põll/ jaa-jaa-jaa, oi-oi-oi-oi!/ Tööpõld on lai.»

Siiski tundub meistrisse suhtumises teatud irooniat. Pole välistatud, et rauk kannatab professionaalse kretinismi või seniilsuse all ja lihtsalt kelgib. Kõik puudused kompenseerib aga asjaolu, et see laul käsitleb sepa professiooni kõrvalekalleteta, ilma mingi häiriva armuvaluta. Võib-olla on sepp tõesti veidi napakas, aga igatahes on ta 100 protsenti sepp.

KUUTÕRVAJA, PUDELIPAIKAJA JA MAKARONIPUURIJA

Artur Rinne «Kolm ametimeest» (Valter Ojakäär, sõnad Ain Kaalep)

Kuula laulu Valter Ojakääru ja Harri Kõrvitsa saatest «Meie armastatud laulumeisterid» (1965) alates 25:15 siit. Aga kuulamist väärib muidugi kogu saade.

Selle loo tugevuseks pole mitte pretensioonitu meloodia, vaid elukutsete valik: kõik kolm esindavad haruldast, isegi absurdset professiooni. Nende tugev missioonitunne jääb realiseerimata töövahendite puudumise tõttu. Tüüpiline pilt nõuka-ajast, kus makaronipuuri või pudelipaikade müügilt puudumine oli tühiasi võrreldes üldise kaosega kaubandusvõrgus.  Jääbki mulje, et kolme ametimehe etteheiteid tuleb võtta üldistusena käsumajandusega kaasnenud defitsiidi kohta. Aga ehk viitavad kolme mehe elukutsed ka sellele, et nõukogude ajal tööd rohkem narriti kui tehti? (Kuutõrvajate, pudelipaikajate ja makaronipuurijate analooge hoiti täieliku tööhõive tagamiseks paljude ettevõtete palgalehtedel.)

KONTORIAMETNIK

Kurjam «Pohmakaga tööl» (Marko Sigus)

Kui üldiselt valitsevad meie töölauludes positiivne paatos või tärkavad armutunded, siis Kurjam pakub üdini masendava situatsiooni: «Õlut juua meil siin fuajees ei sobi/ oksendada peldikus ei tohi!» Ängi võimendab ülemuse karjumine. («Millal töö valmis saab?/ Sa tead ju, et tähtaeg läheneb?/ See on su viimane hoiatus!»)

Loo sõnum on realistlik ja elulähedane. Peategelasega on palju kergem samastuda kui hoopleva sepa või pintslikriisis vaevleva kuutõrvajaga. («Laua taga tukun, tean et ilus pole see/ ei suuda olla eeskujuks inimkonnale.»)

Kontoriametnikust märksa kohutavama situatsiooni võib põhjustada majakavahi vastutustundetu töössesuhtumine. Jaan Tätte «Majakavahi armuhüüd»: «Seitse ööd ja seitse päeva/ majakas käib armuöö,/ värskeid laipu laisa käega/ meri saare randa lööb».

Katastroofipõhine ametilaul on ka G. Ernesaksa – E. Niidu «Rongisõit». Kuid siin jääb liiga palju selgusetuks: kas rongijuht jäi magama omal süül või sundisid ülemused teda üle töötama? Ehk oli tegu koguni diversiooniga ja juht ainult teeskles magamist?

MANNEKEEN

Vello Orumets «Kui kõnnib mannekeen» (Arved Haug, sõnad Heldur Karmo)

Inimsuhete kirjeldamisel meenutab pala juustumüüja ja -ostja vahekorda. Minategelaste ujedus ja ihaldusobjektide külmus on identsed. Nagu ka olukorra lahendamatus. Kuid teema on lahendatud pinnapealsemalt, värvitumalt. Minategelane piirdub vaid mannekeeni passiivse jõllitamisega, tegemata katset isegi fiktiivseks suhtlemiseks.

Plusspunktiks on mannekeeni kui haruldase elukutse esiletõstmine. Ka on laulu meloodia kaasakiskuv ja just sellele ametile sobivalt frivoolne. Sõnade kohta nii väita ei julge. Algus pole paha: «Kui kõnnib mannekeen/ oo-ho-ho-hoo!/ see kaunis mannekeen,/ oo-ho-ho-ho-oo!» Mitte just sisukas, aga siiras. Siis aga lisandub retooriliste küsimuste vaht. «Kas märkad publiku seas/ minu silmi igatsust täis/ või sa minust nii/ kui teistest mööda vaid käid?»

Võib kindel olla, et vastus on: «Ei märka».

MÖLDER

Henn Rebane & Jaak Jürisson «Veskimees» (Henn Rebane, sõnad Hando Runnel)

Kui enamasti käsitleb meie ametilaululoojate looming olevikku, siis «Veskimees» on täielikult tulevikku suunatud. Antakse täpsed juhised, mida ühe mahajäetud tootmisobjektiga teha tuleb, et see edukalt ja jätkusuutlikult toimima hakkaks: «Sa otsi riistad ülesse/ ja raiu sooned kivisse./ Tee veskikivi teravaks,/ löö aknad puhtaks, säravaks...» Nõustatakse koguni abikaasa valikut, et möldridünastiale alus panna («...kas on tal armas olemas/ kui pole tal, siis juttu tee/ et jääks ta sinna veskisse»). Visioon on poeetiline, kuid kahtlemata teostatav – kui noor ja tugev mees ainult ise asjast huvitatud on.

Eelöeldust järelduvalt on laulul ka üks tõsine miinus – reaalne töökeskkond esialgu veel puudub.

EHITAJA

Ursula «Ehitaja» (Ursula)

Enam-vähem sajandivahetusest alates on Eestis kestnud terav algupäraste töölaulude kriis. Eriti jõhkralt avaldub see Eesti Laulu võistlustel. «Ehitaja» (2006) on «Pohmakaga tööl» (2011) kõrval üks helge päikesekiireke sünges taevas.

Ka siin on tegemist noormehe ja neiu tunnete mõlemapoolse eskaleerumisega, mis ei ületa siiski sündsuse piire: «Hiljem kraana sees teen seksi/ Anneli käib kraanas seinast seina/ Talle näkku ma ei laksi/ sest kraanajuhil moto on selge silm».

Esikohal on loos siiski tööpoeesia. Juba see, et kangelaseks on valitud kraanajuht, annab loole ülevuse, kõrgustesse pürgimise motiiv erutab: «Ma tõusen hommikul vara/ Võimlen, kümblen/ Lähen tööle tunni varem, et/ kraana otsa ronida.»

TELEDIKTOR

Urmas Ott & Vitamiin «Diktori valss» (Mait Maltis, sõnad Heldur Karmo)

Kunstiliselt väärtuselt jääb see lugu alla mitmele tabelist väljajäänule. Tegu on lihtsakoelise ta-rui-ra-raa tüüpi kallerdisega. Kuid formaadi leidlikkus väärib tunnustamist. Juhtub ju äärmiselt harva, et ametilaulu esitabki vastava elukutse esindaja. Ka tekst on tabav ning tööprotsessi sisu avav: «Diktor räägib ja õpetab. (---) Võõraid nimesid hääldab vaevata/ lastele loomadest räägib ta.»  Samas ei varjata ka selle elukutse ohte: «Kuigi iga päev tekst on uhiuus/ segi ei minna või sõnad suus.» Et diktor ka silmapaistvalt sageli tantsib, ei muuda asja. Küllap ta teeb seda vabal ajal.

***

Suurim kahju oli joone alla jätta õpetajaid. On nendest ju kaks väga ilusat ja emotsionaalset laulu: Henry Laksi «Õpetaja» ja Genialistide «Meie õpetaja». Laksi õpetaja on aga pigem guru ja visionäär kui konkreetne ühik tööturul. Genialistide lugu jällegi on V. Lipandi lastelaulukese töötlus – ehkki väga mõtte- ja emotsioonidetihe ning edasiviiv töötlus.

Erinevatel põhjustel oli kergem välja jätta selliseid vajalikke ametimehi nagu keevitaja (Aivar Oja «Keevitaja»), lehmakarjus (A. Oit – H. Karmo «Lõke preerias»), teetööline (U. Naissoo – H. Karmo «Tee-ehitaja»), lillemüüjad (G. Graps «Lillekimp imet teeb»), kaevurid (L. Tauts – K. Korsen «Kaevurite – kommunistlike noorte marss»), korravalvurid (Oleg Sõlg «Miilits onu Stjopa», Elmayonesa «Kes ei tantsi, on politsei») jt. Ja muidugi ka prükkareid (V. Toomemets – J. Sütt «Prügimäe kuningas», H. Volmer «Kasevete aeg»).

Millegipärast polnud võtta ühtegi arvestatavat lugu eestlastele nii südamelähedasest ja põlisest põllumehe elukutsest. Osalt on laulutegijad maainimesi alahinnanud, nende tööst pajatavad laulud on lihtsakoelised, trafaretsed ja märkimisväärse sõnumita. Osalt on põlluharimist ja karjakasvatust vist peetud liiga enesestmõistetavateks tegevusteks, mis laule looma ei innusta. Pigem on heliloojad maaeluga seoses kujutatud saunaskäike, kolhoosi lõikuspidusid ja muid joominguid.

Mitmed laulud jäid välja põhjusel, et nendes nimetatud elukutsed pole õieti elukutsed, vaid mingi kindla kutsumuse järgimised, mis ei anna ainult viis korda kaheksa tundi nädalas tööd ja leiba, vaid on muutunud elustiiliks. Näiteks sportlane, muusik, sõjaväelane ja president.

Tagasi üles