Kultuuri lühiuudiseid

Kultuuritoimetus
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.

Paul Gauguini maali 300-miljoniline hind osutus pettuseks

Seni üheks maailma kalleimaks kunstiostuks peetud õlimaal ei ole seda, selgub äsja alanud kohtuistungi materjalidest, kirjutab New York Times. Nimelt tuleb välja, et Paul Gauguni 1892. aasta õlimaal «Nafea Faa Ipoipo» («Millal sa lähed mehele?») müüdi rekordilise 300 miljoni dollari asemel hoopis 90 miljonit odavamalt ehk 210 miljoni dollari eest.

Selle uudise valguses on ümber jagunenud ka maailma kallihinnalisemate maalide esikolmik, mille esikohal troonib taas uhkes üksinduses Willem de Kooningi 1955. aasta maal  «Vahetatud». Teisel kohal on aga Paul Cézanne’i «Kaardimängijad » (1894–1895).

Nii New York Times ise kui ka paljud teised väljaanded kirjutasid kaks aastat tagasi, et Sotheby oksjonimaja endine juhataja, praegu pensionil olev Rudolf Staechelin müüs maali ühele eraisikule 300 miljoni dollari eest, mis oleks olnud kõigi aegade kõrgeim hind. Asjaosalised on aga omavaheliste tülide tõttu nüüd kohtus, kus selguski maali eest tegelikult saadud summa.

Kunstimaailmas hoitakse eraisikutele müüdavate kunstiteoste hinnad rangelt saladuses, eriti kui need saavutavad astronoomilised suurused. Staechelin leidis vahendaja, Šveitsi oksjonipidaja Simon de Pury kaudu briti kunstikaupmehe Guy Bennetti firma, kes tegi ostu Katari šeigile.

De Pury kaebas aga müüja kohtusse, väites, et ei ole saanud kokkulepitud vahendustasu. Ühtegi ametlikku dokumenti omavaheliste kokkulepe kohta ei ole, sest konservatiivses kunstimaailmas kehtivad ka suusõnalised lubadused.

Staechelin väidab, et kuna tema eest kõrgemaid pakkumisi varjates rikkus de Pury kõiki, k.a härrasmehelikke kokkuleppeid, ei ole tal kohustust komisjonitasu maksta.

Keeruline kaasus võib saada kohtus heal juhul lahendi juulis.

Kinodesse jõuab suure kinomeistri autobiograafiline hullus

Homme esilinastub kinos Sõprus Alejandro Jodorowsky «Lõputu poeesia» mis on kavandatava viieosalise autobiograafilise sarja teine film, lapsepõlvest pajatava «Tantsu reaalsusega» järg. Film jutustab Jodorowsky noorusest ja eneses kunstniku avastamisest 1940. ja 1950. aastate Santiago avangardistlikus kunstiskeenes.

Visuaalselt ja sisult paeluv film põimib mälestusi mõjusamatest eluhetkedest filosoofilise refleksiooniga, kus vana Jodorowsky ekraanil noorele endale elu õpetab. Ehkki tegemist on tema varasema loominguga võrreldes emotsionaalsema, ja nagu nii mõnigi kriitik on osutanud, üllatavalt vaatajasõbraliku filmiga, ei puudu siitki Jodorowskyle omane sümbolism ja sürrealism.

«Lõputu poeesia» linastub alates 6. juulist Sõpruses ja Artises.

Tallinna filmimuuseumis mängitakse Bergmani näidendit

Tallinnas filmimuuseumis mängitakse eilsest maailmakuulsa filmi-, teatri-  ja kirjamehe Ingmar Bergmani näidend «Pärast proovi».

Lavastaja Madis Kalmeti sõnul on näidend lavastatud silmas pidades Ingmar Bergmani 100. sünniaastapäeva, mida kultuuriüldsus õige pea tähistama hakkab, kummardusena suurmehele.

Kalmeti sõnul kõneleb Bergmani näidend teatrist, sealsetest proovidest ja inimestest, kes on suure kirega pühendunud teatritegemisele. Autor on väitnud, et selle näidendi puhul on tegemist «siira katsega olla siiras». Loo tegelased ongi halastamatult ausad ning otsekohesed. «Näidendi meespeategelane Vogler, keda kehastab Guido Kangur, on suuresti autori enda alter ego. Väga palju paralleele on näidendil Bergmani kuulsa autobiograafilise teosega «Laterna magica»,» lisas Kalmet.

Kommentaarid
Copy

Märksõnad

Tagasi üles