Sinu brauser on natuke ajast maha jäänud. Et kõik töötaks, nagu vaja, palun uuenda enda brauserit.
Küpsised aitavad meil teenuseid edastada. Meie teenuseid kasutades nõustute sellega, et kasutame küpsiseid. ROHKEM INFOT >

Guns N’ Roses – surnult taassündinud?

1
KOMMENTEERI PRINDI ARTIKKEL
Saada vihje

Nietzsche kirjutas oma «Zarathustras» aforistlikult, et hambutul suul ei ole enam õigust igale tõele. See väide on julm ja õhutab põlvkondadevahelist vaenu, ent peab ilmselt mingil määral paika. Teaduse valdkonnas kindlasti mitte, ent kunstis seda enam.

Iseäranis kehtib see minu meelest rock-kultuuris, mille sisemine tõde on peitunud nooruslikust naiivsusest ja nihilismist sündinud mässumeeles, kasvanud ja küpsenud läbi sedasorti enesehävitusliku eluhoiaku ja -stiili, mida saavad enesele lubada vaid elukevades inimesed, kelle puhul käib vajadus (omaenese) tõde otsida, tunnetada ja kuulutada veel bioloogilisest enesesäilitusinstinktist üle; kelle intellektuaalne, emotsionaalne ja sotsiaalne ebaküpsus võimaldab maailmaga suhestuda ning suhelda pisut konfliktsemas vormis.

Me kõik jääme vanaks, ka need, kelle ainus olemisõigustus on olla igavesti kui just mitte noor, siis vähemalt nooruslik. Üks selline on žanr ja subkultuur nimega rock’n’roll, mis hõlmab eneses lisaks muusikale ka teatavat eluhoiakut ja -stiili. 30 aastat tagasi, kui ilmus ansambli Guns N’ Roses debüütalbum «Appetite for Destruction», vajas selle suure valdkonna jäämäe veepealne osa (need artistid, kelle tegemisi kajastab peavoolumeedia) hädasti kedagi, kes raputaks talle uue elu sisse.

1950. aastatel sündinud, 1960. aastatel arenenud ja 1970. aastatel küpseks saanud rock’n’roll ning sellest välja kasvanud hard rock olid 1980. aastate keskpaigaks mandunud korporatiivselt juhitud ja peaaegu lõpuni kommertsialiseerunud kultuurinähtuseks. Rohujuuretasandi eluhoiaku ning tooreste biitide ja riffide asemel pakuti üha enam läikima lakutud süntesaatorisaunde, magusaid naeratusi ja kammitud kiharaid. Rock’n’roll polnud veel päris hambutu, ent oma peavoolu avaldumisvormides täiesti munadeta. Käredast agulikrantsist hakkas kujunema taltsas paleepuudel.

1985. aastal Los Angeleses asutatud Guns N’ Roses ei teinud enamikust oma kaasaegsetest midagi märkimisväärselt teisiti või mäekõrguselt paremini, ent nende elusaatuse «ühekäelisel bandiidil» jooksis kohe esimese kangitõmbe peale kokku täispanga võitnud rida: hea laulukirjutamis- ja pillimänguoskus, isiksuslik karisma, ekstsentriline riietumisstiil ja enesehävituslik käitumismaneer.

«Appetite» veetis USA plaadimüügi edetabeli esikümnes järjepanu rohkem kui aasta ning kujunes maailma kõigi aegade enimmüüdud debüütalbumiks. Bändipoiste seksapiil ja paar raadiosõbralikku ballaadi andsid rock’n’roll’ile uue elu ja lootuse ning tõid rock-muusika juurde ühtlasi väga palju inimesi, kes varem seda muidu ei kuulanud, sealhulgas karjade kaupa koolitüdrukuid ning koduperenaisi. Järgeva viie-kuue aasta jooksul oli GNR üks planeedi aktuaalsemaid ja populaarsemaid artiste, paljude (ja sealhulgas iseendi) silmis suurem kui elu.

Guns N'Rosesi kitarrist Slash Friends Arenal Stockholmis 29. juunil. / TT / Scanpix

See on looduslik paratamatus, et punt suurte egodega loomeisiksusi (iseäranis veel narkomaanidest ja nartsissistidest noormehi) pikka aega koos töötada ei suuda, nad lähevad varem või hiljem tülli ja laiali. Nii juhtus ka GNRiga, kuhu oli algkoosseisust 1997. aastaks alles jäänud üksnes laulja Axl Rose. Teisalt on majanduslik paratamatus, et aja möödudes otsivad ka kõige põhimõttelisemate küsimuste ja iseloomude sobimatuse tõttu vahepeal pealtnäha pöördumatult tülli keeranud endised bändikaaslased üksteist uuesti üles, leiavad motivatsiooni teineteist välja kannatada ning midagi taas koos teha. Sest ühtäkki pole tüli enam tulus – tõelist turuväärtust on neil vaid koos tegutsedes, edevus ja pangakonto nõuavad oma...

Mullu teatas GNR, et grupiga on peale paarikümneaastast pausi taasliitunud kaks selle kuldajastu liiget – kitarrist Slash ja bassimees Duff McKagan –, andes osaliselt, ent siiski otsapidi õigustatult põhjust rääkida algkoosseisu kokkutulekust. Viiest musketärist kaks on jäetud mängust välja: kitarrist Izzy Stradlin pole sellest afäärist huvitatud, trummar Steven Adler tegi külalisena kaasa üksnes mõnedel tuuri USA kontsertidel. Uut albumit veel pole ega ilmselt ka tule, ent üksteist taasleidnud vanad sõbrad ja vahepealsed vaenlased kuulutasid välja mullu aprillis alanud 119 kontserdist koosneva maailmaturnee «Not In This Lifetime...». Huvitav kuipalju on selle nimes teadlikku eneseirooniat?

Üleeile õhtul Prahas Letňany lennuvälja vabaõhulaval koos ligemale viiekümne tuhande inimesega GNRi kontserdi algust oodates tekkis pähe igasugu küsimusi. Kas või kuivõrd on see bändi hiilgeaegade lõpust üsna täpselt veerand sajandit hiljem toimunud tagasitulek selle osaliste jaoks tegelikult enesepettus – ette läbikukkunud katse keerata kella tagasi, võlts edasikestmine rohkem nimes kui lihas ja vaimus kellegina, kes enam ei olda?

Aastakümnete eest lavale hilinemisest omale firmamärgi kujundanud GNR ilmus Prahas publiku ette koguni poolteist minutit väljakuulutatud ajast varem. Omaaegsest arrogantsist ja stiihiast pole alles jäänud midagi. Kogu grupp on eale vastavalt kaine ning publiku, üksteise ja lavainventari suhtes lugupidav. Kontserdi jooksul ei püüdnud ükski bändiliige teha või öelda midagi, mida võiks tõlgendada katsena näida oma kunagise reputatsiooni vääriline.

Pooleldi hambutu suu ei pretendeerinud enam kunagistele tõdedele. Kogu see punk-mentaliteet ja käitumismuster, mis GNRi omal ajal isikupäraseks ja veetlevaks tegi, on vahepeal otsa saanud, jättes alles üksnes hard rock’i – ajaproovile hästi vastu pidanud ning seeläbi otsapidi ajatuna mõjuva muusika, mille taga pole peaaegu mingisugust attitude’i.

Varem lugude vahel pikki monolooge pidanud Axl Rose’i repliigid on nüüd harvad, napid ja lühilauselised. Tema hääl on kaotanud selgelt nii oma tämbri liivapaberis kui ka falseti kõrguses ning kõlab nüüd vaiksemalt ja kulunumalt, ent toimib siiski siiani grupi kõige isikupärasema kõla ja käsitlusviisiga instrumendina.

Hillitsetult alanud ning liigse päevavalguse ja selge alavõimendatuse all kannatanud kontsert sai õige hoo sisse alles poole peal, kui nii bänd kui publik olid juba soojad ning taevast pealevajunud pimedus ning helipuldist pealekeeratud volüüm tõid artisti rahvale otsekui lähemale. Eriti võimsalt kõlasid «Live and Let Die» ja «Civil War», publiku pistsid omale juba avanootide ajal sügavale taskusse «Welcome to the Jungle», «Sweet Child O’ Mine» ning «Knockin’ on Heaven’s Door». Uue arranžeeringu oli saanud vaid minu konkurentsitu lemmik «You Could Be Mine», mida loen isiklikult GNRi repertuaari ainsaks metal-palaks.

Raske öelda, kas või kuivõrd surnult taassündinud see GNRi praegune kooslus on – soovivad ja suudavad nad tulevikus pakkuda publikule oma nime väärilist uut materjali? Kuid laval oma vanu ja mitmeid võõraid lugusid (sealhulgas nt Soundgardeni «Black Hole Sun») esitades kõlasid nad vägagi elusalt. GNRi algkoosseisu inkarnatsioon on õnneks kaugel sellest, et olla tahtmatult omaenese tribute-bänd või karikatuur. Transformatsioon labiilse närvikavaga poliitiliselt ebakorrektsest narkomaanide ja alkohoolikute ansamblist turvaliseks nostalgia laineharjal surfivaks kogupereartistiks näib olevat toimunud kõigi osapoolte jaoks veenvalt ning valutult.

Üle kolme (sic!) tunni kestnud kontserdi viimase palana kõlanud «Paradise City» viitas oma sõnades igatsevalt ühele pealtnäha utoopilisele kohale, mille kirjeldus vastas päris hästi sellele paigale, kus olin veetnud oma õhtupooliku. GNR oli suutnud laulda rohu sama roheliseks, kui see oli minu nooruses veerand sajandit tagasi, ning igas vanuses õnnelikke ja ilusaid naisi – seda rokiürituste kõige taganõutumat ja -nutetumat substantsi – oli platsil rohkem kui ühegi teise minu elus külastatud rokiartisti staadionikontserdi ajal.

Guns N’ Roses

Kontsert Prahas Letňany lennuväljal 4. juulil

Tagasi üles