Sinu brauser on natuke ajast maha jäänud. Et kõik töötaks, nagu vaja, palun uuenda enda brauserit.
Küpsised aitavad meil teenuseid edastada. Meie teenuseid kasutades nõustute sellega, et kasutame küpsiseid. ROHKEM INFOT >

Muda, metal ja unetud ööd

KOMMENTEERI PRINDI ARTIKKEL
Saada vihje
Kodumaised industrial-veteranid No-Big-Silence tänavuses Hard Rock Laagris | FOTO: Endel Maas

Nagu traditsiooniks, olid entusiastlikumad laagrilised juba enne festivali algust end laagriplatsile mõnusalt sisse seadnud. Esimene telk reedel algavaks ürituseks oli kohal juba teisipäeval. Reede hommikul pakkus eelmisest õhtust haigele peale seekord värskendust armsaks saanud jõekääru asemel hoopis karge vihm, mis ajapikku muutis viisaka festivaliala lõbustuspargiks, kus sai mudas tasuta liugu lasta ning kinni jäänud busse ja autosid välja sikutada.

Telklamelu oli värvikas

Ilmataadi vimka tõttu oli telkla veidi hõredam ja piletijärjekord paistis lühem, kuid tõsised huvilised olid sellegipoolest kohal, ilma trotsides täideti lavaesised õhtuks tihedalt. Nagu ka eelnevatel aastatel esinesid seegi kord bändid kahel laval. Festivali avanoot tuli kodumaiselt rock’n’roll-bändilt Psychiatric Ward. Laagri helitehnika läheb iga aastaga järjest valjemaks, see on ainult positiivne. Esimene punt välismaalt oli Norra black metal’it viljelev Nordjevel. Kell kaheksa oli aeg lavale astuda Heraldil, selleks hetkeks oli paljudel juba soe sees ja külma enam ei kardetud. Reedese ühe tugevaima live’i andis Poolast pärit apokalüptilise death metal’i grupp Hate. Viimaseks kontserdiks oli kauaoodatud eesti dance metal’i kuningas No-Big-Silence, kes on tuntud oma stiilipuhaste ja energiliste live’ide poolest.

Lustlik melu telklaagris. / Endel Maas

Küll aga ei tähendanud viimane bänd õhtu lõppu, kaugeltki mitte. Festivalialale oli sel aastal paigutatud ka afterparty telk «Purgatoorium», mida vedas Beats From The Vault. Oma energiavarude pärast festivali vältel muret tundma ei pidanud, toitlustus oli taas tasemel ja sealt võis leida igale maitsele nii mõndagi.

Hoolimata ilmast oli telklamelu, nagu igal aastal, kirev ja värvikas. Vedas nendel, kel telkides auke polnud ja telkimisalal juhtus aiakatus pea kohal olema. Samas magati isegi märjal murul, see olevat meeldivam olnud kui telki tekkinud sisebasseinis sulistamine.

Kirveheite asemel võrkpall

Laupäeva hommik oli õnneks eelmise päevaga võrreldes märgatavalt kuivem, mis nii mõnegi pead valutava metallisti tuju veidikene tõstis. Kella kümneks suundutigi siis osavusmängudes jõudu katsuma. Eelnevatel aastatel toimunud äparduste vältimiseks loobiti seekord kirveste ja odade asemel kive ja võrkpalli. Pärast osavusmänge leidis taas aset heviaeroobika, mis külmas ja märjas magamisest tardunud liikmetele leevendust pakkus.

Hommikuvõimlemine tehtud ja poes uue õlle järel käidud, tasus kuulama minna B-laval esinevat eksperimentaalgruppi Estoner, kes pakkus tuulisesse hommikusse törtsu psühhedeelset hõngu. Kell seitse võttis tempo maha viimati 2012. aastal laagris esinenud DND. Seejärel küttis rahva kuumaks Hollandist pärit, death metal’it viljelev Asphyx, kel tuli sel aastal välja uus album, «Incoming Death».

Hollandist pärit death metal’it viljelev Asphyx annab rahvale tukivingu tunda. / Endel Maas

Kella kümnest müristas A-laval Norrast pärit black’i-bänd Arcturus. Arcturus ühendab endas tüüpe nii Mayhemist, Ulverist, Dimmu Borgirist kui ka Ved Buens Endest. Black’i lainel jätkas kodumaine Loits, kes esines laagris esimest korda üle kaheksa aasta. Kahjuks jääb see neil viimaseks, küllap ka see aitas kaasa massiivsele rahvamassile, kes legende viimast korda vaatama tulles lavaesise väravateni täitsid. Loits kostitas väga tugeva ja meeldejääva live’iga. Lõppakordi eest hoolitses sel aastal Rootsist kohale tulnud ja juba üle veerandsaja aasta muusikat teinud proge-metal’i gigant Katatonia.

Festivalil oli inimesi, kes magasid juba enne esimest bändi ja ärkasid alles laupäeva õhtul. Oli neid, kes ei maganud kogu festivali vältel üldse. Oli märg, kuid hea ja hubane, rahvas hoidis kokku, suuremaid lahkarvamusi polnud, kaklusteta saadi hakkama ka tänavu. Head mälestused ja käputäis uusi sõpru olid igal juhul garanteeritud. Pühapäeva hommik möödus harjumuspäraselt – kes lürpis oma viimaseid õllesid, kes ootas kainust, et koju sõita. Üks oli kindel, ühtegi täiesti vaikset hetke laagripäevade kestel ei olnud.

Vetsud viidi ära, toitu enam ei pakutud. Telgid pakiti kottidesse ja laagriplats hakkas järk-järgult inimestest tühjenema. Maha jäid vaid katkised aiatoolid, tuhandetest liitritest vabanenud taara ja altvedanud telgid. Kael kange, pea tuikamas ja jalad märjad, saadi natukese vedamisega mudamülkaks muutunud parklast auto välja ning sõideti kodu poole, peas juba mõtted järgmisest aastast.

Hard Rock Laager

30. juunist 1. juulini Vana-Vigalas

Kuuest eri riigist 22 artisti, sh Katatonia (Rootsi), Asphyx (Holland), Arcturus (Norra), Hate (Poola), Shower, No-Big-Silence ja Loits.

Tagasi üles