Sinu brauser on natuke ajast maha jäänud. Et kõik töötaks, nagu vaja, palun uuenda enda brauserit.
Küpsised aitavad meil teenuseid edastada. Meie teenuseid kasutades nõustute sellega, et kasutame küpsiseid. ROHKEM INFOT >
Postimees 160 Juubeli puhul loe seda lugu tasuta!

Netflixi sõjakomöödia tasub vaatamist targutustele vaatamata

1
KOMMENTEERI PRINDI ARTIKKEL
FOTO: Netflix

«Sõjamasin» («War Machine», Netflix 2017)
rež: David Michôd
stenaarium: Michael Hastings, David Michôd

Mitte, et laias laastus kindral Stanley McChrystalile omal ajal NATO ja USA vägede juhi koha Afganistanis maksma läinud Rolling Stone’i artiklil põhinev Netflixi omafilm «Sõjamasin» mõnele asjale suurepäraselt pihta ei saaks ja kohati head nalja ei teeks, aga päris ajaloodokumendina seda vist võtta ei tasu.

Pigem on see mainitud artikli autori Michael Hastingsi sisekaemus dotseeriva komöödiafilmi võtmes. Vaid 33-aastaselt paranoiahoo mõjul – uskudes, et võimud tahavad teda tappa – autoga vastu puud kihutades hukkunud ajakirjanik elas ise filmist suuremat ja kiiremat elu ning kaldus emotsionaalsemale poliitilisusele kui see ehk meie põhjamaises ajakirjandusmaailmas tavapärane on.

Seda, kuidas elu rahvusvahelistel rahvusvahelistel missioonidel käib, Hastings kahtlemata teadis. Oma esimese kogemuse sai ta ajakirjale Newsweek Iraagi sõda kajastades. Iraagis kaotas ta ka oma toonase pruudi, kui Bagdadis töötanud naine langes varitsuse ohvriks sõna otseses mõttes teel tagasi kohalikele demokraatiatunni andmiselt. Hastings kirjutas sellest raamatu.

Veelgi tuntumaks sai Hastings aga just «Sõjamasina» aluseks olnud artikliga ajakirjas Rolling Stone. Kuu aega toonaste NATO rahvusvaheliste julgeolekuabivägede ehk ISAFi juhi McChrystali ja tema kaaskonna seltsis viibinud ajakirjanik tegi seda, mida paljud tema kolleegid ei tee – pani kirja ka need teod ja ütlemised, mida tema kohalolekuga harjunud seltskond ütles ilmselgelt arvates, et ajakirjanik neid ei kasuta.

Osaliselt on niimoodi talitamine ajakirjaniku valikute ja ehk eetika küsimus. Teisest küljest pidanuks NATO kõigi aegade suurima missiooni juhtkond olema ettevaatlikum – kas leppima piirid kokku eelnevalt või siis valima sõnakasutust ja end reporteri nähes mitte päris lõdvaks laskma.

Kui lugu 2010. aasta suvel ilmus, lükkas see käima lumepalli, mis maksis ajakirjaniku kuuldes muuseas ka president Barack Obamat kirunud McChrystalile koha ning andis Hastingsile ainest sama sündmuse teemal ka  raamatu kirjutamiseks, mille tulemusel omakorda valmis nüüd Netflixi kodukinofilm «Sõjamasin».

Usutav, et sündmused umbes nii kulgesid, nagu Hastings neid kirjeldas ning öeldud sõnad öeldi ja joogid joodi. On kohti, mis tunduvad äärmiselt autentsed – näiteks kindral alluvat priskuse pärast hurjutamas (loodan, et ma nüüd ise ülemäära ebadiskreetne pole, aga selliseid stseene on nähtud Eestigi kaitseväelastega) või baasi perimeetrit valvav Makedoonia sõdur kohtlemas USA kindrali meeskonnas töötavat afgaani kui Talibani tonti.

Tõlgendused sinna juurde jooksevad vastavalt autori poliitilistele vaadetele. Tema mässutõrjeteooria kriitika puhul tasub ehk meeles pidada, et tegu polnud sõjandusteadlase ega ajaloolase, vaid New Yorgi ülikooli ajakirjandusbakalaureusega.

Kõige suurema filtriga tasuks aga võtta ajalooliste karakterite kujutamist. Olen Hamid Karzaid kolm korda päriselus näinud, muuseas ka intervjuul teiselpool lauda. See ei ütle midagi tema valitsemisstiili ja usaldatavuse kohta liitlasena, aga ta on üks karismaatilisemaid ja intelligentsema olekuga poliitikuid, keda ma olen kohanud. Sestap oli ka Ben Kingsley kehastatud koomiline ja lapsearulisusele kalduv Karzai minu jaoks «Sõjamasina» suurim pettumus.

Portaalis War on the Rocks heidetakse aga nalja «Sõjamasinas» ilmselt kohtussemineku välistamiseks kindral Glen McMahoniks nimetatud McChrystalit kehastanud Brad Pitti üle. Et huvitav, kas ta nii veiderdavalt tervisejooksu tehes nagu selles filmis, pärast füsioteraapiat ei vajanud. Päris-McChrystal oli pidev jooksja, mistap tema nii veidralt ei vudinud (kui oleks seda teinud Pitti moodi, siis olnuks juba ammu sant).

Sama arvustus märgib ka, et päris-McChrystal ei ole kohtlase olekuga ega räägi nagu Jack Nicholson filmis «A Few Good Men». Päris-McChrystali juhtimiskursusele Yale’i ülikoolis oli tihe konkurss.

Filmi-McChrystali parem käsi kindral Greg Pulver (Anthony Michael Hall) pole päriselus aga ei keegi muu kui Donald Trumpi kurikuulus esimene julgeolekunõunik Michael Flynn. Vähemalt War on the Rocksis «Sõjamasinat» arvustanud väidavad, et toonastel päevadel Flynn peast veel nii soe ei paistnud – tõsine sõgedus lõi välja alles pärast erruminekut.

Kuigi legendaarse Korea sõjas teeninud meedikuist rääkiva komöödiaseriaali «M.A.S.H.» tasemele «Sõjamasin» ei küüni – ennekõike just filmi teises pooles koomilist tegevust lämmatama kippuva ilmlõpmata targutamise pärast – on tegu siiski humoorika ja valgustava kraamiga. Hinnang eestlaste teenistuspaigaks olnud Helmandi provintsile näiteks ei pruugigi olla nii vale.

Võimalusel võiks selle järel vaadata ka Prantsuse Canal+ toodetud komöödiaseriaali «Kaboul Kitchen». See ISAFi missiooni ajal Kabulis baseerunud Afganistani päästjate (ja nende pealt teeninute) elust rääkiv sari on osutunud niivõrd menukaks, et praegu jookseb kolmas ja tootmisel on juba neljas hooaeg. Inglise keeles peaks leiduma kaks esimest.

Tagasi üles