Sinu brauser on natuke ajast maha jäänud. Et kõik töötaks, nagu vaja, palun uuenda enda brauserit.
Küpsised aitavad meil teenuseid edastada. Meie teenuseid kasutades nõustute sellega, et kasutame küpsiseid. ROHKEM INFOT >

Kasabian tegi prussakatele säru

KOMMENTEERI PRINDI ARTIKKEL
Saada vihje

Õllesummer on üks veider festival, pakkudes kombinatsiooni õllesegustest vestlustest, retromuusikast ja Euroopa muusikamaailma populaarseimatest tegijatest.

Festivalil ringi jalutades kummastaski see, kuidas ühes lauluväljaku otsas valitses tõeline jaanipäevameeleolu: šašlõkivardad särisesid ja inimesed tatsusid vana kooli hittide saatel. Mõni keerutas isegi valssi. Lauluväljaku teises otsas valmistus samal ajal lavale minema üks hetke populaarsemaid rokkbände – Kasabian.

Õllesummerit võibki vaadelda elustiilifestivalina, mis pakub festivalikülastajatele värvikirevat popurriid. Kohale oli toodud lõbustuspark, rummikuuris tümpsusid Apelsini meloodiad ning tekkis tunne, justkui viibiksid kruiisilaeval kergelt õlut rüübanud soomlaste seltsis. Neile, kellele kruiisilaeva atmosfäär ei meki, võisid end unustada kiirtoidu järele lõhnavatele toidutänavatele, mõnele teisele kontserdile või spordibaari, kus korraldati veidraid spordivõistlusi: viinamäetigude ja Madagaskari prussakate võidujookse.

Teod on aeglase loomuga ja võttis aega, et jooks käima saada. Prussakad olid käbedamad. Samas keeras üks prussakas end poole tee peal kerra ning mõni pööras finišijoonele selja, hakates valele poole ruttama. Ehk oli see prussaka viis näidata rahvale tagumikku ja anda oma hinnang võidujooksule, sest oletatavasti pole klaaskastis jooksmine prussakaile endile just meelistegevus.

Kõike toimuvat endasse imedes ongi keeruline otsustada, kas kõik on väga halb või hea, sest on küllaltki keeruline leida kentsakamat kombinatsiooni kui prussakad ja Kasabian. Samas on kentsakus omal moel haarav ja eks Õllesummeril pea olema teatav fenomen, mis inimesed ikka ja jälle kokku toob. Kolmapäeva kohta oli rahvast igal juhul ohtralt.

Eesti artistidest astusid teiste seas üles Marju Länik, Liis Lemsalu, Ott Lepland ja Terminaator. Marju Läniku kontserdil viibides jäi silma üks esimese päeva suuremaid tantsulõvisid – lava ees hüples keskealine härra, seljas Modern Talkingu särk ja peas Adidase spordipael. Pärast Marju Läniku romantilist hitti «Karikakar» haaras mees suure spordikoti selga ja ruttas pika sammuga minema, nägu hoogsast tantsimisest kergelt punane – oletatavasti ootas ees järgmine kontsert.

Omanäoliste karakterite rohkus ongi üks Õllesummeri toredaimaid aspekte. Õhtu ja oletatavasti kogu festivali naelaks oli siiski Kasabian. Mais värske plaadi üllitanud Kasabian on viimaste aastate jooksul muutunud  raadiosõbralikumaks. Kui üks Kasabiani  tugevaimaid albumeid, 2011. aastal üllitatud «Velociraptor» sisaldas teatavat melanhoolsuse nooti, isegi süngust, siis «For Crying out Loud» pakub midagi soft rock’i ja magusa indie vahepealset. Üks albumi parimaid palasid – meloodiline «Wasted» – liigub albumi üleüldiselt rajalt küll veidi kõrvale, ent tervikuna pakub Kasabiani uus kauamängiv kommertsrokki, mis paneb jala tatsuma, ent südant üles ei soojenda.

Viimase plaadi valguses ei olnud ootused kontserdile ehk ka nii kõrged, ent Kasabian oli võimas. Isegi eelviimaselt plaadilt «48:13» esitatud lood, mis ilmumishetkel just väga ei vaimustanud, mõjusid live-esituses uimastavalt, kandes õndsasse paralleeluniversumisse. Kuulatajate kõrvu paitasid ka ühed Kasabiani suurimad hitid «Club Foot» ja «Underdog», millele kõik ühtlases rütmis kaasa tuksusid. Nagu Õllesummerile kohane, leidus aga ka neid, kes olid kohale tulnud Eesti tegijate pärast ning Briti rokkbändist suurt ei vaimustunud. Enamik publikust lahkus lava eest siiski raske südamega.

Tervikuna võibki Õllesummeri esimese päeva heaks kiita. Viimast suuresti küll Kasabiani tõttu, ent eks ole ka festivali üleüldises atmosfääris midagi kummaliselt kaasahaaravat. Pole lihtsalt palju festivale, kus meeleolud ja inimkarakterid sedavõrd kiiresti vahetuksid ja külasimman käiks paralleelselt võimsa rock-kontserdiga.

Tagasi üles