Räägime asjadest, millest ei räägita

Kui sauna käepärast polnud, pesti ennast suurtes vannides nagu sellel 1920. aastaist pärit naljapildil. Foto: Urmas Tuuleveski erakogu

Etnoloog-kultuuriajaloolane Heiki Pärdi päästis valla minevikulaeka, kust vaatavad vastu teemad, millest tavaliselt ei kõnelda. Sellised ebamugavad ja samas igapäevaelust lahutamatud teemad nagu hügieen, pesemine ja käimlad. 

Oma soojas, haaravas ja vaimukas raamatus «Eesti argielu. Teekond moodsasse maailma» jutustab ta sellest, kuidas eestlased viimase 150 aastaga keskaegsetest talupoegadest moodsateks eurooplasteks said. See teekond polnud kerge. Nii mõnigi asi sai harjumuseks alles hiljuti. Omaaegsetes kodudes puudusid ju valgus, soojus, mugavus ja privaatsus. Ja kui korraks ette võtta saun kui eestluse üks sümboleid ja rahvuslik eripära, tuleb nentida, et seal ei käidud niivõrd pesemas, kuivõrd haigustest hoidumiseks või ravi otstarbel.

Ajalookäsitlustest puuduvad enamasti värvid ja lõhnad. Heiki Pärdi, te olete nüüd meile lõhnad tagasi toonud. Tõsi küll, see pole just värskete kaskede ega äsjaküpsetatud leiva hurmav hõng...

(Naerab)

Elu on mitmekesine ja mitmekülgne, seal on igasuguseid lõhnu! Mõned nimetavad osa neist haisuks, aga see on üks ja üldse mitte väheoluline osa elust. Võib-olla tõesti tavaliselt neile ei mõtle. Mõned ehk ei tahagi mõelda, või vähemalt pole see asi, millest avalikult rääkida.

Ega selle teemaga poldud varem ka niimoodi tegeldud. Aga see pole mingi Eesti eripära, samamoodi on paljudel rahvastel olnud.

Lugesin kunagi rootsi etnoloogide uuringuid umbes samadel teemadel ja avastasin sealt täpselt sama. Inimesed ei tahtnudki neist asjadest väga rääkida, kuna need tundusid mingis mõttes häbiväärsed.

Nii et tegelikult polnud eestlaste sajanditagused hügieenikombed Euroopas midagi erakordset?

Ei olnud. Väga laias laastus elas samuti kogu läänemaailm ehk kogu see kultuuriruum, kuhu me oleme sajandeid, aga võib-olla ka aastatuhandeid kuulunud. Väikesed ajalised nihked ja nüansid muidugi olid, aga üldiselt pole vahet midagi. Ei pea kindlasti mõtlema, et meie olime siin sellised metsikud ja alaarenenud. Sugugi mitte. Lihtsalt meie ettekujutus teiste rahvaste ja kultuuride kohta on mõnikord suhteliselt idealistlik.

Eks me kannatasime oma suletuse pärast eriti 1990ndatel, kus tundus, et teised on juba ammu kosmoses, aga meie oleme ikka puu otsas või vähemalt puu all. Pole see nii hull ühti.

Mulle meenus siinkohal ühe briti ajaloolase tsitaat, kes ütles, et pärast seda, kui roomlased nende juurest jalga lasksid, said britid järgmised tuhat aastat jälle rahus põllule sittuda.

(Naerab)

Väga kujundlik ja tabav! Aga nii see täpselt oligi. Meil Eestis pole kas õnneks või õnnetuseks roomlasi kunagi olnud, aga olime nii või teisiti ajapikku samasse kultuuriringi haaratud, ning mida edasi, seda tihedamalt.

Pärast antiikaja lõppu oli mitmes valdkonnas märgatav tagasiminek, hügieen oli kahtlemata üks nendest. Kesk- ja uusajal ei läinud see midagi nii ladusalt või libedalt, praegu oleme jõudnud sinna, kus oleme, paari sajandi pikkuse arengu tulemusel. Aga enne oli elulaad väga looduslähedane ning seda igas mõttes ja sõna otseses tähenduses. Linnas küll vähem kui maal.

Käisin hiljuti Saksamaal Detmoldis ja panin seal muuseumis tähele ühte väiksemat sorti talumaja – kivihoone, nagu nad seal kõik on. Selle külge oli 1950ndatel ehitatud üks paekivist kemmerg. Mind hämmastas, et saksa tallu oli ehitatud kemmerg veelgi hiljem kui eesti taludesse. Väga kujundlik näide. Seal oli areng samasugune.

Albi talu huvitava disainiga kemmerg Uue-Kariste vallas Halliste kihelkonnas. Sisekemmerguid oli 20. sajandi alguses Eesti taludes väga vähe ja ega linnadeski neid palju rohkem olnud. Mulgimaa taluhäärberites kujundati need sageli riidekapikujuliseks. Pärdi arvates ikka selleks, et jätta muljet, nagu oleks tegemist viisipärase mööbliga. Foto: Heiki Pärdi

Sajand on maailma ajaloos võrdlemisi lühike periood. Selle aja jooksul oleme aga meie, eestlased, muutunud mõnedelt harjumustelt ikka väga palju ehk piltlikult öeldes astunud suisa keskajast moodsasse aega. Hüpe on olnud üüratu!

Sajand on tõesti lühike aeg. Võib-olla mõnes muus asjas see nii teravalt esile ei tulekski. Ehk on see üks põhjus, miks ma sellega üldse tegelema hakkasin. Nagu ikka, tuli see puhtjuhuslikult.

1999. aastal valmistasin ette ühte väikest ettekannet Eesti Rahva Muuseumis (ERM), kus ma pikalt töötasin. ERMis on ammendamatu arhiiv ja sealt avastasin enda jaoks täiesti uued materjalid, mis olid olnud seal juba aastast 1925. Tegemist oli sanitaartopograafilise arhiiviga, ma olen raamatus sellele korduvalt viidanud. Kõik kooruski sealt välja. Lugesin sealt hämmastavaid tõiku, mis olid minu jaoks tõsiselt rabavad, et mitte öelda enamat. Pesemine ja pesematus, puhtuse ja mustuse vahekord, kemmergute probleem veel täiesti eraldi.

See oli minu mõttemaailmale midagi täiesti revolutsioonilist. Olin võtnud paljusid asju iseenesestmõistetavalt, et kui nii on olnud minu ajal ja nii kaua, kui olen kuulnud-näinud, küllap siis on see alati nii olnud. Selgus aga, et paljude asjade kohta see ei kehti üldse. Me ei räägi mitte kaugest minevikust, vaid üsna hiljutisest ajast. Esile tulid just need kõige igapäevasemad ja mingis mõttes kõige loomulikumad toimingud, mis on seotud hügieeniga.

Ma ei olnud sellele üldse mõelnud! Tundus, et pesemine ja vetsus käimine on peaaegu instinktiivsed tegevused ning väga harilikud asjad iga inimese jaoks. Asja lähemalt uurides selgus aga, et harilikud asjad võivad muutuda väga ebaharilikuks, kui vaadata vaid natukene kaugemale minevikku.

Tarvastu taluõu. Foto: Viljandi muuseumi fotokogu

Nagu te kirjutasite, oli 20. sajandi esimestel kümnenditel peldik kui selline talurahva jaoks üldiselt võõras asi, kuid veelgi veidram tundus neile mõte, et see võiks asuda eluruumiga ühe katuse all.

Raamatus kasutasin ühe naise mälestusi. Nende perel oli Tallinna äärelinnas oma maja, aed ja puha. Kemmerg oli neil majja sisse ehitatud, nagu tollal juba tavaks. Aga peremees ise ei käinud kordagi selles kemmergus, kükitas ikka aias õunapuude ja kirsipuude alla. Ise põhjendas, et ega head kraami saa lasta raisku minna. Teine põhjendus oli see, et tema õrn süda ei kannata seda hirmsat kemmerguhaisu.

Eks enamasti olidki kemmergud halva ventilatsiooniga. Ega nad ei ole jah just kõige meeldivama luhvtiga, kui oled ikka sellises päris ehedas peldikus.

Mulle kipub vahel tunduma, et minevikku vaadates püütakse seda sageli üleliia romantiseerida ja idealiseerida. Miks? Ei olnud ju nii, et eesti talupojad käisid ringi lumivalgetes hamedes, kirjutasid jõudehetkedel ajalehtedele kaastöid, lugesid raamatuid nagu hullud ja igal võimalikul juhul põrutasid laulupeole?

(Lõbusalt) Eks inimesed taha ikka head mäletada ja mäletavadki. Hea asi jääb muidugi paremini meelde ka ning see, mis tundub halb, ununeb kergemini. Ikka tahetakse olla parem kui tegelikult. Eks sellest see jutt tulebki, et me oleme ju alati olnud puhtad, kasitud ja kombekad! See on väga inimlik. Nii lihtsalt on, ega seda saa ju inimestele pahaks panna.

Teisest küljest võib minevikule vaadata ka rahulikuma ja kainema pilguga ning mitte teha illusioone seal, kus pole mõtet. Ega see tee meid halvemaks, kui vaatame tõele näkku ja kirjeldame asju nii, nagu nad on olnud. Mina leian küll, et on vägagi kosutav ning hea teada, et asjad on olnud ka teisiti. Et kõik me oleme sellest läbi tulnud.

Ega need inimesed olnud selle tõttu õnnetumad, et elasid teistmoodi ja teistsugustes oludes. Nad tulid suurepäraselt eluga toime ja häda polnud midagi. Need, kes lõpuni vastu pidasid, olid terved ja tugevad. Tänu sellele oleme meiegi siin olemas. Nende olud tunduvad meile võib-olla hirmsamad kui neile, kes selle sees üles kasvasid ja elasid. See on täitsa kindlasti niimoodi.

Nende jaoks ei olnud midagi hirmsat või õudset selles, et nad pidid käima talvel laudas või suvel lepikus häda õiendamas. See oligi nii, oli alati nii olnud ja polnud seal midagi imelikku. Polnud vannituba ega dušši, aga keegi ei osanud neid ka ette kujutada.

Mummu talu pesupäev umbes 1920. aastal. / H.Silk Foto: Viljandi muuseumi fotokogu

Kui saaksime ajas tagasi rännata ja tekiks võimalus suruda kätt oma vaarisal, siis kämmal, mille ta meile pihku vajutaks, ehmataks ilmselt üsna ära, nagu ka ilmselt ülejäänud vaarisa.

Tema kämmal ei olnud kindlasti nii pehme, sile ja valge nagu meil. Mäletan oma vanaisa käsi, ta oli eluaeg põllumees, tema käed olid suured ja krobelised.

Üks Rootsi kolleeg tsiteeris ühte külameest, kes oli talle lühidalt öelnud, et talumehe käsi peabki olema nii must, et kui sinna seemne paned, siis läheb see seal kenasti kasvama. Talupoja elu ongi selline, et ta songib mullas ja sõnnikus ning ei saagi kunagi olla sama puhas kui mõni linnavurle.

Terve talupojamõistusega talupoeg oli tõenäoliselt mees, kes käis paljajalu, nuuskas nina näpuga ja võis mõnel juhul tagumikku pühkida ka särgisabaga?

Jah! Aga see viimane tundus mulle eriti rõve. Vastavad kirjeldused on meil olemas ajast vähem kui sada aastat tagasi! Eks pühiti sellega, mis kätte juhtus. Enamasti püüti küll ühekordse kasutusega materjalidega läbi ajada.

See on ainult üks tänapäeva inimese jaoks intrigeeriv teema. Raamatus on palju muudki, mis väärib tähele panemist.

Sõnnikuvedu. Foto: Viljandi muuseumi fotokogu

Te räägite ka ajast kui sellisest. Eestlaste praegune ajatunnetus on tekkinud võrdlemisi hiljuti. Aeg, mis tuleb sirgjoonena ühest kindlast punktist ja läheb teise, on eestlaste jaoks võrdlemisi uus mõiste.

Nii ta on. Suhtumine ajasse on tõesti üks väga oluline asi, nagu ka see, kuidas see on muutunud. See on väga tähtis. Ega ilmaasjata öelda, et suhtumine aega on rahva ja kultuuri üks põhilisi tunnuseid. 

Teie raamat aitas mul oma lapsepõlvemälestusi hoopis teise nurga alt vaadata. Mu vanaema armastas näiteks ka kella nii paarkümmend minutit ees hoida!

Mulle tuli see samamoodi tuttav ette. Meil oli kodus sama lugu. Ja kui ma seadsin kella õigeks, sain pahandada, et mis ma jaman, lükaku ikka ette, et nad on siin kogu aeg niimoodi elanud. Talus elades ja talutööd tehes ei kantud kella kunagi kaasas. See ei olnud lihtsalt oluline. Bussi peale mindi ikka pool tundi varem, igaks juhuks! Kui aga mindi suurde ilma, väljapoole oma talu ja toimetusi, siis oli vaja kella vaadata ning selle järgi elada. 

Seda raamatut tehes tuli esile palju asju minu lapsepõlvest. Pisikese pätakana ei osanud ma sellele tähtsust omistada, aga panin tähele ja jätsin meelde ning nüüd koorub see kuskilt välja. Eesti sajanditepikkuse ajalooga taluelu elati raudselt veel meie ajalgi ning paljudel juhtudel kuni nõukogude aja lõpuni.

LISALUGU

Väljavõtteid raamatust

Pean tunnistama, et sõjaeelsel ajal oli Eesti taludes puhtusepidamine praegusega võrreldes tunduvalt madalamal järjel. Parasiitide – kirbud, lutikad, prussakad – esinemine oli üldine. Kilk oli koguni armastatud loomake. Tõrjet küll tehti, voodid viidi õue ja valati üle keeva veega, prussakatest üritati vabaneda miinikollasega, kuid edu see ei toonud, ainult ajutist leevendust. /.../ Isikliku puhtusega ei olnud lood eriti paremad. /.../ Suvel toimus laupäevane pesemine suveköögis suures puuvannis, talvel tiriti seesama vann kööki. Kätepesuks (seda tuli teha enne sööki) oli köögis kauss ja tilaga veenõu. Vanaema kontrollis, kas kasutasime ka seepi. Jalgade pesemist nõuti igal õhtul. /.../ Hammaste pesemist üldse ei olnud. Alles siis, kui kooli läksin, muretseti mulle hambahari (mäletan, et see oli kollane), kuid ema ei jälginud hammaste pesemist eriti järjekindlalt, ise ma seda meeldetuletamiseta ei teinud.

1927. aastal sündinud humanitaarharidusega naisõpetaja kirjutis (KV 728, I, LK 134–135 JUURU)

***

Kimmelgusse üle õue jooksime tavaliselt kõik lapsed ka talvel paljajalu. Piss tehti lähemasse lumehange või poisid (vennad) lasid trepilt, väga külmaga või haiguse ajal tehti köögis või vööruses ämbrisse või potti.

(KV 816: 358 HALLISTE)

***

Meie peres hakati hambaid pesema alles 1946. aastal, kui leeri läksin. /.../ Vanemad inimesed meil ja ka külas hambaid ei pesnud. Seda peeti ainult noorte eputamiseks. No lapsepõlves ei pestud minu tutvusringkonnas kusagil hambaid. Alles nii 1930. tekkisid juba hambaharjad ja hambapulbrid, kuid mitte kõik ei pidanud sellest lugu, vaid rohkem tüdrukud

(KV 948: 42 PÕLVA)

***

Puudub läbikäimine paremate inimestega, eeskujude puudus, alalhoidlikkus, millest suure visadusega kinni hoitakse. Saunadega asi halb. Vähe neid häid asutusi. /.../ Vähesed saunad pole korraliku ehitusega: ühetoalised tihti ilma korstnata. Tihti küll 2 ruumiga, kui[d] korratus olekus, ilma põrandateta, lagund katuste ja seintega.

Sauna puudusel pestakse küll vannides, kes seda jõudnud omada, küll toobrites, lihtsalt tubades ehk laia ahju peal. Väljakäigu kohtadega pole asi palju parem. Neid leidub küll tihemini talude juures, niisama ka popsidel, kuid õieti pole need kunagi korralikud ega vääri nimetust.

Selle pääle vaadatakse veel kui ajutiselt pääle sunnitud mõne väärnähtuse pääle, mida õieti tegelikult tarvis poleks: on siiamaale ikkagi ilma läbi saadud. Neid (klosette) ei pesta kunagi. Puhastus sünnib harva. Väiksed on nad, et suurem inimene nendesse sisse ei pääse. Tihti õlgseintega ilma katusteta lahtised ja lagunenud. Arvuliselt on väljakäigukohtadega umbes kuni veerand talusid üldsummast varustud

(STA PÄRNUMAA 1924: 214–216 KAISMA).

«Eesti argielu. Teekond moodsasse maailma»

• Autor Heiki Pärdi
• 248 lehekülge
• Tänapäev, 2017

Heiki Pärdi «Eesti argielu. Teekond moodsasse maailma». / Repro Foto: raamatu esikaas